3-2-1-90-99 · Riigikohus

3-2-1-90-99

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 19. oktoobril 1999. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja H. Jõks, liikmed A. Kull ja T. Vernik, hageja

esindaja vandeadvokaat J. Leppiku ning kostja esindajate vandeadvokaatide I. Tederi ja A. Alvini

osavõtul, vaatas 27. septembril 1999. a avalikul kohtuistungil läbi

Eesti Vabariigi kassatsioonkaebuse alusel Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 1. veebruari

1999. a otsuse OÜ Peipus hagis Eesti Vabariigi vastu 4 386 355 krooni 20 sendi saamiseks.

Ida-Viru Maakohtule esitatud hagis palus OÜ Peipus Eesti Vabariigilt ja Ida-Viru Maavalitsuselt välja

mõista 4 386 355 krooni 20 senti. Hagi põhjenduste kohaselt esitas hageja Ida-Viru Maavalitsuse

keskkonnaametile 30. detsembril 1994. a taotluse tööndusliku kalapüügiloa väljastamiseks sajale

raamvõrgule. Keskkonnaamet keeldus 10. veebruari 1995. a otsusega nr 71 taotluse rahuldamisest.

Hageja esitas selle peale halduskaebuse Ida-Viru Maakohtule. Maakohtu 9. mai 1995. a otsusega

tunnistati keskkonnaameti keeldumine seadusevastaseks. Hageja leidis, et sel põhjusel on tal õigus

nõuda kahju hüvitamist ajavahemiku 1. jaanuarist 1995. a kuni 31. märtsini 1995. a eest. 30. mail

1994. a esitas hageja uuesti keskkonnaametile taotluse tööndusliku kalapüügiloa väljastamiseks sajale

raamvõrgule. Keskkonnaamet jättis taotlusele vastamata. 1994. ja 1995. aastal reguleeris

kalapüügilubade väljaandmist 21. novembri 1991. a kalapüügiseadus, mis ei andnud kalapüügilubasid

väljastavale organile õigust loa andmisest vaikivalt keelduda. Kuna hagejale kalapüügiluba ei

väljastatud, puudus tal võimalus tegelda oma peamise põhikirjajärgse tegevusalaga, s.o kalapüügiga,

ning tema õigus- ja teovõimet piirati seadusliku aluseta. Hageja leidis, et seetõttu on tal õigus nõuda

kahju hüvitamist ajavahemiku 30. maist 1995. a kuni 12. detsembrini 1995. a eest. 1. jaanuaril

1996. a jõustunud kalapüügiseaduse § 7 lg 3 p 1 alusel esitas hageja 25. jaanuaril 1996. a

keskkonnaministrile avalduse kalapüügiloa väljastamiseks. Eesti Kalaameti peadirektori 8. veebruari

1996. a kirjaga vastati avaldusele, et Vabariigi Valitsuse 31. jaanuari 1995. a määruse nr 35 järgi tuleb

kalapüügiloa taotlus esitada Ida-Viru maavanemale. 1. märtsil 1996. a esitas hageja vastava taotluse

Ida-Viru maavanemale. Sellele vastas Ida-Viru Maavalitsus 8. aprilli 1996. a kirjaga, et taotlus on

saadetud Keskkonnaministeeriumile. 23. aprillil 1996. a esitas hageja Ida-Viru maavanemale uue

taotluse kalapüügiloa väljastamiseks. Ida-Viru maavalitsus ja keskkonnaamet nõudsid hagejalt vaid

täiendavate andmete esitamist, kuid hagejale kalapüügiluba ei väljastatud ega keeldutud ka

põhjendatult loa väljastamisest. Kuna Ida-Viru Maavalitsuse seadusevastase tegevusetuse tõttu ei

saanud hageja aasta vältel kala püüda, siis on tal õigus nõuda kahju hüvitamist 1996. aasta eest.

Hageja leidis, et kahjuna tuleb talle hüvitada kalapüügist saamata jäänud tulu. Selle arvestamisel

võttis hageja aluseks kala realiseerimismaksumuse ning hageja eeldatavad kala väljapüügikogused

1995. ja 1996. aastal, lähtudes taotletud võrkude arvust, ning sai hüvitamisele kuuluvaks summaks 4

386 355 krooni 20 senti.

Ida-Viru Maakohtu 21. augusti 1998. a otsusega jäeti hagi Ida-Viru Maavalitsuse vastu rahuldamata.

Hagi Eesti Vabariigi vastu rahuldati osaliselt ning Eesti Vabariigilt mõisteti hageja kasuks välja 4 385

110 krooni 40 senti ja kohtukulude katteks 219 255 krooni 50 senti.

Maakohus leidis, et Ida-Viru Maavalitsusel puudub tsiviilprotsessiõigus- ja -teovõime ning seega

tuleb hagi maavalitsuse vastu jätta rahuldamata. Asja materjalidega on tõendatud, et hagejale

kalapüügiluba 1995. ja 1996. aastal ei väljastatud ning väljastamisest keeldumist ei põhjendatud.

Õigusriigis ei saa ükski riigiasutus toimida oma suva kohaselt. Kuna kostja ei ole püügilubade

väljastamisest keeldunud ega põhjendanud keeldumise alust, oli kostja seaduse mõtte kohaselt

kohustatud püügiload väljastama. Kitsendused kutselise kalapüügiõiguse teostamisel on sätestatud

kalapüügiseaduse § 16 lg-s 3, mille kohaselt juhul, kui kalavarud ei võimalda kutselise kalapüügiga

tegelevate isikute poolt taotletud püüniste arvu või väljapüügimahtu, vähendatakse mõlemat kõigi

taotluste osas võrdeliselt. Piiratud püügimahtude korral võib kutselist kalapüüki alustavale ettevõtjale

kalapüügiõigust omava ettevõtja arvelt kalapüügiluba anda vaid viimase nõusolekul. Sama seaduse

§ 19 järgi võib kalapüüki kitsendada kalapüügieeskirjade ning püügimahtude, lubatud püüniste liikide

ja arvu kehtestamisega, arvestades rahvusvahelisi lepinguid ja Eesti seadusi. 1996. aasta püügilubade

jaotust ja väljastamist otsustanud isikud on käsitlenud hagejat kutselist kalapüüki alustava

ettevõtjana. Hageja õigusi on ebaseaduslikult kitsendatud ning teovõimet piiratud. Kostja

ebaseaduslik tegevus, samuti tegevusetus, mida tõendavad Ida-Viru Maakohtu 9. mai 1995. a otsus,

Eesti Kalaameti 8. veebruari 1996. a kiri, Eesti Kalurite Liidu 6. juuni 1996. a kiri,

Keskkonnaministeeriumi 7. novembri 1996. a kiri, on piiranud hageja kalapüügiõigust

(kalapüügiseaduse § 6 lg 7), õigust tegeleda oma põhitegevusega " kalapüügiga. Väär on kostja väide,

et kostja tegevusetuse ebaseaduslikkust saaks tõendada vaid vastava halduskohtu lahendiga. Seadus

ei näe ette, et riigiasutuse ebaseaduslikku toimingut saab tõendada vaid kohtuotsusega haldusasjas.

Vaidluse esemeks on riikliku omavoli tagajärjel tekitatud kahju hüvitamine. Riikliku omavoli

tõendamisel ei saa eelkohustuslikuks teha haldusmenetlust. Täidesaatva riigivõimu asutused on ise

tunnistanud hagejale kalapüügiloa väljastamisest keeldumise seadusevastasust. Tulenevalt TsK §-st

448 on hagejal õigus nõuda kahju hüvitamist täies ulatuses ning kahju tekitanu vabaneb selle

hüvitamisest, kui ta tõendab, et kahju on tekkinud mitte tema süü läbi. Kostja oma süü puudumist

tõendanud ei ole. TsK § 461 kohaselt tuleb tekitatud kahju hüvitada täielikult. TsK § 222 lg 2 järgi

mõistetakse kahju all ka saamata jäänud tulu. Hageja on tõendanud, et kostja õigusvastase tegevuse

tagajärjel tekkis tal kahju saamata jäänud tulu näol ning kostja õigusvastase tegevuse ning hagejal

kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos. Hageja peab kahjuks saamata jäänud tulu, mis tal jäi

saamata 1995. ja 1996. aastal. Tulu arvestamisel on hageja lähtunud kala keskmisest

realiseerimismaksumusest. Selle kindlakstegemisel on hageja juhindunud AÕS § 29 sätestatust, mille

kohaselt asja hind määratakse hariliku väärtuse (kohalik keskmine müügihind) järgi. Maakohus

leidis, et hageja poolt kasutatav arvestusmetoodika saamata jäänud tulu hindamiseks on õige. Kostja

õigusvastase tegevuse tulemusena ei olehagejal võimalik kindlaks teha tegelikke püügitulemusi.

Hageja arvestusmetoodika, kus on arvestatud hageja püügitulemusi ja võrkude arvu rikkumisele

eelnenud 1994. aastal ja rikkumisele järgnenud 1997. aastal, annab saamata jäänud tulu hindamisel

objektiivse tulemuse. Ka on õige arvestada saamata jäänud tulu taotletud võrkude arvust lähtudes.

Saamata jäänud tulu all ei mõista seadus kasumit (tulude ja kulude vahet), mistõttu on kostja

vastuväited kulutuste tõendamise ja arvestamise kohta põhjendamatud.

Viru Ringkonnakohtu otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja Eesti Vabariigi apellatsioonkaebus

rahuldamata. Ringkonnakohus asus seisukohale, et hageja esitas taotlused kalapüügiloa saamiseks

pädevale isikule. Kalapüügiloa taotluse esitamisele vastab kalapüügiseadusest tulenev kostja

kohustus teostada teatud avalik-õiguslik toiming: väljastada taotlejale luba või keelduda sellest

seaduslikul alusel. Asja lahendamisel ei saa pidada eelkohustuslikuks haldusmenetlust. Väljaspool

tsiviilmenetlust on halduskohtu otsus teo tsiviilõiguslike tagajärgede asja läbivaatavale kohtule

kohustuslik haldusõigusrikkumise asjas ning üksnes küsimuses, kas tegu leidis aset ja kas teo pani

toime see isik (TsMS § 94 lg 3). TsK § 448 järgi kuulub isikule hüvitamisele ka tulu, mis isik oleks

saanud, kui tema õigusi ei oleks rikutud (saamata jäänud tulu). Kahju tekitanu vabaneb kahju

hüvitamisest, kui ta tõendab, et kahju on tekitatud mitte tema süü läbi. Kostja selle kohta kohtule

tõendeid esitanud ei ole. Maakohus on asunud õigele seisukohale, et kostja õigusvastase tegutsemise

tagajärjel on hagejal tekkinud kahju saamata jäänud tulu näol ja kostja õigusvastase tegevuse ning

hagejal kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos ning tsiviilkolleegium ei pea vajalikuks neid

põhjendusi korrata. Kalapüügiseadusest tulenevalt sai kutselist kalapüüki teostada vaid

kalapüügilubade alusel. Haldusorgan piiras ilma õigusliku aluseta hageja õigust tegeleda oma

põhitegevusalaga ning kostjal tekkis tsiviilõiguslik kohustus hüvitada hagejale oma õigusvastase

tegevusega tekitatud kahju. Kahju määratlemisel on õigesti lähtutud tulust, mis hageja oleks saanud

1995. ja 1996. aasta kalapüügist. Kaotatud tulu ongi kahju, mis hagejale kostja tegevusega tekitati.

Saamata jäänud tulu all tuleb mõista tulu raamatupidamise seaduse § 3 p 4 kohaselt, mille järgi on

tuluks aruandeperioodi sissetulekud, mille tekkimisega kaasneb varade suurenemine või kohustuste

vähenemine.

Kassatsioonkaebuses palus Eesti Vabariik ringkonnakohtu otsuse ja maakohtu otsuse tühistada ning

saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Kassatsioonkaebuses leitakse, et

ringkonnakohus on oluliselt rikkunud protsessiõiguse norme ja ebaõigesti kohaldanud

materiaalõiguse norme. TsK § 222 mõttes ei ole saamata jäänud tulu kui kahju õiguslikult käsitletav

oletuse või ennustusena. Saamata jäänud tulu ei saa käsitleda oletusliku tuluna. Kohus on

paljasõnaliselt ja absoluutselt seostanud kalapüügilubade väljaandmata jätmise hagejal saamata

jäänud tuluga. Kohtuotsusest ei selgu, millist kostja tegu loeb kohus õigusvastaseks ning millise

seadusesättega on kostja tegevus vastuolus. Kohus on rikkunud TsMS § 227 lg 1 ning TsMS § 231

lg 4, sest kohtuotsus sisaldab vaid paljasõnalisi oletusi kostja seadusevastasest käitumisest ja

väidetavalt saamata jäänud tulust. Ka on kohus rikkunud TsMS § 1 lg 2, vaadates läbi asja, mis

kuulub halduskohtu pädevusse, mistõttu kuuluvad otsused tühistamisele TsMS § 333 lg 1 p 1 alusel.

Vaidlusesemeks oli Ida-Viru Maavalitsuse toimingute seaduslikkus kalapüügilubade väljastamisel,

mille lahendamine on HKS § 3 kohaselt halduskohtu pädevuses. Maakohus leidis oma otsuses

õigesti, et Ida-Viru Maavalitsusel kui riigivalitsusasutusel puudub tsiviilprotsessiõigus- ja -teovõime

ning et maavalitsus ei ole juriidiline isik. Ringkonnakohus kaasas maavalitsuse protsessi kolmanda

isikuna, rikkudes sellega TsMS § 80 lg 1, sest kolmas isik võib protsessi astuda kuni asja sisulise

arutamise lõpetamiseni esimese astme kohtus. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu maavalitsuse

protsessuaalne seisund: kohtuotsuses on vaid märgitud, et Ida-Viru Maavalitsus on protsessiosaline.

Maakohus kohustas hagejat esitama hagi Eesti Vabariigi vastu, langetades juba enne asja

läbivaatamist sisulise otsuse selle kohta, et kostja on rikkunud hageja õigusi. Sellega rikkus kohus

TsMS § 225 lg 1 (TsKS § 226 lg 1) sätteid. Kuna riik osaleb vaidluses Vabariigi Valitsuse kaudu, mis

asub Tallinnas, siis tulnuks hagejal hagi esitada Tallinna Linnakohtule. Maakohus rikkus TsMS § 143

(TsKS § 142) ja ringkonnakohus pidanuks kohaldama TsMS § 333 lg 2. Maakohus võttis peale

eelmenetluse lõpetamist ja väljaspool kohtuistungit vastu hagejalt ebaseaduslikult ja põhjendamatult

dokumentaalseid tõendeid, millega rikkus poolte võrdsuse põhimõtet.

Vastuses kassatsioonkaebusele hageja kaebuse väidetega ei nõustu. Kohtud ei ole materiaalõiguse

norme ebaõigesti kohaldanud ning protsessiõiguse norme rikkunud. Ringkonnakohus saab otsuse

põhjendavas osas tuvastada asjaolusid ja teha neist järeldusi ainult nende apellandi tõendite alusel,

mida apellant soovis teisiti hinnata. Halduskohtumenetluse korras tunnistatakse vaidlusalune

haldusakt kas täielikult või osaliselt seadusevastaseks. Juriidiliste faktide tuvastamine isikute

õiguspärase või õigusvastase käitumise osas ei ole kohtute pädevuse ületamine. Kostja viitab

kassatsioonkaebuses asjaoludele, millele apellatsioonkaebuses ei ole tuginetud. Kostja viited TsMS

§ 225 lg 1 on kontekstivälised. Kuna asjas oli kaks kostjat, siis oli hagejal õigus valida, millise kostja

asukohajärgsesse kohtusse nõue esitada.

Kolleegiumi istungil palusid kostja esindajad kaebuse rahuldada, hageja esindaja aga palus jätta

ringkonnakohtu otsuse muutmata.

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

Vastavalt TsK § 448 lg-le 1 kuulub isikule tekitatud kahju selle tekitanud isiku poolt hüvitamisele

täies ulatuses. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et tulenevalt selles paragrahvis sätestatud kahju

täieliku hüvitamise põhimõttest, kuulub isikule lepinguväliselt kahju tekitamise korral hüvitamisele

ka saamata jäänud tulu. Ekslik on aga apellatsioonikohtu seisukoht, et saamata jäänud tulu tuleb

samastada võimaliku saamata jäänud sissetulekuga. Kannatanul saamata jäänud tulu kui kahju hulka

ei kuulu tema säästetud kulutused. Seepärast ei ole õige hageja saamata jäänud tuluna vaadelda kala

eeldatavast realiseerimisest saadavat võimalikku sissetulekut. Saamata jäänud tulu suuruse

kindlakstegemisel, tuleb kannatanu reaalselt võimalikust sissetulekust maha arvata vajalikud

kulutused, mis kannatanu sellise sissetuleku saamiseks pidanuks tegema.

Väär on kohtu seisukoht, et hageja saamata jäänud tulu tuleb arvestada hageja taotletud püüniste

arvust lähtudes. Kuna TsK § 448 kohaselt kuulub hüvitamisele vaid õigusvastaselt tekitatud kahju,

siis pidi kohus tuvastama, mis osas tulnuks, arvestades kalapüüki reguleerivatest õigusaktidest

tulenevaid kitsendusi, hageja kalapüügiloa taotlused rahuldada.

Õige on kassatsioonkaebuse väide, et kohtuotsus ei vasta TsMS § 227 lg 1 ja § 231 lg 4 nõuetele.

Kohtuotsuses puudub põhjendus, miks kohus leiab, et just kalapüügilubade andmata jätmine tekitas

hagejale kahju tema väidetud ulatuses. Kalapüügilubade omamine iseenesest veel ei tähenda, et

hageja väidetud kogustes oleks kala püütud ja realiseeritud. Selle tõttu ei ole põhjusliku seose

olemasolu püügilubade andmata jätmise ja kahju vahel küllaldane põhjendada vaid asjaoluga, et ilma

püügiloata ei saanud hageja kutselist kalapüügiõigust teostada.

Ebaõige on kassatsioonkaebuse väide, et kohus vaatas läbi asja, mille lahendamine ei kuulu maa- ja

linnakohtu pädevusse. Hagi oli esitatud lepinguväliselt tekitatud kahju hüvitamiseks TsK § 448

kohaselt. Seega on tegemist väidetavast tsiviilõigussuhtest tuleneva vaidlusega, mille lahendamine

kuulub vastavalt TsMS § 1 lg-tele 1 ja 2 maa- ja linnakohtu pädevusse.

Kolleegium on seisukohal, et kuna hagi oli esitatud väidetava kahju tekitamise koha järgi, siis

arvestades TsKS § 138 lg-s 6 (TsMS § 139 lg-s 7) sätestatut, küsimust riigi vastu esitatud hagi

kohtualluvusest asjas ei tõusetu.

Kassatsioonkaebuses on õigesti märgitud, et väär oli apellatsioonikohtu poolt Ida-Viru Maavalitsuse

käsitlemine kolmanda isikuna. Kuna maavalitsus ei ole isik, siis ei saa ta asjas kolmandaks isikuks

olla. See protsessiõiguse normi rikkumine ei ole aga iseenesest kohtuotsuse tühistamise aluseks.

Ülejäänud kassatsioonkaebuse väited jätab kolleegium tähelepanuta, sest neid ei ole asjas varem

esitatud.

Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 1. veebruari 1999. a otsus ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Eesistuja H. Jõks

Liikmed A. Kull, T. Vernik