3-3-1-35-99 · Riigikohus

3-3-1-35-99

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 11. oktoobril 1999

Keila Vallavalitsuse kassatsioonkaebuse läbivaatamine ATS § 135 kohaldamise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel

vaatas 30. septembril 1999. a. avalikul kohtuistungil läbi Keila Vallavalitsuse kassatsioonkaebuse

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 17. mai 1999. a. otsuse peale haldusasjas nr. II-

3/115/99.

Protsessiosalisena võttis istungist osa Keila Vallavalitsuse esindaja vandeadvokaadi vanemabi Raul

Ainla. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend.

Keila abivallavanem vallavanema ülesannetes andis 1. septembril 1997. a. käskkirja nr. 152-k,

millega vallasekretär S. Pullinen vabastati 2. septembrist 1997. a. ATS § 118 lg. 2 alusel usalduse

kaotuse tõttu.

S. Pullinen esitas 26. septembril 1997. a. Harju Maakohtu halduskohtunikule selle käskkirja peale

kaebuse, milles palus tunnistada käskkiri seadusevastaseks, ennistada end vallasekretäri ametikohale

ja mõista välja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest alates 3. septembrist 1997. Kaebaja väitis,

et tema teenistusest vabastamisel rikuti ATS § 132 lg. 3 ja Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse

§ 11 lg. 2, sest karistamise käskkirja polnud kantud süüteo toimepanemise aega, süüteo kirjeldust ja

karistamisel arvesse võetud muude asjaolude kirjeldust.

Harju Maakohtu halduskohtuniku 5. märtsi 1999. a. otsusega haldusasjas nr. 3/1-3/99 rahuldati

kaebus. Selle kohtuotsusega tunnistati S. Pullineni teenistusest vabastamine seadusevastaseks ja

mõisteti Keila Vallavalitsuselt teenistusest sunnitult puudutud aja eest S. Pullineni kasuks välja

145 012,25 krooni. Kohus leidis, et käskkirjas, millega S. Pullinen vabastati teenistusest, pole

märgitud süüteo toimepanemise aega ega kirjeldatud süütegu, mistõttu käskkirja andmisel on rikutud

ATS § 132 lg. 3 ja Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 11 lg. 2. Kohus mõistis 3. septembrist

1997. a. kuni 5. märtsini 1999. a. välja tasuna sunnitult teenistusest puudutud aja eest 145 012,25

krooni. Selle tasu väljamõistmisel lähtus kohus Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 1998. a. määrusega

nr. 278 kinnitatud Keskmise palga ja puhkusetasu arvutamise korrast.

Keila Vallavalitsus esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada otsus ja

teha uus otsus, millega jätta S. Pullineni kaebus rahuldamata. Apellant väitis, et kohus on tunnistaja

kohtuistungil antud ütlusi ebaõigesti hinnanud, et S. Pullineni süütegu on tõendatud tunnistaja

ütlustega. Kohus on teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmisel ebaõigesti lähtunud

S. Pullineni asemel teenistusse võetud uue vallasekretäri ametipalgast (8000 krooni). Lähtuda tulnuks

S. Pullinenile määratud 6480-kroonisest ametipalgast.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 17. mai 1999. a. otsusega rahuldati apellatsioonkaebus

osaliselt. Harju Maakohtu halduskohtuniku otsust muudeti S. Pullinenile väljamõistmisele kuuluva

tasu osas. Keila Vallavalitsuselt mõisteti S. Pullineni kasuks välja 139 080 krooni tasuna teenistusest

sunnitult puudutud aja eest. Muus osas jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata.

Ringkonnakohus leidis:

Halduskohtunik on õigesti leidnud, et vaidlustatud käskkiri on vastuolus ATS §-ga 132 lg. 3 ja

Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse §-ga 11 lg. 2 p. 2 ja 3.

Kohus on teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmisel ekslikult rakendanud Vabariigi

Valitsuse 15. detsembri 1998. a. määrusega nr. 278 kehtestatud keskmise palga ja puhkusetasu

arvutamise korda. ATS § 135 järgi ei maksta teenistusest sunnitult puudutud aja eest mitte keskmist

palka, vaid tasu, mida teenistuja oleks saanud teenistuses olles. 1997. a. teenistusest sunnitult

puudutud aja eest tasu väljamõistmisel tuleb lähtuda sel aastal kehtinud vallasekretäri ametipalgast,

s.o. 6480 krooni. 1998. a. teenistusest sunnitult pudutud aja eest tasu väljamõistmisel tuleb lähtuda

vallasekretäri 1998. a. kehtinud ametipalgast s.o. 8000 krooni. Kokku on S. Pullinenil õigus saada

teenistusest sunnitult puudutud aja eest 139 080 krooni.

Keila Vallavalitsus esitas ringkonnakohtu selle otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub otsus

tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus. Kassaator

väidab:

Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et Harju Maakohtu halduskohtuniku otsuses pole võetud

seisukohta S. Pullineni kaebuses esitatud ennistamise nõude kohta. Sellega on kohtud rikkunud TsMS

§ 231 lg. 5, mille kohaselt märgitakse otsuse resolutsioonis kohtu seisukoht hagi täieliku või osalise

rahuldamise või rahuldamatajätmise kohta.

Ringkonnakohus kohaldas S. Pullinenile teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmisel

ebaõigesti ATS § 135. Selle tasu väljamõistmisel 1998. ja 1999. a. eest tulnuks lähtuda S. Pullinenile

määratud ametipalgast, mitte aga S. Pullineni asemele võetud uue vallasekretäri ametipalgast.

S. Pullineni kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud.

Tutvunud esitatud materjalidega ja kuulanud ära protsessiosalise, Riigikohtu halduskolleegium

leidis:

1. S. Pullinen palus esimese astme halduskohtule esitatud kaebuses tunnistada tema vabastamise

käskkiri seadusevastaseks, ennistada ta vallasekretäri ametikohale ja välja mõista tasu sunnitult

teenistusest puudutud aja eest. Harju Maakohtu halduskohtuniku otsusega tunnistati S. Pullineni

teenistusest vabastamine seadusevastaseks ja mõisteti Keila Vallavalitsuselt S. Pullineni kasuks välja

tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Kohtuotsuse põhjendavas osas ega resolutsioonis pole

aga märgitud kohtu seisukohta S. Pullineni ametikohale ennistamise suhtes. Seega on kaebaja üks

nõue jäetud läbi vaatamata. Sellisena ei vasta kohtuotsuse resolutsioon TsMS § 231 lg. 5 nõuetele,

mille kohaselt otsuse resolutsioonis märgitakse ka kohtu seisukoht hagi täieliku või osalise

rahuldamise või rahuldamata jätmise suhtes.

Keila Vallavalitsuse apellatsioonkaebuses ei vaidlustatud kaebaja ühe nõude läbivaatamata jätmist.

Ringkonnakohus ei pööranud asja läbivaatamisel tähelepanu sellele, et halduskohtunik jättis kaebaja

ühe nõude läbi vaatamata. Ringkonnakohus üksnes muutis halduskohtu otsust S. Pullinenile

väljamõistmisele kuuluva tasu osas ja mõistis ATS § 135 alusel S. Pullineni kasuks välja tasu

teenistusest sunnitult puudutud aja eest 3. septembrist 1997. a. kuni 5. märtsini 1999. a.

ATS § 135 lg. 1 sätestab, et ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametnikul on õigus nõuda

vabastamise seadusevastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ja tasu

teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et kui ametnik loobub

ennistamisest, siis on ametiasutus kohustatud maksma talle hüvitusena kuue kuu ametipalga.

Ringkonnakohus ei arvestanud teenistusest sunnitult puudutud tasu väljamõistmisel sellega, et ATS §-

st 135 tuleneb, et teenistusest sunnitult puudutud aja eest saab tasu välja mõista vaid siis, kui kaebaja

ennistatakse teenistusse. Selline halduskohtu poolsele menetlusseaduse rikkumisele tähelepanu

mittepööramine ringkonnakohtus tõi kaasa ATS § 135 ebaõige kohaldamise ja oleks HKS § 43 lg. 2

järgi ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks ka siis, kui kassatsioonkaebuses poleks märgitud, et

kaebaja üks nõue jäi läbi vaatamata.

2. Ebaõige on kassaatori seisukoht, et ringkonnakohus pidanuks S. Pullinenile ATS § 135 alusel

1998. ja 1999. a. teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmisel lähtuma mitte

S. Pullineni asemel teenistusse võetud uue vallasekretäri ametipalgast, vaid S. Pullineni 1997. a.

ametipalgast. Teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmisel ATS § 135 alusel tuleb

lähtuda palgast, mis kehtis perioodil, mille eest see tasu kuulub välja mõistmisele.

3. Teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmisel tuleb lähtuda ATS § 135 eesmärgist,

milleks on anda ebaseaduslikult vabastatud ametnikule ennistamise korral õigus saada tasu kogu aja

eest, mil ta temast sõltumatutel põhjustel oli ilma töötasuta. Selle sätte eesmärgiga pole kooskõlas

tasu väljamõistmine selle aja eest, mil kohtuistung oli edasi lükatud põhjusel, et kaebaja mõjuvate

põhjusteta ei ilmunud kohtuistungile. Seda enam, et vastavalt HKS §-le 19 lg. 6 võib halduskohus

määrusega jätta kaebuse läbi vaatamata, kui ta on tunnistanud kaebuse esitaja kohtusse ilmumise

kohustuslikuks ja viimane sellele vaatamata ei ilmunud kohtuistungile ega teatanud kohtule ilmumise

võimatusest.

Esimese astme halduskohtu toimikus on 3. juuni 1998. a. kohtuistungi protokoll, milles on märgitud

"Ilmumata S. Pullinen. Põhjus teadmata." Sama protokolli kohaselt määras kohus asja arutamine

edasi lükata 29. septembrini 1998. a. 11.00.

Kassatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.

Juhindudes HKS §-dest 57 p. 2 ja 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium

otsustab:

Rahuldada Keila Vallavalitsuse kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 17. mai 1999. a. otsus haldusasjas

nr. II-3/115/99 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus.

Tagastada osaühingule Alvini Advokaadibüroo kassatsioonikautsjon 625 (kuussada

kakskümmend viis) krooni.

Määrus jõustub 11. oktoobril 1999. a. teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel