3-1-1-87-99 · Riigikohus

3-1-1-87-99

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 28. septembril 1999

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Ott Järvesaar ning liikmed Jüri Ilvest ja Jüri Rätsep

vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

A.F. ja O.K. süüdistuses KrK § 141 lg 2 p-de 1, 3 ja 41 järgi.

Kohtuistungist võtsid osa A.F. kaitsja vandeadvokaat Anton Frosch, O.K. kaitsja vandeadvokaat Rein Napa

ja riigiprokurör Marge Püss.

I Kriminaalasja asjaolud ja menetluse käik

1. A.F., O.K. ja R.B. anti kohtu alla süüdistatuina KrK § 141 lg 2 p-de 1, 3 ja 41 järgi selles, et nad

8. novembril 1996. a kella 10.10 paiku R P tn xxa hoovis, varjates oma nägu silmini tõstetud kraega ja pähe

pandud parukaga, millega takistasid isiku tuvastamist, suunasid väljasirutatud käes olnud püstoli AS R

ökonomistile M.P-le ning ähvardasid M.P. ja tema kõrval seisnud pearaamatupidajat T.K. vahetult nende

elule ja tervisele ohtliku vägivallaga. Samas rebisid nad M.P. käest diplomaatkohvri koos 156 285 krooniga

ning tema käekoti koos selles olnud esemete, raha ja dokumentidega. Röövimisega tekitati kokku varaline

kahju 160 825 krooni. Koos röövitud varaga hoovist välja joostes tulistasid nad püstolist ühe korra õhku ning

ähvardasid neid taga ajama asunud T.U. vahetult tema elule ja tervisele ohtliku vägivallaga.

O.K. anti kohtu alla süüdistatuna veel KrK § 207 lg 1 järgi selles, et ta 7. novembril 1996. a ja 8. novembril

1996. a kandis Tallinnas, Harju ja Lääne-Viru Maakonnas ilma relvaloata laskekõlblikku püstolit TT nr BRO

01191 koos 5 padruniga, rikkudes sellega Relvaseaduse § 39.

2. Lääne-Viru Maakohtu 3. septembri 1998. a otsusega kvalifitseeriti eeltoodud süüdistus kõigi kohtualuste

osas ümber KrK § 140 lg 3 p 1 järgi. O.K. ja A.F. karistati vabadusekaotusega kolmeks aastaks kinnises

vanglas. Süüdistuses KrK § 207 lg 1 järgi mõisteti O.K. õigeks. Sama otsusega mõisteti süüdi R.B..

Kohus leidis, et T.K. ei saa selles kriminaalasjas käsitleda kannatanuna KrMK § 40 lg 1 mõttes, sest pole

tõendatud kuritegeliku ründe sooritamine tema vastu ning lisaks sellele ei tekitatud talle moraalset, füüsilist

ega varalist kahju. Hinnates kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis tuli kohus järeldusele, et

eelnev kokkulepe vägivalla kasutamiseks kohtualustel puudus. Kohus leidis, et G.Z., kes on ülaltoodud

röövimise eest juba süüdi mõistetud, väljus kokkuleppe raamidest ning relva olemasolust ja selle

kasutamisest tema poolt antud kriminaalasjas kohtualused teadlikud ei olnud.

3. Lääne-Viru Maakohtu 3. septembri 1998. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse R.B. ja

apellatsioonprotesti Lääne-Viru prokurör S. Pass.

Esitatud protestis taotleti maakohtu otsuse tühistamist ning O.K., A.F. ja R.B. süüdimõistmist KrK § 141 lg 2

p-de 1, 3 ja 41 järgi. Prokurör taotles neid karistada kas sanktsiooni piires või alla alammäära KrK § 39 sätete

kohaldamisega. Prokurör ei nõustunud oma protestis kohtu järeldusega, et kohtualuste eelnev kokkulepe ei

sisaldanud vägivalla rakendamist röövimise ajal ning et T.K. pole antud asjas kannatanu KrMK § 40 mõttes.

4. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. novembri 1998. a otsusega Lääne-Viru Maakohtu

3. septembri 1998. a otsus osaliselt tühistati. O.K., A.F. ja R.B. tunnistati süüdi KrK § 141 lg 2 p-de 1, 3 ja 41

järgi ning neid karistati vastavalt 6-aastase vabadusekaotusega, 5-aastase vabadusekaotusega ja 3-aastase

vabadusekaotusega kinnises vanglas. Kriminaalkolleegium leidis, et maakohtu otsuses sisalduvad järeldused

ei ole vastavuses kriminaalasja faktiliste asjaoludega. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on tõendatud, et kõik

kuriteost osavõtjad olid teadlikud püstoli olemasolust ning seega pole maakohtu seisukoht G.Z. täideviija

ekstsessi kohta õige. Veel leidis ringkonnakohus, et püstoli vahetu suunamine kannatanutele on käsitatav

ähvardusena kasutada nende suhtes vägivalda ning püstolilask tehti põgenemise hõlbustamiseks, mis

võimaldaks kuriteo lõpule viia.

5. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. novembri 1998. a otsuse peale esitasid

kassatsioonkaebused süüdimõistetud O.K. ja A.F..

Mõlemad kassaatorid taotlesid ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning Lääne-Viru Maakohtu otsuse

jõussejätmist. O.K. leidis oma kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus on rikkunud KrMK § 50 ja § 274 lg 3

sätteid ning lisaks sellele on kohtuotsus motiveerimata.

A.F. kassatsioonkaebuse kohaselt kuulus ringkonnakohtu otsus tühistamisele selles sisalduvate järelduste

mittevastavuse tõttu faktilistele asjaoludele ning kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu.

Kassaator leidis, et pole põhjendatud tema süüdimõistmine üksnes G.Z. eeluurimisel ja kohtuistungil antud

ütluste põhjal. Samas ei nõustunud A.F. T.K. kannatanuks tunnistamisega ning G.Z. tegevuse

mittekäsitlemisega täideviija ekstsessina.

6. Riigikohtu 2. märtsi 1999. a otsusega tühistati Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. novembri

1998. a otsus täies ulatuses ning kriminaalasi saadeti samale kohtule uueks arutamiseks. A.F. ja O.K.

kassatsioonkaebused rahuldati osaliselt. Riigikohus leidis, et Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

26. novembri 1998. a otsus kuulub tühistamisele, sest see on vastuoluline ja küllaldaselt motiveerimata.

Ringkonnakohtu otsus oli riigikohtu arvates vastuoluline, sest selle kirjeldav-motiveerivas osas oli jõutud

järeldusele, et röövimise toimepanemisel kasutas püstolit O.K.. Samal ajal oli O.K. süüdistuses KrK § 207

lg 1 järgi, s.o ebaseaduslikus tulirelva ja laskemoona kandmises õigeks mõistetud. Jäi arusaamatuks, kes

süüdimõistetutest kasutas relva röövimise käigus ja seetõttu ei saadud lahendada ka küsimust, kas relva

kasutaja tegutses kooskõlas eelneva kokkuleppega või oli tegemist täideviija ekstsessiga. Ringkonnakohus ei

motiveerinud, miks ta ei pidanud usaldusväärseks R.B. ja T.K. ütlusi selle kohta, et relv oli kallaletungi ajal

G.Z., mitte aga O.K. käes ning sellega rikuti KrMK § 274 p-s 3 sätestatud nõuet. Kui kohtuotsusest ei saa

üheselt teada, kelle käes oli röövimise ajal relv, on rikutud kohtualuste kaitseõigust ja selline otsus ei ole

seaduslik.

7. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 6. mai 1999. a otsusega tühistati Lääne-Viru Maakohtu

3. septembri 1998. a otsus kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu täies ulatuses. O.K. ja A.F. mõisteti

süüdi KrK § 141 lg 2 p-de 1, 3, 41 järgi, mille eest karistati neid KrK § 39 sätete kohaldamisega 5-aastase

vabadusekaotusega kinnises vanglas. Sama otsusega mõisteti R.B. süüdi KrK § 141 lg 2 p-de 1, 3 ja 41 ja

teda karistati KrK § 39 sätete kohaldamisega 3-aastase vabadusekaotusega kinnises vanglas.

Kriminaalkolleegium ei nõustunud Lääne-Viru Maakohtu järeldustega T.K. menetlusseisundi kohta ning

leidis, et kohtueelne uurimine on ta õigustatult kannatanuks tunnistanud.

Kriminaalkolleegium leidis, et esimese astme kohus tuvastas õigesti kuriteo toimepanemise asjaolud, kuid

andis kohtualuste käitumisele ebaõige juriidilise hinnangu. Hinnates kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid

nende kogumis tuli ringkonnakohus järeldusele, et kohtualused A.F., O.K. ja R.B. leppisid koos G.Z-ga, kes

oli kuriteo algataja, eelnevalt kokku eeltoodud kuriteo toimepanemises ning rollide jaotuses. G.Z. väljumist

osavõtjate eelneva kokkuleppe raamest ringkonnakohus ei tuvastanud. Sellest tulenevalt mõistis

ringkonnakohus A.F., O.K. ja R.B. süüdi KrK § 141 lg 2 p-de 1, 3 ja 41 järgi (G.Z. mõisteti selle kuriteo eest

süüdi Lääne-Viru Maakohtu 27. jaanuari 1998. a otsusega).

II Kassatsioonkaebuste sisu

8. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 6. mai 1999. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused

süüdimõistetu A.F. ja O.K., kes paluvad ringkonnakohtu otsuse tühistada ning jätta jõusse Lääne-Viru

Maakohtu 3. septembri 1998. a otsuse. Kassaatorid leiavad, et ringkonnakohtu järeldused ei vasta faktilistele

asjaoludele ning kohus on ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust.

8.1 A.F. leiab jätkuvalt, et T.K. kannatanuks tunnistamine pole põhjendatud ning on vastuolus KrMK § 40

sätetega. Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega, et tõendamist leidis kohtualuste eelnev kokkulepe

relva kasutamise kohta. A.F. kinnitab, et kuriteos osalenute vahel lepiti kokku avalikus raha hõivamises ilma

vägivallata ja sellega ähvardamiseta.

8.2 O.K. viitab oma kassatsioonkaebuses KrMK § 2, § 19 ja § 49 sätete rikkumisele ringkonnakohtus.

Sarnaselt A.F-ga leiab O.K., et T.K. ei ole käesolevas kriminaalasjas kannatanu KrMK § 40 mõttes. O.K.

kinnitab, et neil puudus omavaheline kokkulepe relva kasutamiseks raha hõivamise ajal. Süüdimõistetu ei ole

nõus vastutama G.Z. poolt toimepandud, kuid kaassüüdlastega kooskõlastamata tegude eest. O.K. palub oma

kuriteo kvalifitseerida avaliku vargusena ja kergendada talle mõistetud karistust.

III Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht

Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära kaitsjad, kes

taotlesid kassatsioonkaebuste rahuldamist ja prokuröri, kes taotles ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist,

l e i d i s:

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 6. mai 1999. a otsus on põhjendatud ja seaduslik ning

kassaatorite vastuväidetest ei tulene alust selle tühistamiseks.

Apellatsioonikohus on talle seadusega antud pädevuse piires kontrollinud menetluse käigus kogutud

tõendeidja lugenud tuvastatuks järgmised õiguslike järelduste tegemiseks olulised asjaolud:

- süüdimõistetud A.F., O.K., R.B. ja G.Z. leppisid kavandatud kuriteos kokku 7. novembril 1996. a,

kusjuures viimane oli kuritegeliku mõtte algataja;

- kuritegu plaaniti toime panna tööpäeval, päevasel ajal, asutuse hoovis - seega ei saanud kuriteo

toimepanijad olla kindlad, et neile ei osutata vastupanu või ei püüta neid hõivatud rahaga põgenemisel kinni

pidada;

- eeldatud tingimustes käitusid osavõtjad kooskõlas kujunenud olukorraga, milles relvastatud G.Z-l oli oma

osa;

- G.Z. ülesandeks oli julgestada kohvrit haaranud O.K., halvata kannatanute võimalik vastupanu ning lisaks

julgestada rahaga põgenenud O.K. ja A.F.. R.B. osaks oli oodata autos, et koheselt peale kuritegu

sündmuskohalt lahkuda.

Nende tuvastatud asjaolude seostamise kaudu leidis ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, et A.F., O.K. ja

R.B. poolt toimepandud kuritegu tuleb kvalifitseerida KrK § 141 lg 2 p 1, 3 ja 41 järgi.

Riigikohtu kriminaalkolleegium peab oluliseks rõhutada, et A.F. ja O.K. väited ühise tahtluse piiridest

väljumise kohta G.Z. poolt, kes ähvardas tulirelva kasutades kannatanuid reaalse vägivallaga, on vastuolus

tuvastatud sündmuste loogikaga. G.Z. käitumise ootamatuse puhul olnuks ülejäänud osavõtjatel võimalus

loobuda kavandatust raskemaks kujunenud kuriteo toimepaneku jätkamisest, kuid tegelikult jätkasid nad

G.Z. poolt kujundatud situatsiooni ära kasutades kuriteo lõpuleviimist. Kujunenud olukorra reaalset

ohtlikkust tajusid ka kannatanud - see oligi sihipäraselt tegutsenud süüdlaste eesmärk ja neil õnnestus

kuritegu takistusteta lõpule viia.

Sõltumata süüdimõistetute vastuväidetest kinnitavad tuvastatud tehiolud, et süüdimõistetutel oli ühine

kuritegelik eesmärk ja nad kõik tegutsesid teadlikult selle saavutamiseks, täites igaüks oma rolli, mis oli

suunatud röövimise takistamatuks lõpuleviimiseks. Ette planeeritud ja omavahel jaotatud ülesannete täitmisel

koostegutsemise tulemusena ühiselt toimepandud kuritegu on inkrimineeritav grupist osavõtjatele terves

ulatuses.

Süüdlaste osavõtu astet on karistuste diferentseerimisel arvesse võetud.

Juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Jätta Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 6. mai 1999. a otsus A.F. ja O.K. suhtes

muutmata.

2. Süüdimõistetute kassatsioonkaebused jätta rahuldamata.

3. Mõista välja kohtukulu A.F-lt 1486.80 krooni ja O.K-lt 1486.80 krooni riigieelarve tuludesse

kaitsjatasu katteks.

Kohtuotsus jõustub 28. septembril 1999. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Ott Järvesaar

Liikmed Jüri Ilvest, Jüri Rätsep