3-1-1-92-99 · Riigikohus

3-1-1-92-99

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 12. oktoobril 1999

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Jüri Ilvest ja Jüri

Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

A.K. õigeksmõistmises KrK § 100 järgi ja

B.L. õigeksmõistmises KrK § 180 järgi.

Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa A.K. kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa, B.L. kaitsja

vandeadvokaat Anton Frosch ja riigiprokurör Marge Püss.

I Kriminaalmenetluse varasem käik

1. A.K. oli antud kohtu alla süüdistatuna KrK § 100 järgi selles, et ta 22. mail 1997. a, olles alkoholijoobes,

tappis R vallas H-s tahtlikult ja isiklikul ajendil kolme kirvelöögiga kõri piirkonda T.U.. B.L. oli antud kohtu

alla süüdistatuna KrK § 180 järgi selles, et ta 23. mail 1997. a, olles saanud A.K-lt teada, et viimane oli

eelmisel päeval tapnud T.U., aitas A.K-l matta T.U. laiba H-s asuvale tühermaale eesmärgiga varjata esimese

astme kuritegu.

2. Rapla Maakohtu 23. märtsi 1999. a otsusega mõisteti A.K. süüdistuses KrK § 100 järgi ning B.L.

süüdistuses KrK § 180 järgi õigeks. Maakohus tuli järeldusele, et A.K. süü T.U. tapmises pole tõendatud

ning A.K. võttis süü omaks üksnes hirmust tunnistaja R.K. ees. B.L.e õigeksmõistmist süüdistuses KrK

§ 180 järgi põhistas maakohus asjaoluga, et kuna pole tõendatud A.K. süü T.U. tapmises ning pole võimalik

järeldada, et toime on pandud esimese astme kuritegu, siis ei saa ka B.L. esimese astme kuriteo eelnevalt

mittelubatud varjamises süüdi tunnistada. Samas eraldas maakohus 23. märtsi 1999. a määrusega T.U.

tapmise materjalid kuriteo toime pannud isiku kindlakstegemiseks. A.K. suhtes varem valitud tõkendi "vahi

all pidamise" jättis maakohus muutmata.

3. Rapla Maakohtu 23. märtsi 1999. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Rapla Prokuratuuri prokurör

Liia Piirisalu, kes taotles maakohtu õigeksmõistva otsuse tühistamist selles sisalduvate järelduste faktilistele

asjaoludele mittevastavuse ja kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu ning kohtualuste süüditunnistamist

kuritegudes, milles süüdistatutena olid nad kohtu alla antud.

4. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. mai 1999. a otsusega jäeti Rapla Maakohtu 23. märtsi

1999. a otsus muutmata ning esitatud apellatsioonprotest rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus täielikult

maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid uuesti korrata.

Vastupidiselt apellatsioonikohtu istungil tehtud prokuröri taotlusele, mõista A.K. süüdi KrK § 180 järgi,

leidis kriminaalkolleegium, et selline süüdistuse muutmine ei ole käesolevas kriminaalasjas võimalik, sest

see tooks kaasa eelotsustusliku kohtulahendi tunnistaja R.K. suhtes, keda on kriminaalasjas kogutud tõendite

põhjal alust T.U. tapmises kahtlustada. Kohtuotsuses märgiti, et kui kohtueelne uurimine tuvastab, et T.U.

tapmine tundmatu isiku poolt on käsitatav esimese astme kuriteona, siis võib kõne alla tulla A.K.

kriminaalvastutusele võtmine KrK § 180 järgi. Veel märgiti ringkonnakohtu otsuses, et A.K. käitumises võib

olla KrK § 1991 ettenähtud kuriteokoosseis, sest ta torkas enne T.U. maha matmist kannatanul silmad välja.

Kuid A.K. süüdistuse ümberkvalifitseerimine ka kriminaalkoodeksi viimatinimetatud paragrahvi järgi ei ole

kohtuotsuse kohaselt ilma uue süüdistuse esitamiseta võimalik, sest see tooks kaasa kuriteosündmuse

muutumise. Siinkohal viitas ringkonnakohus Riigikohtu 18. juuni 1996. a otsusele nr 3-1-3-19-96 (avaldatud

RT III 1996, 23, 304), mille kohaselt saavad kohtuliku arutamise esemeks olla vaid need kuriteoepisoodid,

milles süüdistatav on kohtu alla antud. Nõustudes maakohtu otsuses toodud põhistusega B.L.

õigeksmõistmises KrK § 180 järgi, lisas ringkonnakohus, et isiku saab võtta kriminaalvastutusele esimese

astme kuriteo varjamise eest vaid juhul, kui varjaja oli sellest kindlalt teadlik. Samuti leidis ringkonnakohus,

et B.L. kriminaalvastutusele võtmise välistab asjaolu, et otsuse tegemise hetkeks ei olnud kedagi T.U.

tahtlikus tapmises süüdi tunnistatud.

5. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. mai 1999. a otsuse peale esitas kassatsioonprotesti

riigiprokurör Andres Ülviste, kes taotleb Rapla Maakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

õigeksmõistvate otsuste tühistamist ja kriminaalasja saatmist Rapla Maakohtule uueks sisuliseks

arutamiseks. Kassaator märgib kõigepealt, et ta ei saa küll nõustuda A.K. õigeksmõistmisega KrK § 100

järgi, kuid ei näe võimalust kõnealuse küsimuse edasiseks vaidlustamiseks kassatsiooniastmes. Küll aga

vaidlustab ta ringkonnakohtu järgmisi seisukohti.

5.1 Kassaatori arvates ei ole õige seada isiku süüditunnistamist KrK § 180 järgi otsesesse sõltuvusse varjatud

kuriteo toimepanija kriminaalvastutusele võtmisest. Kassaatori arvates ei sisalda kriminaalkoodeksi

kõnealuse paragrahvi tekst tingimust, mille kohaselt kuriteo varjaja süüditunnistamiseks oleks kindlasti

vajalik kuriteo toimepannud isiku tuvastamine. Seesuguse eeltingimuse vajalikkus ei tulene kassaatori

arvates ka nimetatud seadusesätte mõttest. Protestis märgitakse, et kohtuliku arutamise tulemina tuvastati

üheselt, et A.K. osales T.U. laiba matmises, kaasates sellesse tegevusse ka B.L. ning seetõttu tulekski

mõlemad isikud süüdi tunnistada KrK § 180 järgi. Kassaator osutab ka järgmisele vastuolule ringkonnakohtu

otsuses. Nimelt väidetakse kohtuotsuse leheküljel 7, et kuna käesolevaks ajaks ei ole kedagi mõistetud süüdi

T.U. tahtlikus tapmises, siis ei saa ka B.L. mõista süüdi KrK § 180 järgi. Kohtuotsuse järgmisel leheküljel

aga ei välista kohtukolleegium, et juhul, mil kohtueelsel uurimisel tehakse kindlaks T.U. tahtlik tapmine

tuvastamata isiku poolt, on võimalik A.K. kriminaalvastutusele võtmine KrK § 180 järgi. Kassaator püstitab

küsimuse, et kuna käsitletava kriminaalasja menetlemisel tehti kohtueelsel uurimisel kindlaks T.U. tahtlik

tapmine, siis miks jättis kohus A.K. ja B.L. suhtes tegemata süüdimõistva kohtuotsuse.

5.2 Asjakohane ei ole prokuröri arvates ringkonnakohtu otsuses toodud väide, et A.K. süüdi- tunnistamine

KrK § 180 järgi tooks kaasa eelotsustusliku lahendi R.K. suhtes. Protesti kohaselt oleks kohus pidanud A.K.

süüdi mõistma tuvastamata isiku poolt toime pandud tahtliku tapmise varjamises, mis oleks taolise

eelotsustuse välistanud.

5.3 Protesti esitaja vaidlustab ka ringkonnakohtu otsuses sisalduvad järeldused kohtualuste teadlikkuse osas

nende poolt varjatud kuriteo raskusastme kohta. Prokurör leiab, et kriminaalasjas esinevad tõendid, mis

viitavad T.U. tahtlikule tapmisele ning A.K. ja B.L. arusaamisele nende poolt varjatava kuriteo olemusest.

5.4 Lõpuks märgib kassaator, et ringkonnakohus on hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid valikuliselt

ning osade oluliste tõendite tähelepanuta jätmine on kohtuotsuses motiveerimata.

II Menetlus Riigikohtus

Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas prokurör esitatud protesti, kaitsjad taotlesid protesti rahuldamata

jätmist.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste

seletused,

l e i d i s :

1. Rapla Maakohtu 23. 03. 1999. a otsusega mõisteti õigeks A.K. seoses talle KrK § 100 järgi süüks

arvatud teo tõendamatusega ning B.L. seoses talle KrK § 180 järgi süüks arvatud teo tõendamatusega.

Samal kuupäeval, tuginedes KrMK § 216 lg-le 1, tegi kohus määruse kriminaalasjast materjalide

eraldamise kohta (kriminaaltoimiku leht 154). Määruse motiveerivas osas märgitakse : "kohus

tuvastas, et A.K. ei pannud toime T.U. tapmist 22. 05. 97. a. Seega kuuluvad T.U. tapmise materjalid

eraldamisele kuriteo toimepannud isiku kindlakstegemiseks." KrMK § 216 süstemaatilise

tõlgendamise tulemina on alust asuda seisukohale, et selles paragrahvis sätestatakse üldreeglina

kriminaalasjast materjalide eraldamist vaid kriminaalasja kohtuliku arutamise käigus s.o enne

kohtuotsuse tegemisele siirdumist ja üksnes mõistetava ning vältimatu erandina on KrMK § 216 lg-s 3

sätestatud, et valeütlusi andnud tunnistaja või kannatanu, samuti valearvamuse andnud eksperdi suhtes

toimub kriminaalasjast materjalide eraldamine kohtuliku uurimise ja kohtuvaidluste järgselt.

Eelöeldust tulenevalt on põhjust kriminaalasjast materjale eraldada siis, kui kriminaalasjast enesest

jääb midagi ka alles, kui eraldamise vajadus tõusetub kohtuliku arutamise eseme suhtes uue

kõrvalmotiivina. Seejuures, vastavalt KrMK § 216 lg-le 2, võib kriminaalasjast materjalide eraldamise

järgselt kriminaalasja arutamine jätkuda vaid tingimusel, et menetletav kriminaalasi ja eraldatud

materjalide pinnalt kujunev kriminaalasi oleksid teineteisest sõltumatud, et nad ei oleks põhimõtteliselt

ühendatavad kriminaalasjad KrMK § 218 lg 1 mõttes.

2. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtuvalt hakkas käesoleva kriminaalasja kohtulikul arutamisel kohtul

kujunema veendumus, et A.K. ei ole tegelikult tapnud T.U., kuigi ta oli seda kohtueelsel uurimisel

korduvalt kinnitanud. Kuid kriminaalasja materjalidest, sealhulgas ka A.K. ja B.L. ütlustest nähtub

üheselt seegi, et A.K. poolt antud varasemad ütlused ei ole kaugeltki täies mahus käsitatavad

eneserõõnana ja nii tema kui ka B.L. olid igal juhul väga tihedalt seotud kõnealuse tapmisega ning et

seetõttu võis kõne alla tulla nende käitumises mingi kuriteokoosseisu olemasolu. Riigikohtu

kriminaalkolleegium on seisukohal, et olukorras, mil kohtualuse varasemate ütluste tunnistamine

eneserõõnaks ei välista kohtualuse seotust kuriteosündmusega absoluutselt vaid võib üksnes anda alust

tema tegevuse ümberkvalifitseerimiseks, peaks kohus lähtuma KrMK § 219 lg-st 2 ja § 216 lg-st 2

ning saatma kriminaalasja tervikuna täiendavaks kohtueelseks uurimiseks. Seejuures tuleks § 216 lg-

s 2 sätestatut tõlgendada selliselt, et kuna põhimõtteliselt eraldatavate materjalide pinnalt tekkivat

kriminaalasja ei saaks arutada ilma menetletava kriminaalasjata, siis pole ka mingit vajadust

materjalide eraldamiseks ja lähtuvalt KrMK § 216 lg 2 lõpuosas märgitust tulekski saata kogu

kriminaalasi täiendavaks uurimiseks.

3. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. mai

1999. a otsuses esitatud seisukohaga, et koos A.K. õigeksmõistmisega KrK § 100 järgi poleks saanud

tõusetuda küsimus sellest, kas A.K. ja B.L. saaks tunnistada süüdi KrK § 180 järgi. Ekslik on

kassatsioonprotestis esitatud seisukoht, nagu võiks KrK § 180 koosseisuline tunnus " nimelt esimese

astme kuriteo toimepanemine " olla tuvastatav ka teisiti kui vaid kohtuotsusega. Prokuröri taotlust, et

olukorras, mil ees seisab kohtueelse menetluse vigade parandamine ja isiku tuvastamine, kes tegelikult

pani toime T.U. tapmise, tuleks eelnevalt hakata lahendama küsimust selles, kes oli tapmise varjaja, ei

saa kuidagi lugeda põhjendatuks.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2,§ 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu

kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. mai 1999. a ja Rapla Maakohtu 23.

märtsi 1999. a otsused A.K. ja B.L. süüdistusasjas ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Rapla

Maakohtule.

2. Kassatsioonprotest rahuldada.

3. Mõista välja A.K-lt riigituludesse kaitsjatasu 867 kr 30 s (kaheksasada kuuskümmend seitse krooni ja

kolmkümmend senti).

4. Mõista välja B.L-lt riigituludesse kaitsjatasu 867 kr 30 s (kaheksasada kuuskümmend seitse krooni ja

kolmkümmend senti).

Kohtuotsus jõustub 12. oktoobril 1999. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Eerik Kergandberg

Liikmed Jüri Ilvest, Jüri Rätsep