3-2-3-3-99 · Riigikohus

3-2-3-3-99

M Ä Ä R U S

Tartus 13. oktoobril 1999. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja A. Kull vaatas läbi

kirjalikus menetluses 20. septembril 1999. a

Helvi Niibergi kohtuvigade parandamise avalduse alusel Tallinna Linnakohtu 20. mai 1997. a

otsuse Hendrik Puuraidi hagis Viimsi Metskonna vastu omandiõiguse tunnustamiseks.

30. aprillil 1997. a esitatud hagiavalduse kohaselt ostis Hendrik Puuraid 1939. a juulis Ida

Kruubergile kuuluvast Harju maakonnas Iru vallas Lepiku külas asuvast Valguta nr 96 talust umbes 1

800 ruutsülda maad. Maatüki ostmist tõendab Ida Kruubergi ja hageja vahel 21. märtsil 1943. a

koostatud kohustusallkiri, mille kohaselt müügihinnaks oli üks eesti kroon ruutsülla eest.

Kohustusallkirjaga tõendati, et Ida Kruuberg oli kätte saanud 1 560 krooni ning tasuda jäi veel 240

krooni. Ida Kruubergi allkirjaga on tõendatud ka ülejäänud 200 krooni kättesaamine.

Hageja palus omandireformi käigus maa tagastamiseks tunnustada oma omandiõigust Tallinnas

Kõlviku tee 8 asuvale maatükile suurusega 7 500 m2 TsÜS § 112 lg 2 p 1 alusel.

Kostja tunnistas kirjalikus vastuses hagi.

Tallinna Linnakohtu 20. juuni 1997. a otsusega hagi rahuldati. Kohus leidis, et kirjalike tõenditega on

tõendatud maatüki omandamine hageja poolt.

Avalduse kohtuvigade parandamiseks esitas H. Niiberg

Avalduse põhjenduste kohaselt otsustas Tallinna Linnakohus, menetledes H. Puuraidi avaldust ning

tunnustades H. Puuraidi omandiõigust H. Niibergile kuuluvale maale, H. Niibergi õiguste ja

kohustuste üle, kuid jättis ta tsiviilasja kaasamata. H. Niiberg on vaidlusaluse maa omanikuna kantud

kinnistusraamatusse.

Avaldaja väidab, et linnakohtus hagi läbivaatamisel puudusid nii hageja kui ka kostja.

Nii linnakohtu istungi toimumise kui ka otsuse tegemise ajal oli hageja surnud, mida kinnitab

Tallinna notari Evi Paberiti poolt 13. märtsil 1998. a välja antud seadusjärgse pärimisõiguse tunnistus.

1997. a mais kehtinud TsKS § 74 lg 1 järgi oleks vaidluse subjekti väljalangemise korral protsessi

pidanud astuma tema õigusjärglane, mis aga oli antud hetkel võimatu, sest Hendrik Puuraidi pärijad

ja pärandvara määratleti alles 13. märtsil 1998. a. Vandeadvokaat Andres Hallmägil puudus õigus

esindada surnud hagejat, sest TsÜS § 101 lg 1 p 7 järgi lõppeb volitus tehingust tuleneva esinduse

korral esindatava surmaga. Kohus pidanuks TsKS § 214 lg 1 p 1 alusel menetluse kuni hageja

õigusjärglaste kindlaksmääramiseni peatama.

Kostjana menetluses esinenud Viimsi Metskonnal puudus tsiviilprotsessiteovõime, kuna vastavalt

TsKS § 67 lg 2 on tsiviilprotsessiteovõime muuhulgas Eesti ja välismaa juriidilistel isikutel. Mais

1997. a kehtinud metsaseaduse § 19 lg 1 ja 3 ja § 20 ning metsakapitali seaduse § 2 ning Vabariigi

Valitsuse seaduse § 38 p 2, § 43 lg 1 ja 3, § 61 lg 1 ja lg 2 p 3 ning § 72 lg 2 kohaselt on metskond

valitsusasutuste hallatav riigiasutus.

Vastustaja Juhani Puuraid vaidles kohtuvigade parandamise avaldusele vastu.

Vastuses väitis vastustaja, et ta ei teadnud, et peab kohut ja oma isa esindajat tema surmast

informeerima. Hendrik Puuraid esitas 1996. a Tallinna Linnakohtule juriidilise fakti tuvastamise

avalduse, mille alusel algatati tsiviilasi. Tsiviilasi lõpetati ja avaldus tagastati määrusega, kuna maa

ostmist tuvastatakse hagimenetluses. 26. juunil 1996. a teatas Hendrik Puuraidi esindaja kirjalikult

Tallinna Linnaplaneerimise Ametile, Tallinna Linnavaraametile ja Tallinna Kinnistusametile

juriidilise fakti tuvastamise avaldusest ning palus maa kinnistamine kolmandale isikule peatada.

Kinnistamise peatamise taotluse saatmise ajal ei olnud veel vaidlusalune maa Helvi Niibergile

tagastatud. Hendrik Puuraid oli kindel, et tagastamise menetlus peatati.

Kolleegium leidis, et Helvi Niibergi avalduse läbivaatamine kohtuvea parandamise korras on TsMS

§ 372 p 2 kohaselt põhjendatud, sest kohus otsustas teda asja kaasamata tema õiguste ja kohustuste

üle. Helvi Niiberg oli kinnistusraamatusse kantud vaidlusaluse maa omanikuna.

Linnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 2 alusel protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

TsÜS § 101 lg 1 p 7 kohaselt lõpeb tehingust tuleneva esinduse korral volitus esindatava surmaga.

Vastavalt TsKS §-le 222 p 3 pidi kohus jätma avalduse läbi vaatamata, kui avalduse oli isiku nimel

esitanud teine isik, kellel ei olnud volitusi asja ajamiseks.

Vandeadvokaat Andres Hallmägi esitas 30. aprillil 1997. a Hendrik Puuraidi esindajana hagi Tallinna

Linnakohtusse. Seoses esindatava surmaga 27. aprillil 1997. a olid TsÜS § 101 lg 1 p 7 kohaselt

selleks ajaks lõppenud kõik esindaja volitused. Linnakohus menetles volituseta esindaja avaldust, mis

tuli TsKS § 223 lg 1 kohaselt jätta kohtumäärusega läbi vaatamata.

Lisaks sellele on kohus lahendanud asja kostja vastu, keda juriidilise isikuna ei ole olemas. TsKS § 69

kohaselt said poolteks olla üksikisikud (füüsiline isik) ja juriidilised isikud. Avaldaja on õigesti

märkinud, et kostjana menetluses esinenud Viimsi Metskonnal puudus tsiviilprotsessiteovõime, kuna

vastavalt TsKS § 67 lg 2 oli tsiviilprotsessiteovõime muuhulgas Eesti ja välismaa juriidilistel isikutel.

1997. a kehtinud metsaseaduse § 19 lg 1 ja 3 kohaselt majandas riigimetsa Metsaamet

riigimetskondade kaudu. Vabariigi Valitsuse seaduse § 38 p 2, § 43 lg 1 ja 3, § 61 lg 1 ja lg 2 p 3 ning

§ 72 lg 2 kohaselt on metskond valitsusasutuste hallatav riigiasutus, ega ole juriidiline isik.

Juhindudes TsMS §-dest 373 lg 2 ja 362 p 3, kolleegium

m ä ä r a s:

Tallinna Linnakohtu 20. mai 1997. a otsus tühistada ja jätta avaldus läbi vaatamata.

Kohtuvigade parandamise avaldus rahuldada.

Tagastada Helvi Niibergile 10. märtsil 1999. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

Eesistuja J. Odar

Liikmed: H. Jõks, Kull