3-1-1-86-99 · Riigikohus

3-1-1-86-99

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 28. septembril 1999

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Ott Järvesaar ning liikmed Jüri Ilvest ja Jüri Rätsep

vaatas avalikul kohtuistungil piiramatu kassatsiooniõiguse korras läbi kriminaalasja

V. J. ja A. T. süüdistuses KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi.

Kohtuistungist võtsid osa V. J. kaitsja vandeadvokaat Rein Napa, A. T. kaitsja vandeadvokaat Kaljo

Kuusmaa ja riigiprokurör Marge Püss.

I Kriminaalasja asjaolud ja menetluse käik

1. Tartu Linnakohtu 16. märtsi 1999. a otsusega mõisteti V. J. ja A. T. süüdi KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi

ning neid karistati vabadusekaotusega vastavalt 6 aastaks ja 4 aastaks kinnises vanglas. A. T. suhtes kohaldati

karistuse mõistmisel KrK § 39 sätteid.

V. J. ja A. T. mõisteti süüdi selles, et nad 20. oktoobril 1998. a kella 00.00 ja 00.15 vahel Tartus X tn N maja

juures nõudsid S. L. konkreetset summat nimetamata raha. A. T. lõi kannatanut vara hõivamise eesmärgil

vähemalt kahel korral noaga rindkere piirkonda ja näkku, tekitades sellega talle kerged kehavigastused.

Kohtualused hõivasid S. L. 50 krooni raha.

2. Tartu Linnakohtu 16. märtsi 1999. a otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused V. J. ja A. T. ning

apellatsioonprotesti Tartu Prokuratuuri prokurör Marju Persidskaja.

2.1 Mõlemad kohtualused vaidlustasid enda süüdimõistmise KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ning kinnitasid,

et neil puudus röövimise motiiv. V. J. palus enda kuriteo ümber kvalifitseerida kehavigastuse tekitamiseks,

A. T. palus end täielikult õigeks mõista.

2.2 Apellatsioonprotestis taotleti otsuse tühistamist V. J. ja A. T. mõistetud karistuste osas ning mõlema

kohtualuse karistamist 9-aasta vabadusekaotusega kinnises vanglas. Apellatsioonprotestis leiti, et mõistetud

karistused ei vasta toimepandud kuriteo raskusele ja süüdimõistetud isikutele. Prokurör ei nõustunud

linnakohtu järeldustega A. T. kuriteost osavõtu astme kohtu ning sellest tulenevalt ka tema karistuse

vähendamisega KrK § 39 sätete alusel.

3. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. mai 1999. a otsusega tühistati Tartu Linnakohtu

eeltoodud otsus osaliselt. V. J. mõisteti karistuseks KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi 7 aastat ja 6 kuud

vabadusekaotust ning A. T. 7 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata.

Apellatsioonkaebused jäeti rahuldamata ja apellatsioonprotest rahuldati osaliselt. Hinnates kriminaalasjas

kogutud tõendeid nende kogumis, leidis ringkonnakohus, et linnakohus on mõistnud karistuse, mis ei vasta

kohtualuste isikutele. Kohtualuste süü tõendatuse osas nõustus ringkonnakohus linnakohtu järeldustega ning

tuginedes AKKS § 29 lg-le 5 jättis esimese astme kohtu põhjendused kordamata. Nõustudes linnakohtu

järeldusega, et mõlemad kohtualused panid toime röövimise, ei soostunud ringkonnakohus neile mõistetud

karistusega. Ringkonnakohtu otsuses märgiti, et mõlemad kohtualused on varem korduvalt kriminaalkorras

karistatud ja karistused on kustumata. Kinnipidamiskohtadest antud iseloomustused on negatiivsed. Samas

leidis kriminaalkolleegium, et A. T. on põhjendamatult karistatud alla sanktsiooni alammäära, kuna A. T.

isikus ja tema poolt toimepandus puuduvad erandlikud asjaolud KrK § 39 mõttes.

II Kassatsioonkaebuste sisu

4. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. mai 1999. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused

süüdimõistetud V. J. ja A. T.

4.1 Kassatsioonkaebuses vaidlustab V. J. jätkuvalt enda süüdimõistmise KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ning

palub kuriteo ümber kvalifitseerida KrK § 113 järgi. V. J. võtab õigeks, et tekitas kannatanule kerged

kehavigastused, kuid väidab, et tegi seda mitte röövimise vaid enesekaitse eesmärgil. Süüdimõistetu kinnitab

jätkuvalt, et tal puudus motiiv kannatanu röövimiseks. V. J. leiab, et kohtueelne uurimine viidi läbi

ebaobjektiivselt, kohtus võeti arvesse üksnes teda süüstavad, mitte aga õigustavad tõendid. Sellest tulenevalt

palub ta saata kriminaalasja täiendavale kohtueelsele uurimisele, et oleks võimalik anda tema teole õige

juriidiline hinnang.

4.2 A. T. vaidlustab enda süüdimõistmise röövimises ja mõistetud karistusmäära. Kassaator selgitab, et

ringkonnakohus jättis põhjendamatult rahuldamata tema ja ta kaitsja taotluse kannatanu istungile kutsumise

kohta ning sellest tulenevalt jäid kõrvaldamata mitmed vastuolud kannatanu poolt varem antud ütlustes.

Lisaks sellele leiab kassaator, et ringkonnakohus on karistuse karmistamisel võtnud alusetult arvesse üksnes

tema isiksust ning mõistnud talle põhjendamatult karmi karistuse.

Riigikohtu istungil toetasid kaitsjad süüdimõistetute kassatsioonkaebusi täielikult ja taotlesid nende

rahuldamist. Vandeadvokaat R. Napa leidis, et J. N. võetud seletust ei ole õige käsitleda tõendina, kuna teda

ei ole tunnistajana üle kuulatud. Vandeadvokaat K. Kuusmaa leidis, et kannatanu S. L. ringkonnakohtu

istungile mittekutsumist tuleb käsitleda kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena AKKS § 39 lg 4

alusel. Riigiprokurör leidis, et kassatsioonkaebused on põhjendamatud ja ei kuulu rahuldamisele.

III Riigikohtu kriminaalkolleegiumi järeldused ja põhjendused

5. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud kaitsjate ja

prokuröri seletused, leidis, et Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. mai 1999. a otsus V. J. ja A. T.

süüdistusasjas KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi on seaduslik ja põhjendatud ning puudub seaduslik alus selle

tühistamiseks või muutmiseks. Kassatsioonkaebused on põhjendamatud ja ei kuulu rahuldamisele.

Süüdimõistetute kassatsioonkaebustes korratakse apellatsioonimenetluses esitatud väiteid ega esitata

sisuliselt uusi õiguslikke argumente. Tartu Linnakohus ja Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on

põhjalikult kontrollinud kõiki süüdistuse kohta esitatud vastuväiteid ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis

vastavalt KrMK § 50 sätetele. AKKS § 65 lg 4 kohaselt puudub Riigikohtul võimalus uute faktiliste

asjaolude tuvastamiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kohtute järeldustega V. J. ja A. T.

käitumise õiguslikul hindamisel ning nendib, et kriminaalasja läbivaatamisel pole esinenud

kriminaalmenetluse nõuete olulist rikkumist ega kriminaalseaduse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse

kohtuotsuste tühistamiseks või muutmiseks.

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on põhjendatult tulnud järeldusele, et isikute suhtes, kes on varem

korduvalt karistatud varguste eest ja sealhulgas ka vabadusekaotusliku karistusega ning kes pärast viimase

vabadusekaotusliku karistuse ärakandmist panid toime uue kuriteo KrK § 141 lg 2 järgi, s.o esimese

raskusastme kuriteo KrK § 71 lg 2 mõttes, puudub alus karistuse mõistmiseks sanktsiooni alammääras ja

KrK § 39 kohaldamiseks. Süüdimõistetute suhtes on tuvastatud kaks vastutust raskendavat mittekoosseisulist

asjaolu, kuid vastutust kergendavaid asjaolusid ei ole kohtud tuvastanud. Karistuste mõistmisel on

ringkonnakohtu kriminaalkolleegium arvestanud KrK §-des 20 ja 36 sätestatud põhimõtetega.

Kassatsioonkaebustes ei ole esitatud asjaolusid, millised kohus oleks jätnud karistuste mõistmisel

arvestamata ja mis tingiksid mõistetud karistuste kergendamist.

Põhjendatud ei ole A. T. ja tema kaitsja väide, et kannatanu ringkonnakohtu istungile mittekutsumine ja

ringkonnakohtu istungil tema ülekuulamata jätmine on käesolevas kriminaalasjas käsitletav

kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena AKKS § 39 lg 4 mõttes. KrMK § 135 lg 1 kohaselt toimub

kannatanu väljakutsumine ja ülekuulamine vastavalt tunnistaja ülekuulamist sätestavatele normidele. AKKS

§ 17 lg 5 kohaselt rahuldatakse ringkonnakohtusse tunnistaja (kannatanu) uuesti kutsumise taotlused siis, kui

esimese astme kohus on sellised taotlused jätnud ebaõigesti rahuldamata või kui kutsutud tunnistaja

(kannatanu) on jäänud esimese astme kohtu kutsel ilmumata või kui ringkonnakohus leiab, et ülekuulatud

tunnistaja (kannatanu) kordusülekuulamine on olulise tähtsusega. Kriminaalasja materjalidest (t.l 243-246)

nähtub, kannatanu S. L. on esimese astme kohtus põhjalikult üle kuulatud. Ülekuulamise käigus on temale

saanud küsimusi esitada nii kohtualused kui kaitsjad. Samuti on kontrollitud kannatanu poolt kohtueelsel

uurimisel antud ütlusi. Seega puudusid ringkonnakohtus kannatanu osas AKKS § 17 lg-s 5 toodud asjaolud

ja puudus vajadus kannatanu korduvaks ülekuulamiseks.

J. N. seletusega arvestamine käesolevas kriminaalasjas ei ole olulise tähtsusega, kuna kohtute käsutuses on

küllaldaselt tõendeid, millised on näidatud kohtuotsustes ja milliseid kohtud on hinnanud kogumis KrMK

§ 50 sätetele vastavalt. Seega ei ole põhjendatud ka V. J. väide, et J. N. seletust on kohus arvestanud kui

peamist teda süüstavat tõendit.

Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. mai 1999. a otsus V. J. ja A. T. süüdistusasjas

KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi muutmata.

2. Süüdimõistetute kassatsioonkaebused jätta rahuldamata.

3. Välja mõista riigieelarve tuludesse kohtukuludena kaitsjatasu V. J. 867 krooni 30 senti ja A. T. 867

krooni 30 senti.

Kohtuotsus jõustub 28. septembril 1999. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Ott Järvesaar

Liikmed Jüri Ilvest, Jüri Rätsep