3-2-1-78-99 · Riigikohus

3-2-1-78-99

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 29. septembril 1999. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja L. Laarmaa, liikmed J. Luik ja T. Vernik vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 30. augustil 1999. a

E. E ja J. P kassatsioonkaebuse alusel Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 3. märtsi 1999. a

otsuse Rakvere Linnavalitsuse hagis E. E ja J. P vastu vanema õiguste äravõtmiseks.

E. E - l on kuus last: M. A (sünd 11. juuli 1991. a), K. P (sünd 9. mai 1992. a), J. P (sünd 6. detsember

1994. a), R. P (sünd 21. märts 1996. a), E. -J. E (sünd 26. september 1997. a) ja R. E (sünd.

detsembris 1998. a.), kelledest kolme lapse osas on J. P oma isadust tunnistanud. Esimene laps M.

elab oma isa A. A perekonnas, teine laps K. elab vanaisa T. E perekonnas ja noorim laps R., kes

sündis pärast hagi esitamist, elab koos emaga. Perekonna elukohaks on 2-toaline korter Rakveres

Lennuki 4-33. Politsei paigutas parameedikute abiga 3. mail 1998. a koju üksinda jäetud ja

hooldamata 3,5 aastase J., 2 aastase R. ja 7-kuuse E. -J. Rakvere Haiglasse. Käesoleval ajal on J. ja R.

turvakodus Rakveres ja E. - J. väikelastekodus Haapsalus.

20. oktoobril 1998. a esitas Rakvere Linnavalitsus hagi E. E ja J. P vastu vanema õiguste

äravõtmiseks Perekonnaseaduse (PkS) § 54 lg 1 p 1 alusel. Hagiavalduse kohaselt on kostjad ilma

mõjuvate põhjusteta pidevalt jätnud täitmata vanema kohustused laste kasvatamisel ja laste eest

hoolitsemisel: kostjad ei ole käinud lastega arstlikus kontrollis; lastega ei ole tegeletud ega eakohaselt

arendatud, mistõttu nad on arengus mahajäänud; lastega ei ole käidud õues jalutamas ega mängimas;

lapsed olid hooldamata ja järelevalveta; haiged lapsed olid hoolitsuseta ja üksinda kodus, lapsi ei

käidud haiglas vaatamas. Kodu on remontimata ja armetus olukorras. Kodu on aastaid olnud

sotsiaaltöötaja kontrolli all ja E. E on korduvalt selgitatud, kuidas laste eest hoolitseda, kuid ta ei ole

sellest järeldusi teinud ega laste elukorraldust normaalseks muutnud.

Lääne-Viru Maakohtu 26. oktoobri 1998. a otsusega võeti E. E - lt ja J. P - lt ära vanema õigused

nende laste J: ja R. P suhtes ja E. E vanema õigused E.-J. E suhtes ning jäeti laste elu

eestkosteasutuse korraldada. Kohus juhindus lastekaitseseaduse (LkS) §-dest 6 ja 32 lg 1 p 1 ja lg 2,

sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) §-st 25 lg 1 p 1, 2 ja 3 ning PkS §-st 54 lg 1 p 1 ja lg 4, mille

kohaselt võib kohus vanema õigused ära võtta, kui vanem mingil põhjusel, mida kohus ei loe

mõjuvaks, ei täida oma kohustusi laste kasvatamisel ja nende eest hoolitsemisel ja jätta ilma vanema

hoolitsuseta jäänud laste elu korraldada eestkosteasutusele.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt võib laste jätmine kostjate perekonda olla ohtlik laste tervisele ja

arengule. Kostjatel on olnud piisavalt aega ja küllaldaselt raha kodu korrastamiseks ning lastele

sobivate elamistingimuste loomiseks, kuid kostjad on sellesse ükskõikselt suhtunud. Lastesse on

suhtutud hoolimatult - nad on olnud söömata, hooldamata, poolpaljana ja omapäi pimedas ja jahedas

toas. Hagiavalduses ja kohtuistungil esitatud asjaolud on tõendatud arstide, politseiametniku ja teiste

tunnistajate ütlustega kohtuistungil, kostjate kodu kontrollaktidega, eestkosteorgani arvamusega,

väljavõtetega laste haiguslugudest ja ambulatoorsetest kaartidest.

Viru Ringkonnakohtu 3. märtsi 1999. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata. Otsuse motiivide

kohaselt on maakohus asjas kogutud tõenditele tuginedes põhjendatult leidnud, et kostjad ei täitnud

mõjuvate põhjusteta oma kohustusi laste kasvatamisel ning nende eest hoolitsemisel ja maakohtu

otsuse põhjenduste kordamiseks ei ole vajadust.

Kassatsioonkaebuses paluvad kostjad tühistada ringkonnakohtu otsuse ning teha asjas uus otsus.

Kostjate põhiseadusliku õiguse jämedaks rikkumiseks peavad nad avalik-õiguslikes huvides kohaliku

omavalitsuse tungimist eraellu. Kostjad leidsid, et laste äraviimine kodust on iseenesestmõistetavalt

kaabaklus, mida ei saa õigustada. Kostjad paluvad lapsed koju tagasi tuua ning mitte lubada neid

lapsendada. E. E leiab, et tema taotlust protsess edasi lükata, kuniks ta saab istungist osa võtta,

ignoreeriti.

Vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja, et kohtuotsus on õige. Hagi esitamisel järgis hageja

lastekaitse- ja sotsiaalhoolekande seadust, mille kohaselt on kohalikul omavalitsusel kohustus

korraldada hooletusse jäetud laste elu ning esitada laste huvides hagi vanema õiguste äravõtmiseks.

Kostja väide, et lapsed rööviti vanemate kodust äraoleku ajal, ei ole õige. Lapsed paigutati politsei ja

parameedikute abiga 3. mail 1998. a Rakvere Haiglasse, kuna väiksed lapsed olid jäetud hooldamata,

poolpaljana ja üksinda koju. Laste haiglas viibimise ajal kumbki vanematest laste vastu huvi ei

tundnud. Aasta jooksul on lapsi harva turvakodus külastatud ja E.-J. Haapsalu Väikelastekodus ei ole

üldse vaatamas käidud.

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus on õige ja selle tühistamiseks ei ole alust.

TsMS § 353 lg 1 kohaselt kontrollib Riigikohus kassatsioonkaebuse alusel ja piires, kas

ringkonnakohus on kohtuotsuses õigesti tõlgendanud ja kohaldanud materiaalõiguse norme ning

järginud protsessiõiguse norme. Kostjate kassatsioonkaebuses ei ole viidatud ühelegi õigusnormile,

mida kohtud oleksid rikkunud. Kohtuotsuse tühistamise aluseks ei ole kostjate arvamus, et perekonna

eraellu sekkumine on põhiseadusliku õiguse rikkumine. Eraellu sekkumine on lubatud, kui see

toimub laste huvide ja õiguste kaitseks.

PkS § 50 lg 1 kohaselt on vanemal õigus ja kohustus last kasvatada ja tema eest hoolitseda. Igal

lapsel on õigus elule, tervisele, arengule ja heaolule (LkS § 8). Lapse õiguste konventsioonis

märgitakse, et lapse isiksuse täielikuks ja harmooniliseks arenguks peab laps kasvama perekonnas,

kus õnne, armastuse ja üksteisemõistmise õhkkonnas valmistatakse teda põhjalikult ette iseseisvaks

eluks ühiskonnas.

Ühiskond tervikuna on huvitatud laste nõuetekohasest kasvatamisest. Vanemad, olles õigustatud

isiklikult kasvatama oma lapsi, on samaaegselt kohustatud teostama seda õigust laste huvides. Selle

nõude rikkumise puhul vanemate õigusi ei kaitsta ja riik, sekkudes perekondlikesse õigussuhetesse,

kas piirab vanemate õigusi või kohaldab sanktsioonina vanema õiguste äravõtmist. Vanemate

kõrvalehoidumine oma kohustuste täitmisest laste kasvatamisel väljendub laste hoolitsuseta ja

järelevalveta jätmises. SHS § 25 kohaselt võib abi osutamiseks lapse eraldada kodust ja perekonnast,

kui see toimub lapse huvides, kui puudused lapse hooldamisel ja kasvatamisel ohustavad lapse elu,

tervist või arengut ja kui perekonna suhtes kasutuselevõetud muud abinõud ei ole osutunud

küllaldaseks või nende kasutamine ei ole võimalik.

Lastekaitseseaduse § 32 kohaselt vajab laps viivitamata abi, kui ta on tingimustes, mis ohustavad

tema elu ja tervist. Hädaohus laps paigutatakse viivitamatult ohututesse tingimustesse ohu

möödumiseni või hooldusküsimuse otsustamiseni, selleks tema vanemate või hooldajate nõusolekut

küsimata. Kohus tuvastas, et 3. mail 1998. a oli kostjate laste elu ja tervis ohus ning neile osutati

viivitamatult abi, paigutades nad haiglasse. Politseiametniku ja parameedikute käitumine vastas

nende tegevust reguleerivatele seadustele.

Apellatsioonikohus ei rikkunud E. E õigust osa võtta kohtuistungist. E. E osales maakohtu kõikidel

istungitel. TsMS § 83 kohaselt võib füüsiline isik kohtus asja ajada isiklikult või esindaja kaudu.

Esindajal on selle protsessiosalise õigused ja kohustused, keda ta esindab. Apellatsioonikohtu istungil

oli kostja E. E lepingulise esindajana tema isa T. E, mistõttu ei olnud apellatsioonikohtul põhjust

rahuldada taotlust istungi edasilükkamiseks.

Juhindudes TsMS §-st 362 p 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta muutmata Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 3. märtsi 1999. a otsus ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Eesistuja L. Laarmaa

Liikmed J. Luik, T. Vernik