3-2-1-86-99 · Riigikohus

3-2-1-86-99

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 12. oktoobril 1999. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja A. Kull vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 13. septembril 1999. a

AS Võru Autobaas kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

26. märtsi 1999. a otsuse Tõnis Oru hagis AS Võru Autobaas vastu tervisekahjustusega

tekitatud kahju hüvitamiseks.

Tartu Ringkonnakohtu otsusega on tuvastatud, et Tõnis Oru töötas 18 aastat Võru

Autotranspordibaasis nr 3 (Võru ATB nr 3). 18. aprillil 1996. a diagnoositi hagejal kutsehaigus -

vibratsioonitõbi üldvibratsioonist II staadiumis. Põlvamaa VEK-is määrati 24. aprillil 1997. a

hagejale II invaliidusgrupp tähtajata, 60 protsendi töövõime kaotusega. Hageja haigestumine toimus

aastatel 1960-1996, mil ta töötas autojuhina. Hageja lõpetas töö Põlva Autotranspordibaasis nr 4

(Põlva ATB nr 4) 1987. aastal.

Hageja pöördus hüvitise saamiseks mõlema tööandja poole, kelle juures töötades tal tervisekahjustus

tekkis. AS Kagutrans nõustus maksma igakuulist hüvitist 21,74 % ulatuses igakuuliselt hüvitamisele

kuuluvast summast, s.o proportsionaalselt hageja töötatud ajale Põlva ATB-s nr 4. Kostja keeldus

hagejale ülejäänud osas hüvitise maksmisest põhjusel, et hageja ei ole otseselt kostja juures töötanud

ja hüvitise maksmise kohustus lasub ainult Põlva ATB nr 4 õigusjärglasel AS Kagutrans. 1981. aastal

toimunud Võru ATB nr 3 reorganiseerimise käigus läksid kõik selle Põlva filiaali õigused ja

kohustused vara üleandmise päevast üle õigusjärglasele - Põlva ATB-le nr 4. Tekitatud kahju eest

peavad vastutama Põlva ATB nr 4 ja tema õigusjärglased.

Põlva Maakohus, juhindudes TsK §-st 464, rahuldas 30. oktoobri 1998. a otsusega hagi ja mõistis

AS-lt Võru Autobaas hageja kasuks välja tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitise ajavahemiku

1. maist 1996. a kuni 1. novembrini 1998. a eest 31 852 krooni 25 senti ning alates 1. novembrist

1998. a igakuuliselt 1 366 krooni. Kohus tuvastas, et kostja on kaassüüdlane hagejal kutsehaiguse

tekkimises. Arvestades seda, et hageja töötas kostja juures 18 aastat ja 5 aastat Põlva ATB-s nr 4, on

põhjendatud hageja taotlus nõuda kostjalt hüvitist proportsionaalselt kostja töötatud ajale, s.o 78,26 %

maksmisele kuuluvast hüvitisest.

Maakohus pidas vääraks kostja viidet TsK §-le 39 lg 2, mis käsitles juriidilise isiku tegevuse

lõppemist. Võru ATB nr 3 tegevus ei lõppenud 1981. aastal, vaid selle Põlva filiaali baasil moodustati

Põlva ATB nr 4, kusjuures Võru ATB nr 3 eksisteeris edasi. Võru Maavalitsuse informaatikatalituse

tõendi kohaselt olid AS Võru Autobaas ja RAS Võru Autobaas registreeritud ettevõtteregistris sama

numbri all kuni äriregistrisse kandmiseni 2. septembril 1996. a. Sellest tulenevalt leidis kohus, et

endine Võru ATB nr 3, kus hageja töötas 1964-1982. a, s.o 18 aastat, ja praegune kostja AS Võru

Autobaas, on tegelikult sama ettevõte.

Ringkonnakohus jättis 26. märtsi 1999. a otsusega maakohtu otsuse muutmata, kordamata kooskõlas

TsMS § 330 lg 5 oma otsuses esimese astme kohtu põhjendusi.

Võru ATB nr 3 õigusjärglane oli RAS Võru Autobaas. Asja materjalidest nähtub, et Eesti

Erastamisagentuur müüs 100 % RAS Võru Autobaas aktsiad AS-le Maur, kes moodustas selle baasil

AS Võru Autobaasi, kelle vastu esitati hagi.

Maakohus on põhjendatult leidnud, et kostja on hageja tööraamatus märgitud tööandja õigusjärglane.

ENSV Autotranspordi- ja Maanteede Ministeeriumi Autovedude Valitsuse 16. novembri 1981. a

käskkirja kohaselt asutati Võru ATB nr 3 Põlva filiaali põhivahendite, seadmete ja fondide baasil

Põlva ATB nr 4. Asjakohased ei ole kostja väited, et kuna hageja oli seotud Põlva filiaaliga, siis

läksid tema suhtes kõik õigused ja kohustused üle Põlva ATB-le nr 4. Enne viimase asutamist 1982. a

ei omanud Võru ATB nr 3 Põlva filiaal, olemata juriidiline isik, iseseisvad õigusi ega kohustusi.

Põlva ATB nr 4 asutamine ei lõpetanud Võru ATB nr 3 eksisteerimist.

Kooskõlas TsMS § 319 lg1 sätetega ei kontrollinud ringkonnakohus hüvitise suurust, kuna selles osas

kostja kohtuotsust ei vaidlustanud.

Kassatsioonkaebuses palus kostja tühistada ringkonnakohtu otsuse. Kohtud on jätnud tähelepanuta

asjaolu, et ta ei ole vaidluses kostja. TsK §-s 39 lg-te 2 ja 3 kohaselt läks juriidilise isiku ühinemise ja

jagunemise korral vara (õigused ja kohustused) üle uutele juriidilistele isikutele. Võru ATB nr 3

Põlva filiaali vara üleandmise päevast Põlva ATB-le nr 4 läksid viimasele üle ka selle varaga seotud

õigused ja kohustused. Hageja töötas Võru ATB nr 3 Põlva filiaalis ning viidi seoses Võru ATB nr 3

reorganiseerimisega 1. jaanuarist 1982. a üle Põlva ATB nr 4. Põlva ATB nr 4 oli talle üle antud

Põlva filiaali varaga seotud õiguste ja kohustuste osas Võru ATB nr 3 õigusjärglane.Kostja arvates

tulnuks kohtutel kohaldada TsK § 39 lg 2 ja § 473 lg 1, milles sätestatakse kahju hüvitamise

põhimõtted juriidilise isiku reorganiseerimise korral. Asjaolu, et reorganiseerimise tulemusel jäi Võru

ATB nr 3 alles ja jätkas oma tegevust, ei välista TsK § 39 lg 2 kohaldamist.

TsMS § 231 lg 3 kohaselt peab kohus kõiki kogutud tõendeid analüüsima. Kohus on küll loetlenud

kostja tõendid, kuid pole põhjendanud nende arvestamata jätmist. Hindamata on ENSV

Autotranspordi - ja Maanteede Ministeeriumi 30. oktoobri 1981. a käskkiri nr 447, mis nägi ette

Põlva ATB nr 4 moodustamise ja ENSV Autotranspordi- ja Maanteede Ministeeriumi Autovedude

Valitsuse 16. novembri 1981.a käskkiri, mis nägi ette Põlva ATB nr 4 asutamise Võru ATB nr 3 Põlva

filiaali baasil ning viimatinimetatu õiguste ja kohustuste üleandmise Põlva ATB-le nr 4.

Hageja peab kassatsioonkaebust põhjendamatuks.

Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebus ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks.

Kohtud on tuvastanud Võru ATB-st nr 3 Põlva filiaali eraldumise ja 1982. a viimase baasil Põlva

ATB nr 4 moodustamise. Ettevõttest uue ettevõtte eraldumisel varaliste õiguste ja kohustuste

üleminekut reguleeris tollal "Sotsialistliku riikliku tootmisettevõtte põhimääruse" p 107, mille

kohaselt ühe või mitme ettevõtte eraldumise korral läksid vastavates osades jaotusakti alusel igale

neist üle reorganiseeritud ettevõtte varalised õigused ja kohustused. Kohtud on tuvastanud, et hageja

töötas enne 1982. aastat Võru ATB-s nr 3 ja töötamise tagajärjel haigestus vibratsioonitõppe, mis

diagnoositi 1996. a. Seega 1982. a polnud kahju hüvitamise kohustis tekkinud ja Võru ATB-l nr 3

puudus tervisekahjustuse hüvitise maksmise kohustus, mis saanuks PõlvaATB-le nr 4 üle minna.

Viidatud jaotusaktis võidi ette näha ka reorganiseeritud ettevõtte õigusjärglaste vastutus kahju eest,

mille hüvitamise kohustus tekkis pärast reorganiseerimist, kuid õigusvastane tegu ise toimus enne

reorganiseerimist. Kostja pole tõendanud, et seda tehti ja et pärast reorganiseerimist tekkinud

tervisekahjustuse hüvitamise kohustise kohustatud subjektiks oleks Põlva ATB nr 3. Seda ei kinnita

ka kostja viidatud tõendid.

Juhindudes TsMS §-st 362 p 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. märtsi 1999. a otsus jätta muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Eesistuja J. Odar

Liikmed H. Jõks, A. Kull