3-1-1-85-99 · Riigikohus

3-1-1-85-99

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 28. septembril 1999

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Ott Järvesaar ning liikmed Jüri Ilvest ja Jüri

Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

Aivo Kraav"i süüdistuses KrK § 140 lg 2 p 1, 3 ja KrK § 115 lg 2 p 3 järgi.

Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa A. Kraavi kaitsja vandeadvokaat Jüri Aland ja

riigiprokurör Marge Püss.

1. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt anti A. Kraav kohtu alla KrK § 140 lg 2 p 1, 3, § 1151 lg 1 ja

KrK § 115 lg 2 p 3 järgi.

KrK § 1151 lg 1 järgi süüdistati A. Kraavi selles, et tema 08. jaanuaril 1998. a kella 18.30 paiku

tungis oma sugulise kire ebaloomulikul viisil rahuldamise eesmärgil Rakveres kallale alaealisele

K. K-le, ähvardades kannatanut vägivallaga, sulges kannatanu suu ja lämmatas teda, riietas ta alakeha

lahti, sundis teda kätte võtma oma suguelundi, liigutades seda koos kannatanu käega kuni selle

jäigastumiseni, sundis kannatanut peenist imema, seejärel pistis ta oma jäigastunud peenise

kannatanu pärasoolde, tekitades sellega kannatanule tugevat füüsilist valu, kasutades ära kannatanu

abitut seisundit, rahuldas oma sugulist kirge ebaloomulikul viisil. Veel süüdistati A. Kraavi KrK

§ 115 lg 2 p 3 järgi selles, et tema 08. jaanuaril 1998. a kella 18.30 paiku tungis Rakveres kallale

teadvalt alaealisele K. K-le ja olles rahuldanud oma sugulist kirge tema suhtes ebaloomulikul viisil,

ähvardas kannatanut vägivallaga, lubades teda enne suguühendusse astumist mitte vabaks lasta,

kasutades kannatanu suhtes füüsilist vägivalda, kasutades ära kannatanu abitut seisundit, vägistas

alaealise, viies oma kõvastunud peenise korduvalt kannatanu tuppe ja liigutades seda seal kuni

seemnepurskeni.

2. Lääne-Viru Maakohtu 23. aprilli 1999. a otsusega mõisteti A. Kraav süüdi KrK § 140 lg 2 p 1, 3 ja

KrK § 115 lg 2 p 3 järgi ning mõisteti karistuseks vastavalt üks aasta kuus kuud vabadusekaotust ja

viis aastat kuus kuud vabadusekaotust. Lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest mõisteti

A. Kraavile KrK § 40 lg 1 alusel viis aastat kuus kuud vabadusekaotust kinnises vanglas.

Kohus leidis, et kohtualusel oli algusest peale otsene tahtlus astuda vahekorda kannatanuga KrK

§ 115 tähendatud asjaoludel ning et see õnnestuks, olid kõik tema poolt eelnevalt ja sugulise

vahekorra ajal kannatanu suhtes toimepandud loomuvastased teod hõlmatud vägistamisest. Seega ei

kuulu need teod eraldi kvalifitseerimisele KrK § 1151 lg 1 järgi.

3. Lääne-Viru Maakohtu 23. aprilli 1999. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Lääne-Viru

abiprokurör A. Tali. Prokurör leidis, et A. Kraavi tegevus, mis oli kohtueelsel uurimisel

kvalifitseeritud KrK § 1151 lg 1 järgi, ei ole hõlmatud KrK § 115 lg 2 p 3 koosseisuga, kuna see

toimus enne loomulikku vahekorda, A. Kraavi peenis oli juba jäigastunud ning seega oleks olnud

võimalik sooritada suguakt loomulikul viisil. Vaatamata sellele võimalusele sundis kohtualune

kannatanut võtma peenist suhu ja oli kannatanuga vahekorras ka pärasoole kaudu. Selline tegevus

viitab asjaolule, et kohtualuse tahtlus ei olnud suunatud üksnes kannatanu vägistamisele, vaid ka

temaga ebaloomulikul teel sugulises vahekorras olemisele. Seega ei vasta kohtu järeldus, et A. Kraavi

poolt toimepandud loomuvastased teod on hõlmatud vägistamisest, faktilistele asjaoludele. Protestis

taotleti A. Kraav süüdi mõista ka KrK § 1151 lg 1 järgi ning karistada teda sanktsiooni piires

ettenähtud vabaduskaotusliku karistusega.

4. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. juuni 1999. a otsusega jäeti Lääne-Viru Maakohtu

23. aprilli 1999. a otsus muutmata, apellatsioonprotesti ei rahuldatud.

Ringkonnakohus leidis, et kogu tegevus toimus ajaliselt katkematult, seemnepurse toimus ainult ühel

korral, see on kogu tegevuse lõpul, vahekorra ajal tupe kaudu, peale seda A. Kraavi poolt mingeid

tegevusi enam ei järgnenud. Kohtualuse tegevus - sundimine peenist kätte võtma, selle suhu ja

pärakusse toppimine - eelnes loomulikule vahekorrale tupe kaudu, seetõttu ei saa eristada A. Kraavi

vägistamise tahtlust sugulise kire ebaloomulikul teel rahuldamise tahtlusest. Seega oli kohtualuse

tegevus hõlmatud ühtsest tahtlusest panna toime vägistamine ja kõik sellega kaasnev oli suunatud

peaeesmärgi - seemnepurske saavutamine tupe kaudu - saavutamiseks.

5. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. juuni 1999. a otsuse peale esitas

kassatsioonprotesti riigiprokurör R. Hlebnikova.

Kassatsioonprotestis korratakse apellatsioonprotestis toodud argumente. Selle asemel, et alustada

loomulikku sugulist vahekorda, sundis ta kannatanut peenist suhu võtma, seega enne loomulikul teel

sugulisse vahekorda astumist tahtis A. Kraav rahuldada oma sugulist kirge ebaloomulikul viisil.

Kannatanu ütlustest nähtub, et A. Kraav vägistas teda korduvalt, kusjuures vahepeal ka päraku kaudu.

Seega ei olnud kohtualuse tahtlus suunatud üksnes kannatanu vägistamisele.

Protestis leitakse, et kuna KrK § 115 ja KrK § 1151 dispositsioonides ettenähtud tegude objektiivset

külge iseloomustab erinev tegevus ja A. Kraav on tahtlikult toime pannud nii ühe kui teise

dispositsioonides ettenähtud teod, ei saa kohtualuse loomuvastast tegu lugeda hõlmatuks

vägistamisega, vaid tuleb eraldi kvalifitseerida KrK § 1151 lg 1 järgi.

Kassatsioonprotestis palutakse tühistada Viru Ringkonnakohtu 16. juuni 1999. a otsus täies ulatuses

ja saata kriminaalasi uueks läbivaatamiseks samale kohtule teises koosseisus.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära prokuröri, kes

taotles kassatsioonprotesti rahuldamist ning kaitsja, kes palus jätta kassatsioonprotest rahuldamata

l e i d i s :

Kassatsioonprotestis toodud väited ei anna küllaldast alust kohtuotsuste tühistamiseks. KrK § 1151

dispositsioonis ettenähtud tegude toimepanemine pole iseenesest küllaldane, tuvastamaks selle

kuriteokoosseisu olemasolu isiku käitumises. Subjektiivsest küljest eeldab vaadeldav kuritegu otsest

tahtlust. Rõhutada tuleb, et süüdlane paneb KrK § 1151 tähenduses loomuvastasena käsitletava teo

toime sugulise kire ebaloomulikul viisil rahuldamise eesmärgil, sest tal puudub soov astuda

naisisikuga normaalsesse suguühtesse. Kui aga süüdlasel oli otsene tahtlus astuda naisisikuga

sugulisse vahekorda KrK § 115 tähendatud asjaoludel, on selle tahtluse realiseerimisel toimepandud

loomuvastased teod hõlmatud vägistamisest. Seetõttu on KrK §-de 115 ja 1151 ideaalkonkurents

välistatud. Ühe ja sama naisisiku sugulise vabaduse vastu suunatud erinevad teod võivad moodustada

vaid reaalkonkurentsi, mille puhul iga teo subjektiivne külg kuulub eraldi tõendamisele, nagu ka

teised koosseisulised elemendid. Siinjuures tuleb tõendamisel tähelepanu pöörata tegude eraldatusele

või ühendatusele ajas ja ruumis, isiku tahtluse konkreetsetele väljendustele, eriti aga ebaloomuliku

kire rahuldamise saavutamisele suunatud füsioloogiliste parameetrite olemasolule, samuti ka sellele,

millises järjestuses teod toime pandi.

Käesoleva kaasuse puhul on kohtud põhjendatult asunud seisukohale, et A. Kraavi tahtlus saavutada

samaaegselt vägistamise toimepanemisega sugulise kire rahuldamine ebaloomulikul viisil on

tõsikindlalt tõendamata, mistõttu lähtudes süütuse presumptsiooni printsiibist on need teod õigesti

loetud hõlmatuks vägistamisest.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ning § 65 lg-st 3, Riigikohtu

kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. juuni 1999. a kohtuotsus jätta muutmata,

kassatsioonprotest jätta rahuldamata.

Mõista välja Aivo Kraavilt riigieelarve tuludesse 1115 krooni ja 10 senti kohtukulusid

kaitsjatasu näol.

Kohtuotsus jõustub 28. septembril 1999. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Ott Järvesaar

Liikmed Jüri Ilvest, Jüri Rätsep