3-1-1-96-99 · Riigikohus

3-1-1-96-99

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 19. oktoobril 1999

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Rätsep ning liikmed Ott Järvesaar ja Eerik

Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

D.N. süüdistuses KrK § 186 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa D.N. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel ja riigiprokurör Marge

Püss.

I D.N. tunnistati 22. jaanuaril 1999. a Tallinna Linnakohtu otsusega süüdi KrK § 186 järgi ning teda

karistati rahatrahviga saja päevamäära ulatuses, s.o 3600 krooni.

Tallinna Linnakohtu 13. mai 1999. a otsusega tunnistati D.N. süüdi KrK § 186 järgi ning talle mõisteti

karistuseks kaheksa päeva aresti, mis KrK § 45 alusel loeti kantuks eelvangistusega. Kummagi

kohtuotsusega mõisteti D.N.lt KrMK § 871 lg 1 alusel välja sundraha 1250 krooni riigieelarve tuludesse.

II Tallinna Linnakohtu 13. mai 1999. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tallinna Prokuratuuri

abiprokurör Mall Valk. Protestis paluti tühistada Tallinna Linnakohtu 13. mai 1999. a otsus mõistetud

karistuse osas ning mõista D.N-le karistuseks vabadusekaotus viieks kuuks. Põhjendustena tõi apellant nii

kohtualuse isiku (varem karistatud, iseloomustatakse negatiivselt) kui ka asjaolu, et vaidlustatava

kohtuotsusega tuvastatud kuriteod pani D.N. toime ajal, mil tema suhtes oli samasuguste kuritegude

toimepanemise faktis juba algatatud kriminaalasi.

III Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuni 1999. a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu 13. mai 1999. a otsus

osaliselt, s.o mõistetud karistuse osas. Karistuseks mõisteti kohtualusele KrK § 186 järgi rahatrahv 30

päevamäära. KrK § 40 lg 3 alusel loeti mõistetud karistus kaetuks Tallinna Linnakohtu poolt 22. jaanuaril

1999. a mõistetud karistusega ja lõplikuks karistuseks kahe kohtuotsuse järgi mõisteti rahatrahv saja

päevamäära ulatuses, s.o 3600 krooni. Apellatsioonprotest jäeti rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonprotest ei kuulu rahuldamisele, kuna ta ei ole kooskõlas karistuse

mõistmise põhiprintsiipide ja kuritegude hiljem tuvastatud konkurentsi järgi karistuse mõistmise

põhimõtetega. Kohtukolleegium asus seisukohale, et kuritegude hiljem tuvastatud konkurentsi puhul ei ole

võimalik kahe erineva kohtuotsusega ühe paragrahvi järgi süüdimõistmisel mõista kohtualusele erinevast

liigist karistusi, kui varasemat kohtuotsust ei tühistata ja ei menetleta kuritegusid koos üldises korras. Kuna

antud juhul oli olemas Tallinna Linnakohtu jõustunud kohtuotsus 22. jaanuarist 1999. a, sai ka vaidlustatud

kohtuotsusega analoogilise kuriteo eest mõista karistuseks rahatrahvi.

Kuna antud kriminaalasjas oli kohtualune viibinud üheksa päeva vahi all, pidas kriminaalkolleegium

võimalikuks vastavalt KrK § 40 lg 3 sätetele rakendada karistuste katmise põhimõtet.

Apellatsioonikohtu hinnangul võinuks kõik kahe kohtuotsusega tuvastatud D.N. kuriteod olla arutamisel ühel

kohtuistungil. Siis olnuks võimalik talle mõista karistus ühe paragrahvi järgi ühe kohtuotsusega. Seetõttu ei

pea ringkonnakohtu kriminaalkolleegium põhjendatuks temalt vaidlustatud kohtuotsusega sundraha

veelkordset väljamõistmist.

IV Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuni 1999. a otsuse peale esitas kassatsioonprotesti riigiprokurör Jaan

Naaber.

Kassaator leiab, et KrK § 40 lg 3 ja KrK § 43 lg 2 sätestatud printsiipidega oli apellatsioonprotestis esitatud

taotlus kohtualuse karistamiseks vabadusekaotusega absoluutses kooskõlas, seevastu kohtukolleegiumi poolt

väljendatud seisukoht aga ilmses vastuolus. KrK § 40 lg 3 kehtivast redaktsioonist võib üheselt välja lugeda

seadusandja tahet kehtestada kuritegude hiljem tuvastatud paragrahvisisene konkurents, mis võimaldab

kohtul mõista isikule õiglane karistus varasema kohtuotsuse tühistamiseta. Jääb selgusetuks, missugustel

alustel ja millises korras saaks prokurör esitada taotluse D.N. suhtes 22. jaanuaril 1999. a tehtud Tallinna

Linnakohtu otsuse tühistamiseks. Kassaator ei pea asjakohaseks ka apellatsioonikohtu väidet, et D.N.

kriminaalasjas on õiguskaitseorganite tegematajätmised põhjustanud tema huvide kahjustamise. Prokuröri

hinnangul põhjustas selle, et D.N. kuriteod tulid arutamisele kahel erineval kohtuistungil, D.N. ise, kuna

jätkas kuritegude toimepanemist isegi pärast esimese süüdistusasja jõudmist kohtusse.

Samuti jääb kassaatorile arusaamatuks seos üheksa päeva vahi all viibimise ja KrK § 40 lg 3 sätestatud

karistuste võimaliku katmise vahel.

Andmata hinnangut apellatsioonprotesti motiividele ja sellele, kas vabadusekaotusliku karistuse mõistmine

kohtualusele on põhjendatud või mitte, asus kolleegium alusetule seisukohale, et vabadusekaotusliku

karistuse mõistmine kohtualusele on võimatu. Seega on ringkonnakohus motiveerimatult kõrvale jätnud

apellatsioonprotestis toodud väited ning otsus kuulub tühistamisele kriminaalmenetluse seaduse olulise

rikkumise tõttu. Samuti on kohtuotsuse kassatsioonikorras tühistamise aluseks kriminaalseaduse ebaõige

kohaldamine, mis avaldus ringkonnakohtu poolt KrK § 40 lg 3 sätete rakendamise põhimõtete osas võetud

vääras seisukohas.

Kassatsioonprotestis palutakse tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuni 1999. a otsus D.N.

süüdistusasjas ning saata kriminaalasi uueks sisuliseks arutamiseks samale kohtule teises koosseisus.

V Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära prokuröri

seletuse, kes toetas kassatsioonprotesti ning süüdimõistetu kaitsja, kes taotles ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi otsuse muutmata jätmist,

l e i d i s:

KrK § 40 lg 3 sätestab, et kui pärast kohtuotsuse tegemist tuvastatakse, et süüdimõistetu on süüdi veel teises

kriminaalkoodeksi eriosa samas või mõnes muus paragrahvis tähendatud kuriteos, mille ta on toime pannud

enne kohtuotsuse tegemist esimeses asjas, liidab kohus hiljem mõistetud karistusega varem mõistetud

karistuse ärakandmata osa täies ulatuses või osaliselt või loeb kergema karistuse kaetuks raskema

karistusega.

KrK § 40 lg 4 kohaselt juhindub kohus karistuse liitmisel KrK § 43 sätetest.

KrK § 43 lg 2 sätestab, et eriliigilised põhikaristused liidetakse kõige raskema karistusega, välja arvatud

teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal tegutsemise õiguste äravõtmine ja rahatrahv, mis

viiakse täide iseseisvalt.

Kriminaalkoodeksi kehtivast redaktsioonist lähtuvalt ei olnud apellatsioonikohtul neid takistusi D.N. suhtes

karistuse valimisel, millest on arutletud ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuses ja millest on tuletatud

tema faktiline karistusest vabastamine uute kuritegude - Eesti Vabariigi kodaniku passi võltsimise ja selle

korduva kasutamise eest.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt peeti D.N. uute analoogiliste kuritegude eest kinni 24. detsembril

1998. a kui eelmine süüdistusasi oli juba kohtusse saadetud.

Kriminaalasjade eraldi menetlemise tingis D.N. enda õigusvastaste tegude kordumine, mitte

õiguskaitseorganite D.N. õigusi ignoreeriv tegevus. Seega ei saa nõustuda apellatsioonikohtu kaalutlustega,

mille kohaselt puudusid tal seadusest tulenevad võimalused D.N. karistamiseks kuriteolise tegevuse

jätkamise eest.

Oma järelduste põhistamisel ei ole ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi viide Riigikohtu 8. aprilli 1997. a

otsusele nr 3-1-1-41-97 asjakohane, kuna P.V. süüdistusasjas oli apellatsioonikohus rikkunud KrK § 40 lg 3

ja § 43 lg 3 mõttest tulenevaid piiranguid.

Käsitletust järelduvalt nõustub Riigikohtu kriminaalkolleegium kassatsioonprotestis esitatud seisukohtadega

D.N. kriminaalõigusliku kohtlemise suhtes.

Kaalutlustel, millest tulenevalt D.N. ise oma käitumisega tingis menetluse eraldi kriminaalasjades, ei pea

Riigikohtu kriminaalkolleegium põhjendatuks tema vabastamist sundraha maksmise kohustusest.

Juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 2, 3 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuni 1999. a otsus D.N. süüdistusasjas.

2. Saata kriminaalasi uueks sisuliseks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi teisele

koosseisule.

3. Prokuröri kassatsioonprotest rahuldada.

4. Välja mõista D.N-lt kaitsjatasu 743.40 krooni riigieelarve tuludesse.

Kohtuotsus jõustub 19. oktoobril 1999. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Jüri Rätsep

Liikmed Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg