3-2-1-79-99 · Riigikohus

3-2-1-79-99

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 29. septembril 1999. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja H. Jõks, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa, hageja

T. "vetsova seadusliku esindaja ja hageja V. Vitkovskaja, kostja esindaja vandeadvokaat A. Alasi ja

tõlgi L. Lombi osavõtul, vaatas avalikul kohtuistungil 30. augustil 1999. a läbi

Valentina Vitkovskaja ja Tatjana "vetsova kassatsioonkaebuse alusel Viru Ringkonnakohtu

tsiviilkolleegiumi 1. märtsi 1999. a otsuse Valentina Vitkovskaja ja Tatjana "vetsova hagis AS

Silmet Grupp vastu kahju hüvitamiseks.

Hagejad palusid RAS-lt Silmet T. "vetsova kasuks välja mõista: 1) ühekordselt 89 686 krooni 49

senti, s.o alates T. "vetsova 15-aastaseks saamisest võimalik saamatajäänud palk 15 622 krooni 49

senti, 1997. aasta taastusravikulu 24 688 krooni ning 1995. aastal ja 1996. aastal tegemata taastusravi

eest taastusravikulu 49 376 krooni; 2) igakuuliselt 426 krooni 50 senti, arvestades hilisemaid

muudatusi miinimumpalgas ja pensionis; 3) igakuuliselt täiendavalt hoolduseks 1 050 krooni,

arvestades hilisemaid muudatusi sanitari palgas; 4) alates 1. jaanuarist 1998. a igal aastal 24 688

krooni eluaegselt taastusraviks; 5) auto Ford Escort 2,8 Delta TD maksumuse 209 900 krooni

T. "vetsova sotsiaalseks kohanemiseks. Ka palusid hagejad kohustada kostjat tasuma arstide-

spetsialistide teenuste eest nendega sõlmitud lepingute esitamisel ja tasuma T. "vetsova ja teda saatva

isiku sõidukulud ravikuurorti. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt on T. "vetsovale määratud

invaliidsuspension alates 1. oktoobrist 1995. a 677 krooni, alates 1. jaanuarist 1996. a 718 krooni,

alates 1. aprillist 1996. a 759 krooni ja alates 1. jaanuarist 1997. a 820 krooni kuus. Viru

Ringkonnakohtu otsusega on kostjalt välja mõistetud TsK § 448 järgi kuni T. "vetsova täieealiseks

saamiseni 840 krooni V. Vitkovskaja kasuks T. "vetsova hooldamiseks. V. Vitkovskaja kasuks paluti

välja mõista ühekordselt 2 520 krooni ajavahemiku 1. jaanuarist 1996. a kuni 4. oktoobrini 1997. a

eest, sest 1. jaanuarist 1996. a on sanitari palk 1 050 krooni, samuti hooldustasu 1997. aasta maist

septembrini eest kokku 6 450 krooni 80 senti. Hagejad leidsid, et kostja kui küllaldase varandusega

ettevõte on kohustatud hüvitama kogu kahju.

Ida-Viru Maakohus rahuldas 15. detsembri 1997. a otsusega TsK §-de 448 lg 1, 463 lg 1 ja 469 lg 2

alusel hagid osaliselt. Kohus leidis, et kostja süü on kindlaks tehtud Eesti NSV Ülemkohtu 27. juuli

1988. a otsusega. T. "vetsova on I grupi invaliid tähtajatult. Ta on tunnistatud Sillamäe Linnakohtu

31. jaanuari 1996. a otsusega teovõimetuks ja sama kohtu 1. aprilli 1996. a otsusega määrati tema

eestkostjaks V. Vitkovskaja. Kohus mõistis AS-lt Silmet Grupp välja T. "vetsova kasuks: 1)

ühekordselt 4. oktoobrist 1994. a kuni 4. oktoobrini 1997. a saamata jäänud palga 14 653 krooni; 2)

alates 4. oktoobrist 1997. a igakuuliselt 426 krooni 50 senti eluaegselt ning osundas, et naislihttöölise

tunnipalga määra ja T. "vetsova invaliidsuspensioni suuruse muutumisel kuulub see summa

korrigeerimisele; 3) 209 900 krooni sõiduauto ostuks ning kohustas kostjat kandma see summa üle

Ülemiste Autoteeninduse AS arvele sõiduauto ostu-müügilepingu sõlmiseks T. "vetsova eestkostja

V. Vitkovskajaga; 4) hooldustasu igakuuliselt 1 050 krooni, sest T. "vetsova vajab pidevat kõrvalabi;

5) alates 1. jaanuarist 1998. a eluaegselt igaaastaselt 12 688 krooni taastusraviks ja selgitas, et see

summa tuleb üle kanda V. Vitkovskaja näidatud arveldusarvele või välja maksta sularahas iga aasta

jaanuarikuu esimesel nädalal; 6) alates 1. jaanuarist 1998. a igaaastaselt T. "vetsova ja V. Vitkovskaja

sõidukulu sanatooriumi ja tagasi eluaegselt, mis kuulub väljamaksmisele kuludokumentide

esitamisel.

Kohus rahuldas V. Vitkovskaja hagi palgata puhkusel oleku aja eest hüvitise saamiseks osaliselt ning

mõistis kostjalt välja 4 838 krooni 10 senti. V. Vitkovskaja hagi 2 520 krooni saamiseks jättis kohus

rahuldamata, sest kuni lapse täisealiseks saamiseni 4. oktoobril 1997. a oli 840 krooni lapse

hooldamiseks välja mõistetud.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt sündis V. Vitkovskajal 4. oktoobril 1979. a tütar Tatjana, kellel on

süsteemne kaasasündinud arengurike ja kes tunnistati Narva Linna ATEK 11. oktoobri 1995. a

otsusega I grupi invaliidiks tähtajatult. T. "vetsova saab invaliidsuspensioni, mille suuruseks oli alates

11. oktoobrist 1995. a 677 krooni, alates 1. jaanuarist 1996. a 718 krooni, alates 1. aprillist 1996. a

759 krooni ja alates 1. jaanuarist 1997. a on selle suuruseks 820 krooni. ENSV Ülemkohtu

tsiviilasjade kohtukolleegiumi 27. juuli 1988. a otsusega mõisteti Sillamäe Põlevkivikeemiatehaselt

V. Vitkovskaja kasuks TsK § 448 järgi ühekordselt välja 1 512 rubla ja alates 1. augustist 1988. a kuni

T. "vetsova 16-aastaseks saamiseni igakuiselt 42 rubla. Selle otsusega tuvastati, et ettevõte ei taganud

V. Vitkovskajale ohutuid töötingimusi ning ei viinud teda raseduse ajaks kergemale tööle. Raseduse

ajal olid kahjulikeks mõjudeks toksilised aurud (diklooretaani aurud) ja mehaanilised mõjud

(vibratsioon). 27. juuli 1988. a kohtuotsus on seadusjõus ja sellega on tõendatud, et V. Viktovskajale

ja T. "vetsovale tekitati kahju Sillamäe Põlevkivikeemiatehase administratsiooni õigusvastase

tegevusetusega. Viru Ringkonnakohtu 7. juuni 1996. a otsusega mõisteti RAS-lt Silmet

V. Vitkovsjaka kasuks TsK § 448 alusel välja 840 krooni igakuulisel alates 11. oktoobrist 1995. a kuni

4. oktoobrini 1997. a. Kostja on täitnud nii ENSV Ülemkohtu kui Viru Ringkonnakohtu otsust.

Viru Ringkonnakohtu 1. märtsi 1999. a otsusega tühistati maakohtu otsus hagide rahuldamise osas ja

uue otsusega jäeti hagid rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on pooled ühisel

seisukohal, et alates T. "vetsova tsiviilõigusvõime tekkimisest tema sünni momendil 4. oktoobril

1979. a kuni käesoleva ajani Sillamäe Põlevkivikeemiatehas ja tema õigusjärglased T. "vetsova

tervisele kahju tekitanud ei ole. Ringkonnakohus leidis, et hageja V. Vitkovskaja väited jämeda

ohutustehnika eeskirjade ja tervise-, emade- ja lastekaitselase seadusandluse rikkumisest Sillemäe

Põlevkivikeemiatehases 1979. aastal, mis põhjustas hagejal T. "vetsoval kaasasündinud arengurikke,

ei ole asja materjalidega usaldusväärselt tõendatud. 17. aprilli 1987. a komisjonilise

kohtumeditsiiniekspertiisi akti nr 8 p 3 järgi ei ületanud 1979. aastal V. Vitkovskajatöökohal

vibratsiooni ja toksiliste ainete näidud lubatud norme. Ülemkohtu tsiviilasjade kohtukolleegiumi

27. juuli 1988. a otsuse kohaselt on olemas tõenäoliselt suur seos V. Vitkovskajal raseduse ajal olnud

töötingimuste ja tal lapsinvaliidi sündimise vahel ning seda ei välista ka kohtumeditsiiniekspertiisi

akt. Selle otsuse ja 9. novembri 1998. a aktis nr 24 toodud ekspertarvamuse kohaselt pole T. "vetsoval

kaasasündinud tervisekahjustust võimalik otseselt seostada ei vibratsiooni ega diklooretaani mõjuga.

V. Vitkovskajal vibratsioonist või diklooretaanimürgistusest tulenevate haiguste tunnuseid enne

rasedust ega raseduse ajal ei ole kindlaks tehtud. Sillamäe Põlevkivikeemiatehase ametiisikute ja

NSVL Tervishoiuministeeriumi meditsiinilis-sanitaarse osakonna nr 17 arstide-günekoloogide suhtes

7. juuli 1987. a kriminaalasja algatamisest keeldumise määrusega on tuvastatud, et Sillamäe

Põlevkivikeemiatehase ametiisikud ei ole kehtivat seadusandlust rikkunud. V. Vitkovskaja raseduse

ajal keelduti tema üleviimisest kergemale tööle põhjendusel, et selline üleviimine toimub vastavalt

töökoodeksi sätetele arsti otsuse alusel. Otsuse esitas V. Vitkovskaja tehase administratsioonile

28. juunil 1979. a ja ta viidi 2. juulil 1979. a üle kergemale tööle. Määruse kohaselt ei ole tuvastatud

põhjuslikku seost raseduse ajal T. "vetsova arengurikke ja tema ema töötingimuste vahel.

Ringkonnakohus leidis, et ei ole usaldusväärselt tõendatud kostja tegevuse õigusvastasus, põhjuslik

seos tekitatud kahju (loote väärarengust tulenev tervisekahjustus) ja kahjutekitanu (Sillamäe

Põlevkivikeemiatehase) tegevuse vahel ning kostja süü V. Vitkovskajale ja T. "evtsovale kahju

tekitamises.

Kassatsioonkaebuses palusid hagejad tühistada ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse normi väära

kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Veel palusid hagejad Viru

Ringkonnakohtu 25. mai 1998. a kohtumeditsiiniekspertiisi määramise määruse tühistamist.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste järgi on väär ringkonnakohtu seisukoht, et tervisekahjustuse

tekkimises puudub kostja süü. Ekspertide arvamustega on kindlaks tehtud, et T. "vetsova haigus ei ole

kaasasündinud, päriliku iseloomuga, seotud viirusliku haigusega ning tekkis raseduse perioodil.

17. aprilli 1987. a komisjoni kohtumeditsiiniekspertiisi arvamuse kohaselt vajas V. Vitkovskaja

üleviimist raseduse ajal kergemale tööle. Rasedust tuvastanud arst oli kohustatud andma soovituse

kergemale tööle üleviimiseks. TööK § 147 lg 2 alusel lasus kostja õiguseellasel tervislike ja ohutute

töötingimuste tagamise kohustus. Hageja V. Vitkovskaja oli rasedana arvel kostja struktuurallüksuse

meditsiinipunktis. Ringkonnakohus pani kogu vastutuse raseda töö korraldamisel hagejale. ENSV

Ülemkohus tuvastas 27. juuli 1988. a otsusega põhjusliku seose võimaluse hageja V. Vitkovskaja

töötingimuste ja hageja M. "vetsova lapsinvaliidina sündimise vahel ja selle otsuse võttis esimese

astme kohus aluseks järelduste põhistamisel.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 319 lg 1, väljudes menetlusseadustikus apellatsiooniastme kohtule

antud tõendite kogumise piiridest. Apellatsioonikohus rikkus TsKS § 297 lg 1, rahuldades ilma

konkreetse hinnanguta kaebuse väidetele ja maakohtu otsusele kostja taotluse

kohtumeditsiiniekspertiisi määramiseks. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et kostja ei esitanud

maakohtus taotlust tõendite väljanõudmiseks või ekspertiisi tegemiseks, samuti ühtegi tõendit, mis

kinnitaksid tema vastuväiteid. Ringkonnakohus rikkus TsKS § 213, sest 25. mai 1998. a ekspertiisi

määramise määrus on motiveerimata. Rikkudes TsMS § 95 lg 2, ringkonnakohus eelistas hilisemat

eksperdi arvamust varasemale ja jättis hindamata selle, et 1987. aastal töötas ekspertiisikomisjon

autoriteetsemal tasemel. Tulenevalt TsMS §-st 332 ringkonnakohus ei saanud muuta maakohtu otsust

ilma eksperte vande all vahetult üle kuulamata.

Vastuses kassatsioonkaebusele leidis kostja, et ekspertiisi määramise määrus ei ole edasikaevatav ja

puudub alus selle tühistamiseks. Kaebust tuleb käsitleda V. Vitkovskaja kaebusena, kuna kaebusest ei

selgu, et selle oleks esitanud kaks kassaatorit. Kohus ei ole rikkunud TsMS § 95 lg 2, sest kohus

hindas tõendeid kogumis. Hagejad ei taotlenud ekspertide vande all ülekuulamist. Kohus kohaldas

õigesti TsK § 448 sätteid. Kostja ei pea hüvitama tekitatud kahju, kui ei ole tõendatud tema süü kahju

tekitamisel ning põhjuslik seos kostja teo ja tekkinud kahju vahel. Ka hageja ise märgib, et ükski

ekspertkomisjon ei tuvastanud arengurikke tekkimise põhjust.

Kolleegiumi istungil jäi hageja V. Vitkovskaja ja T. "vetsova seaduslik esindaja kassatsioonkaebuse

väidete juurde. Kostja esindaja palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse

muutmata.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 2 alusel protsessiõiguse

normi olulise rikkumise tõttu.

Kassatsioonkaebuses vaidlustatakse ringkonnakohtu otsus tervikuna. Õige on kassatsioonkaebuse

väide, et asjas on 27. juuli 1988. a jõustunud ENSV Ülemkohtu tsiviilkolleegiumi otsus, millega

tuvastati kostja õiguseellase Sillemäe Põlevkivikeemiatehase süü kannatanule T. "vetsovale kahju

tekitamises. Viru Ringkonnakohus võttis aluseks sama kohtuotsuse, kui ta 7. juuni 1996. a otsusega

rahuldas hagi, mis oli esitatud kahju hüvitamiseks kannatanu 16-aastaseks saamisel. TsMS § 94 lg 2

ja § 242 lg 2 kohaselt ei saa ühes tsiviilasjas jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaolusid

vaidlustada teises tsiviilasjas, kui sellest võtavad osa samad pooled. 1987. aastal esitatud hagi aluseks

oli asjaolu, et ema töötingimuste tõttu tekitati kahju emaihus lootele ja laps sündis seetõttu

invaliidina. Kannatanuks, kellele kahju tekitati, oli laps. Sündides omandas laps kahju hüvitamise

nõudeõiguse sünnieelse kahju tekitamise eest kahju tekitaja vastu. ENSV Ülemkohus rahuldas

T. "vetsova (kuigi tema eest esitas seadusliku esindajana hagi V. Vitkovskaja) hagi TsK § 448 alusel.

Kohtuotsuse on seadusjõus. Kuna kostja süü T. "vetsovale kui kannatanule kahju tekitamises on

tuvastatud jõustunud kohtuotsusega, ei saanud kohus selle asjaolu puudumist tuvastada.

V. Vitkovskaja kahju hüvitamise hagis leidis ringkonnakohus, et kostja ei ole hagejale

V. Vitkovskajale kahju tekitanud ning jättis tema hagi rahuldamata tõendamatuse tõttu. Seega

V. Vitkovskaja kassatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele.

Ringkonnakohus ei rikkunud TsKS § 297 lg 1 ja § 213, TsMS § 319 lg 1, § 332 ja § 95 lg 1 sätteid.

TsKS § 297 lg 1 kohaselt, kui protsessiosaline taotleb ja kui see on vajalik asja lahendamiseks ühel

kohtuistungil, määrab ringkonnakohus ekspertiisi. Kuna kostja taotles ekspertiisi, siis võis

ringkonnakohus selle ka määrata. Ringkonnakohus järgis 25. mai 1998. a kohtumääruse tegemisel

TsKS § 213 määruse sisule esitatavaid nõudeid. Kuna kostja vaidlustas maakohtu otsuse tervikuna,

siis ei rikkunud ringkonnakohus TsMS § 319 lg 1. TsMS § 95 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu

jaoks ette kindlaksmääratud jõudu ning vastavalt TsMS § 95 lg 1 ja § 332 pidi ringkonnakohus

hindama asja olevaid ekspertide arvamusi kogumis.

Juhindudes TsMS § 362 p 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 1. märtsi 1999. a otsus Tatjana "vetsova

hagis AS Silmet Grupp vastu kahju hüvitamiseks rahuldamata jätmise osas ja saata asi

tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Muus osas jätta kohtuotsus

muutmata.

T. "vetsova kassatsioonkaebus rahuldada

V. Vitkovskaja kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Eesistuja H. Jõks

Liikmed A. Kull, L. Laarmaa