3-1-1-91-99 · Riigikohus

3-1-1-91-99

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 12. oktoobril 1999

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Jüri Ilvest ja Jüri

Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil läbi kriminaalasja

O.M. süüdistuses KrK § 142 lg 2 p 2, 3, 4, 5 järgi. Õigeks mõistmises KrK § 207 lg 3 p 2; § 195 lg 3;

172 lg 1 järgi;

S.S. süüdistuses KrK § 142 lg 2 p 2, 3, 4, 5 järgi. Õigeks mõistmises KrK § 207 lg 3 p 2; § 195 lg 3 järgi;

Sergei Petrovi süüdistuses KrK § 142 lg 2 p 2, 3, 5 ; § 2026 lg 3 p 3 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa O.M. kaitsja vandeadvokaat Rein Napa, S.S. kaitsja

vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas, S. Petrovi kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ja riigiprokurör Marge

Püss.

1. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt anti O.M., S.K. ja S.S. kohtu alla süüdistatutena KrK § 142 lg 2 p 2,

3, 4, 5 järgi selles, et nad ajavahemikul 1997. a september - 1998. a jaanuar nõudsid V.B-lt, ähvardusega

tappa ja kasutada vägivalda viimase perekonnaliikmete suhtes, erineva suurusega summasid erafirmale

väidetavalt vajaliku valve eest. Kartes ähvarduste realiseerimist, palus kannatanu võimaldada nõutava raha

üleandmist osade kaupa, andes seejuures O.M-le ja S.S-le üle 500 krooni. Peale selle anti O.M., S.K., S.S. ja

S. Petrov kohtu alla süüdistatuna selles, et nad ajavahemikul 12. november 1997. a - 03. detsember 1997. a

nõudsid korduvalt raha V.G-lt, kuna viimane olevat solvanud T.T., seejuures ähvardades tappa ja hävitada

vara, tappes kannatanu koera maksumusega 15.000 krooni. T.T. kohtualuste poole abi saamiseks ei

pöördunud.

Saamata raha, nõudsid O.M. ja S.K. V.B. erafirma tegevuse lõpetamist, mis kvalifitseeriti kui omavoli KrK

§ 188 järgi. O.M-le ja S.S-le oli esitatud süüdistus veel KrK § 207 lg 3 p 3 järgi, S.K-le ja S. Petrovile aga

KrK § 207 lg 3 p 1, 2 järgi. Peale selle anti O.M. ja S.S. kohtu alla süüdistatutena selles, et tappes V.G-le

kuulunud koera, panid nad toime KrK § 195 lg 3 järgi kvalifitseeritava teo. O.M-le oli esitatud süüdistus KrK

§ 172 lg 1 järgi veel selles, et ta helistas korduvalt kannatanu V.G-le ning ähvardusega kasutada vägivalda

nõudis ütluste muutmist. S. Petrov anti kohtu alla veel süüdistatuna KrK § 2026 lg 3 p 2, 3 järgi

prostitutsiooni vahendamise eest alaealise suhtes ja kahe või enama isiku suhtes.

2. Ida-Viru Maakohtu 21. detsembri 1998. a otsusega tunnistati O.M. süüdi KrK § 188 järgi ning karistati

kahe aasta ja kuue kuulise vabadusekaotusega kinnises vanglas. S.S. tunnistati süüdi KrK § 188 järgi ning

mõisteti karistuseks kaks aastat ja kuus kuud vabadusekaotust. S. Petrov tunnistati süüdi KrK § 17 lg 4 ja

§ 188 ja KrK § 2026 lg 3 p 3 järgi ning karistuseks mõisteti neli aastat vabadusekaotust. S.K. tunnistati süüdi

KrK § 17 lg 6 ja § 188 ning § 188 järgi ning karistuseks mõisteti rahatrahv 200 päevamäära ulatuses.

Maakohus leidis, et esitatud süüdistus väljapressimises tuleb ümber kvalifitseerida omavolina KrK § 188

järgi. Osutades V.B-ile viimase sõnade kohaselt vägagi tõsises situatsioonis abi, eeldasid kohtualused ka

mingi tasu saamist. V.G-lt nõuti aga raha T.T-le tekitatud moraalse kahju eest. O.M-le ja S.K-le eeluurimisel

esitatud süüdistus KrK § 188 järgi aga eraldi kvalifitseerimist ei vajanud, sest tegu oli maakohtu hinnangul

jätkuva kuriteoga. Maakohus leidis, et kõiki neid tegusid, mis esinevad koosseisuväliste vastutust

raskendavate asjaoludena, iseseisvate kuritegudena kvalifitseerida pole vaja. KrK § 172 lg 1 järgi mõisteti

O.M. õigeks, kuna maakohus arvestas kannatanu V.G. ütlusi, millede kohaselt teda ei ähvardatud, vaid

vastupidi, paluti tungivalt neid säästa.

Muudes esitatud süüdistustes mõisteti kohtualused õigeks, kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

3. Ida-Viru Maakohtu 21. detsembri 1998. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Ida-Viru Prokuratuuri

prokurör L. Propenko, apellatsioonkaebused O.M., S.S. ja S. Petrov. Protestis paluti osaliselt tühistada

maakohtu 21. detsembri 1998. a otsus ning mõista O.M., S.S. ja S.K. süüdi KrK § 142 lg 2 p 2, 3, 4, 5 ning

S. Petrov KrK § 142 lg 2 p 2, 3, 5 järgi. O.M-le, S.S-le ja S. Petrovile paluti protestis mõista rangem karistus

KrK § 142 lg 2 ettenähtud sanktsiooni piires. Prokurör leidis, et maakohtu otsus pole seaduslik ja

põhjendatud kohtualuste kuritegude kvalifitseerimise osas, mõlemas episoodis tuleks teod kvalifitseerida

KrK § 142 lg 2 p 2, 3, 4, 5 järgi. Ringkonnakohtu istungil toetas protesti ka prokurör E. Kungla.

O.M. palus end õigeks mõista mõlemas kuriteoepisoodis. S.S. palus end õigeks mõista kannatanu V.B.

episoodis ning mõista talle kergem karistus. S. Petrov leidis oma apellatsioonkaebuses, et maakohtu otsuses

puudub motiveering selle kohta, et tema oleks olnud omavoli organisaatoriks V.G. suhtes. Süüdistuses KrK

§ 2026 lg 3 p 3 järgi palus kohtualune end õigeks mõista.

4. Viru Ringkonnakohtu 22. aprilli 1999. a otsusega tühistati Ida-Viru Maakohtu 21. detsembri 1998. a otsus

osaliselt, s.o O.M. ja S.S. süüditunnistamises KrK § 188, S. Petrovi süüditunnistamises KrK § 17 lg 4 ja

§ 188, S.K. süüditunnistamises KrK § 17 lg 6 ja § 188 ning § 188 järgi ning karistuse mõistmise osas. O.M.,

S.S. ja S.K. tunnistati süüdi KrK § 142 lg 2 p 2, 3, 4, 5 järgi, mõistes esimestele karistuseks kolm aastat

vabadusekaotust kinnises vanglas ning S.K-le KrK § 39 kohaldamisega rahatrahv 200 päevamäära. S. Petrov

tunnistati süüdi KrK § 142 lg 2 p 2, 3, 5 järgi ning lõplikuks karistuseks mõisteti KrK § 40 lg 1 alusel neli

aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Muus osas jäeti Ida-Viru Maakohtu otsus muutmata.

Apellatsioonprotest rahuldati, apellatsioonkaebused jäeti rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus on õigesti tuvastanud kõik faktilised asjaolud, kuid andnud neile

ebaõige õigusliku hinnangu. Kohus leidis, et O.M-l, S.S-l ja S.K-l puudus igasugune tegelik või oletatav

õigus nõuda kannatanu V.B-lt raha, kusjuures ka oletatav õigus pidanuks tulenema seadusest. Selline õigus

puudus kohtualustel ka raha nõudmisel kannatanu V.G-lt väidetava T.T. solvamise eest. Ringkonnakohus

jõudis järeldusele, et mõlemas episoodis kuuluvad kohtualuste teod kvalifitseerimisele väljapressimisena.

Ringkonnakohus pidas KrK § 142 lg 2 sanktsioonist tulenevalt põhjendatuks mõista O.M-le, S.S-le ja

S. Petrovile raskem karistus. Kuna S.K. suhtes apellatsioonprotestis karistust ei vaidlustatud, pole temale

võimalik raskemat karistust mõista.

5. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. aprilli 1999. a otsuse peale on esitanud

kassatsioonkaebused S. Petrov, S.S. ja O.M..

S. Petrov palub tühistada ringkonnakohtu otsus objektiivsete motiivide puudumisel kohtuotsuses ja saata asi

tagasi arutamisele esimese astme kohtusse teises kohtukoosseisus. S.S. juhib oma kaebuses kohtu tähelepanu

sellele, et V.G. episoodis ei saanud ta ära öelda abist oma tuttavale S-le, kes oli talle osutanud abi tema

vabanemisel kinnipidamiskohast 1997. aastal.

Kannatanu V.B. on aga esimese astme kohtus korduvalt kinnitanud, et talle osutati teene, mille eest ta ise oli

nõus maksma. Ka on esimese astme kohus rikkunud tema õigusi, esitades vaatamata tema nõudmisele talle

tutvumiseks istungiprotokolli hilinemisega, kusjuures protokollist puudusid osa tunnistajate ütlused. Ta

väidab, et temale saadetud kohtuotsusel puudusid kõigi kohtunike allkirjad. S.S. palub tühistada

ringkonnakohtu otsus ning saata kriminaalasi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule teises

kohtukoosseisus.

O.M. kassatsioonkaebuses kinnitatakse, et kõik tema vastu esitatud süüdistused on fabritseeritud. Kohtud on

toetunud kannatanute ütlustele, mida miski muu ei kinnita. Temale inkrimineeritud KrK § 142 lg 2 p 5 on

ebaseaduslik, kuna kannatanu V.G. koera tapmist kohus talle süüks ei pannud. Ta palub tühistada

ringkonnakohtu otsus ning saata kriminaalasi uueks läbivaatamiseks teises kohtukoosseisus, samuti palub

arvestada seda, et tal on perekond ning kaks alaealist last.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud süüdimõistetute

kaitsjad, kes taotlesid kassatsioonkaebuste rahuldamist ning prokuröri, kes leidis, et kassatsioonkaebuste

rahuldamiseks puudub alus,

l e i d i s:

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. aprilli 1999. a otsus on seaduslik, põhjendatud ja

süüdimõistetute kassatsioonkaebustes toodud väited ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks.

Kohtuliku uurimise käigus tuvastatuks loetud tehioludest tulenevalt on apellatsioonikohus andnud

süüdimõistetute kuriteolisele käitumisele põhistatud õiguslikud hinnangud, kusjuures kogu menetluse vältel

püsinud kahtlused on tõlgendatud süüdimõistetute kasuks. Kohus on lõppjärelduste formuleerimisel

süüdistustest välja jätnud kõik niisugused hinnangud, millel veenev tõenduslik alus puudub.

Kassaatorite väited kriminaalmenetluse nõuete rikkumise kohta ei ole kooskõlas menetlusdokumentide sisu

ja vormiga. Kohtuotsuse originaali suhtes kehtivad vorminõuded ei kattu allkirjastamise osas tõlke või

ärakirja suhtes kehtivate nõuetega ja märkused kohtuistungi protokolli suhtes tulnuks esitada KrMK § 82

sätestatud korras. Kassaatorite viited menetlusnormide eiramisele ei võimaldanud tuvastada selliseid

menetluse puudusi, mis võinuks kaasa tuua põhjendamatu või ebaseadusliku kohtuotsuse tegemise.

Juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Jätta Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. aprilli 1999. a otsus O.M., S.S. ja Sergei

Petrovi suhtes muutmata.

2. Süüdimõistetute kassatsioonkaebused jätta rahuldamata.

3. Mõista välja O.M-lt 2478.00 krooni, S.S-lt 1982.40 krooni ja Sergei Petrovilt 867.30 krooni

kohtukulu riigieelarve tuludesse kaitsjatasude katteks.

Kohtuotsus jõustub 12. oktoobril 1999. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Eerik Kergandberg

Liikmed Jüri Ilvest, Jüri Rätsep