3-1-1-89-99 · Riigikohus

3-1-1-89-99

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 05. oktoobril 1999

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri

Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

Erki Roosi süüdistuses KrK § 195 lg 2; § 197 lg 2 p 2; § 115 lg 2 p 2; § 139 lg 2 p 1 ja §188 järgi ning

R.K. süüdistuses KrK § 188 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa Erki Roosi kaitsja vandeadvokaat Sirje Must, R.K. kaitsja

vandeadvokaat Rein Napa ja riigiprokurör Marge Püss.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Tartu Linnakohtu 16. oktoobri 1998. a otsusega tunnistati E. Roos süüdi KrK § 195 lg 2, § 197 lg 2 p 2,

§ 115 lg 2 p 2, § 139 lg 2 p 1 ja § 188 järgi ja karistuseks kuritegude kogumi eest mõisteti KrK § 40 lg 1

sätteid kohaldades karistuste osalisel liitmisel 6 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Sama otsusega

tunnistati süüdi Bert Pärni KrK § 195 lg 2, § 197 lg 2 p 2, § 115 lg 2 p 2, § 139 lg 2 p 1 järgi ning kuritegude

kogumi eest KrK § 40 sätteid kohaldades karistuste osalisel liitmisel mõisteti lõplikuks karistuseks 5 aastat

vabadusekaotust kinnises vanglas. Samuti tunnistati süüdi E.M. ja teda karistati KrK § 188 järgi 1 aasta ja 6-

kuulise vabadusekaotusega kohaldades KrK § 47 ja 471 sätteid 3-aastase katseajaga. Sama otsusega mõisteti

R.K. süüdistuses KrK § 142 lg 2 p 1, 3 järgi õigeks.

KrK § 195 lg 2 järgi mõisteti E. Roos ja B. Pärni süüdi selles, et nemad alkoholijoobes 18.07.1993. a kella

04.30 paiku Tartus baaris R eelneval kokkuleppel ja koos, huligaansetel ajenditel tegutsesid järgnevalt:

E. Roos nõudis S.S-lt 100 USD eest baari töötaja G.R. loovutamist neile seksuaalsuheteks. Peale S.S.

keeldumist lõi B. Pärni S.S-le taburetiga pähe ja seejärel tõmbas kannatanu põrandale pikali, pekstes teda

kätega näo ja keha piirkonda.

Samuti mõisteti E. Roos süüdi KrK § 197 lg 2 p 2 järgi selles, et tema alkoholijoobes 18.07.1993. a kella

05.00 paiku Tartus baari R juures eelneval kokkuleppel ja koos B. Pärniga ärandas S.S. kasutuses olnud Tartu

Kaubahalli bussi.

Veel mõisteti E. Roos süüdi KrK § 139 lg 2 p 1 järgi selles, et tema alkoholijoobes 18.07.1993. a hommikul

Tartus eelneval kokkuleppel ja koos B. Pärniga varastas salaja Tartu Kaubahallile kuuluvast eelnevalt

ärandatud mikrobussist automagnetoola, samuti S.S. magnetofonikasseti.

E. Roos mõisteti KrK § 115 lg 2 p 2 järgi süüdi veel selles, et tema alkoholijoobes 18.07.1993. a kella 05.00

paiku Tartus V tänaval baari R läheduses eelneval kokkuleppel ja koos B. Pärniga, sundis G.R. eelnevalt

ärandatud mikrobussi salongi, kus nimetatu füüsilise vägivalla kartusel nõustus astuma temaga

seksuaalvahekorda. Peale E. Roosi astus G.R-ga seksuaalvahekorda B. Pärni, millega G.R. samuti füüsilise

vägivalla kartuses nõustus.

E. Roosile, E.M-le ja R.K-le oli esitatud KrK § 142 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi süüdistus selles, et nemad

27.02.1998. a kella 18.00 paiku Tartus asuva AS K territooriumil nõudsid P.H-lt 100.000 krooni sularaha

üleandmist E.M-le, millega seonduvalt peksid E. Roos ja R.K. rusikate ja jalgadega korduvalt P.H. pea ja

keha piirkonda.

Linnakohus leidis, et E. Roosi ja B. Pärni süü on tõendatud kannatanute ja tunnistajate eeluurimise algul

antud ütlustega. Linnakohus luges valeütlusteks kohtualuste ütlused, et nad ei viibinud R baaris ja

kuritegusid toime ei pannud, kuna need on ümber lükatud teiste tõenditega.

Linnakohus pidas vajalikuks E.M-le ja E. Roosile väljapressimises esitatud süüdistuse ümberkvalifitseerimist

ning kohtualuste E.M. ja E. Roosi süüditunnistamist KrK § 188 järgi selles, et nemad eelneval kokkuleppel ja

koos seni tundmatuks jäänud isikuga teostasid oma oletatavat õigust ebaseaduslikus korras ja see oli seotud

vägivalla tarvitamisega P.H. kallal. R.K. osavõttu sellest kuriteost ei pidanud linnakohus tõendatuks.

2. Tartu Linnakohtu 16. oktoobri 1998. a otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused E.M. kaitsja

vandeadvokaat Sirje Must, E. Roosi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Tarmo Pilv ja B. Pärni kaitsja

vandeadvokaadi vanemabi Harland Paas ning apellatsioonprotesti Tartu Prokuratuuri prokurör Aro Siinmaa.

2.1 Protestis paluti E. Roos süüdi tunnistada KrK § 142 lg 2 p 1, 3, 4 järgi ja mõista karistuseks 2 aastat ja 6

kuud vabadusekaotust, KrK § 40 lg 1 alusel liita erinevate kuritegude eest mõistetud karistused osaliselt ja

lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest mõista 7 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas.

E.M. paluti süüdi tunnistada KrK § 142 lg 2 p 1, 3 järgi ja mõista karistuseks 2 aastat ja 6 kuud

vabadusekaotust poolkinnises vanglas.

R.K. paluti süüdi tunnistada KrK § 142 lg 2 p 1, 3 järgi ja karistada 2-aastase vabadusekaotusega

poolkinnises vanglas.

Prokuröri arvates oli ebaõige kohtu järeldus, et tegemist on omavoliga KrK § 188 mõttes. E.M. ei saanud

kuidagi teostada ei oma tõelist ega oletatavat õigust P.H-lt raha nõudes, kuna nende vahel polnud

võlaõiguslikku suhet.

2.2 E.M. kaitsja apellatsioonkaebuses paluti linnakohtu otsus tühistada ning E.M. KrK § 188 järgi õigeks

mõista. Vastutus KrK § 188 järgi järgneb vastavalt seaduses sätestatule siis, kui see nõue oli seotud vägivalla

või vägivallaga ähvardamisega. Kannatanu P.H. ei ole kunagi väitnud, et E.M. oleks tema suhtes vägivalda

kasutanud või õhutanud kedagi teist kasutama vägivalda, kohtu selline järeldus ei ole tõendatud.

2.3 E. Roosi ja B. Pärni kaitsjate apellatsioonkaebustes paluti kohtualuste õigeksmõistmist. Kaitsjad leidsid,

et kohtuotsus on ebaõige, kuna otsuses sisalduvad kohtu järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele. Samuti

on kriminaalasja menetlemisel rikutud kriminaalmenetluse seadust. Kriminaalasja algatamisel rikuti KrMK

§ 92 sätestatud korda. Automagnetoola kui asitõendi võetus teostati menetlusnormide vastaselt.

Uurimistoimingu tegemata jätmist või kriminaalmenetluse normide mittevastavat teostamist ei asenda

vastava politseiametniku tunnistajana ülekuulamine. Menetlusseaduses sätestatud korras kannatanu S.S-le

kahtlustatavaid E. Roosi ja B. Pärni äratundmiseks ei esitatud, samuti ei esitatud kannatanule kehtestatud

korras äratundmiseks väidetavalt varastatud automagnetoolat. Tunnistajate ning kannatanute vastastamisel

kohtualustega toimus nende äratundmiseks esitamine, mis oleks tulnud vastava menetlustoiminguna ka

vormistada. Kohtu järeldused on rajatud kannatanute S.S. ja G.R. esialgsetele seletustele.

Kohtualuse E. Roosi süü luges linnakohus tõendatuks P.H. eeluurimisel antud ütlustega. Samas ei ole kohus

oma otsuses motiveerinud, milliste tõendite alusel luges ta E. Roosi enda ütlused ebausaldusväärseteks.

3. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15. juuni 1999. a otsusega tühistati Tartu Linnakohtu

16. oktoobri 1998. a otsus osaliselt - R.K. õigeksmõistmises KrK § 142 lg 2 p 1, 3 järgi ning tunnistati R.K.

süüdi KrK § 188 järgi, mõistes karistuseks üks aasta kuus kuud vabadusekaotust tingimisi kolmeaastase

katseajaga. Muus osas jäeti Tartu Linnakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebused jäeti rahuldamata,

apellatsioonprotest rahuldati osaliselt.

Ringkonnakohus leidis, et alusetu on kaitsjate kaebuses toodud väide, et iga kuriteofakti kohta tuleb algatada

eraldi kriminaalasi, kuna KrMK § 94 ei näe ette sellist kohustust. Keegi ei ole vaidlustanud automagnetoola

äravõtmist E. Roosi elukohast. Kuna kannatanu viibis kahtlustatavate kinnipidamise juures, siis polnud enam

võimalik neid talle äratundmiseks esitada. Alusetu on kaebustes toodud väide, et kohtu järeldused on rajatud

ainult kannatanute S.S. ja G.R. esialgsetele seletustele. G.R. on kohtualused ka äratundmiseks esitamisel ära

tundnud. Eeluurimise alguses antud ütlused on detailideni usaldusväärsed. Kannatanu S.S. on oma ütluste

muutmist põhjendanud hirmuga oma julgeoleku pärast. Ringkonnakohus leidis, et kuna kannatanud ei ole

osanud veenvalt põhjendada oma esialgsete ütluste muutmist, siis tuleb lugeda tõesteks eeluurimise

algstaadiumis antud ütlused. Ka tunnistajate eeluurimise alguses antud ütlused on kooskõlas kannatanute

esialgsete ütlustega.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et kohtualuste E.M.i ja E. Roosi tegevus on õigesti kvalifitseeritud KrK

§ 188 järgi. Ringkonnakohus soostus linnakohtuga, et tõendite hulgast tuleb välja jätta tunnistaja "Olegi"

ütlused. Alusetu on protestis toodud väide, et E.M-l ei tekkinud õigust nõuda P.H-lt vara üleandmist.

Kriminaalasjas kogutud tõenditega on kindlaks tehtud, et M.K. laenas E.M-lt 100.000 krooni, et paigutada

see koos P.H-ga aetavasse ühisesse metsaärisse. Seega, nõudes raha tagastamist P.H-lt, realiseeris E.M. oma

oletatavat õigust. Kuna sellega kaasnes ka vägivald, siis on tema tegevus kvalifitseeritav omavolina.

Ringkonnakohus leidis, et omavoli pani E.M. ja E. Roos toime koos R.K-ga.

Kassatsioonkaebuste sisu

4. Tartu Ringkonnakohtu 15. juuni 1999. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused Erki Roosi kaitsja

vandeadvokaat Sirje Must ja R.K. kaitsja vandeadvokaat Rein Napa.

4.1 E. Roosi kaitsja kassatsioonkaebuses korratakse apellatsioonkaebuses toodud argumente. Ekslik on

ringkonnakohtu seisukoht, et KrMK § 94 ei näe ette kohustust kriminaalasja algatamiseks iga kuriteofakti

kohta eraldi. See tuleneb seaduse üldisest mõttest. Samuti pole ringkonnakohus võtnud seisukohta ei

apellatsioonkaebuses toodud kriminaalasja algatamise korra rikkumise kohta ega ka teiste

apellatsioonkaebuses toodud menetlusnormide rikkumise osas. Kaitsja jääb apellatsioonkaebuses toodud

seisukoha juurde selles, et uurimistoimingu tegemata jätmist või kriminaalmenetluse normidele mittevastavat

teostamist ei asenda toimingut teostanud (tegemata jätnud) politseiametniku tunnistajana ülekuulamine.

Tervikuna on kohtulik uurimine nii esimese astme kui apellatsioonikohtus ilmselt ühekülgne ja

ebaobjektiivne. Kassatsioonkaebuses palutakse tühistada Tartu Ringkonnakohtu 15. juuni 1999. a otsus

E. Roosi süüdimõistmises KrK § 195 lg 2, § 197 lg 2 p 2, § 115 lg 2 p 2 ja § 139 lg 2 p 1 järgi ning teha asjas

uus otsus, millega mõista E. Roos õigeks süüdistuse tõendamatuse tõttu.

4.2 R.K. kaitsja leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise

- kohtuotsuses motiivide puudumise - tõttu. Puuduvad motiivid, miks ringkonnakohus ei ole otsuse tegemisel

arvestanud vahetult kannatanu P.H-st lähtuvate tõenditega ja millistel põhjustel on kohus nad tagasi lükanud.

Samuti ei rajane kohtuotsuse järeldused tunnistaja M.K. linnakohtus antud ütlustel, kes erinevalt

anonüümsest tunnistajast "L" sündmuskohal viibinud isikuna kinnitas, et kohtualust R.K. ta varem näinud ei

ole ja otsuses puuduvad põhjendused, miks kohus sellise tõendi on otsuse tegemisel arvestamata jätnud.

Kaebuses palutakse tühistada ringkonnakohtu otsus R.K. süüdimõistmise osas ja saata kriminaalasi uueks

läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

Menetlus Riigikohtus

Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ning kuulanud ära kaitsjad, kes

taotlesid kassatsioonkaebuste rahuldamist ja prokuröri, kes palus jätta ringkonnakohtu otsus muutmata,

l e i d i s:

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15. juuni 1999.a otsuse järeldused tuginevad kriminaalasjas

kogutud ja kohtus kontrollitud tõendite analüüsile, mille puhul on lähtutud KrMK §-s 50 sätestatud alustest.

Vastuoluliste tõendite valiku ja uurimistoimingute vormistamise puuduste olulisuse küsimused saavad

kuuluda kassatsioonikohtu pädevusse vaid niivõrd, kuivõrd on võimalik lahendada küsimust, kas

ringkonnakohus juhindus tõendite hindamisel kriminaalmenetluse põhiprintsiipidest ning tõendite hindamist

käsitlevatest kriminaalmenetluse normidest. Seadusandja on KrMK §-s 50 sätestanud, et kohus hindab

tõendeid, juhindudes küll seadusest, kuid ka oma siseveendumuse kohaselt. Riigikohus pole tuvastanud, et

kohtulikul uurimisel oleks mõni tõendiallikas jäetud põhjendamatult tähelepanuta või vormipuudustega

tõendeid oleks muude tõenditega kõrvutamata võetud õiguslike järelduste tegemisel aluseks.

Läbivaadatav kriminaalasi on algatatud 18. juulil 1993. aastal KrK § 197 lg 3 järgi sama kuupäeva

varahommikul asetleidnud sündmuste kohta, mille kirjeldus kriminaalasja algatamise määruses (I kd tl 1) on

märkimisväärselt avaram nimetatud sätte sisust ja hõlmab osaliselt ka tegusid, mis hiljem on saanud iseseisva

õigusliku hinnangu. Oluliste kahtlustatavatena on määruse tekstis nimetatud E. Roosi ja B. Pärnit. On

mõistetav, et kuriteoliste sündmuste ulatus, isikute ring ja tegevuse õiguslik hinnang konkretiseeriti alanud

menetluse käigus. Riigikohtu kriminaalkolleegium on jätkuvalt seisukohal, et KrMK § 94 ei sätesta üheselt,

et eraldi iga kuriteofakti kohta peab olema tingimatult vormistatud kriminaalasja algatamise määrus juhul kui

menetluse käigus süüdistuse maht suureneb või osavõtjate ring laieneb. Süüdistuse muutmine ja täiendamine

toimub seejuures KrMK § 130 kohaselt.

Apellatsioonikohtu järelduste ja aluseks võetud kriminaalasja materjalide läbivaatamisel ei tuvastanud

Riigikohtu kriminaalkolleegium niisuguseid kriminaalmenetluse eeskirjade rikkumisi, mis oma tähtsuselt

võinuks konkreetses asjas takistada seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist. Eeluurimise puuduste

korvamisel muude seaduslike tõendamisviiside - näiteks menetleja ülekuulamise kaudu on kohus tõe

tuvastamise huvides sõltumatu.

Käsitletu alusel juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15. juuni 1999. a otsus Erki Roosi ja R.K. suhtes jätta

muutmata.

2. Süüdimõistetute kaitsjate kassatsioonkaebused jätta rahuldamata.

Otsus jõustub 05. oktoobril 1999. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Jüri Ilvest

Liikmed Eerik Kergandberg, Jüri Rätsep