3-2-1-82-99 · Riigikohus

3-2-1-82-99

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 20. septembril 1999. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja J. Luik vaatas läbi

kirjalikus menetluses 6. septembril 1999. a

AS Kadarik (pankrotis) ja AS Eesti Ühispank kassatsioonkaebuste alusel Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviil-kolleegiumi 16. aprilli 1999. a otsuse AS Kadarik (pankrotis) hagis AS

Eesti Ühispank vastu 4 679 134 krooni 80 sendi tagasivõitmiseks pankrotivarasse.

Tallinna Linnakohtu 12. detsembri 1996. a määrusega algatati AS Kadarik suhtes pankrotimenetlus

ning 25. veebruari 1997. a kohtuotsusega kuulutati välja AS Kadarik pankrot.

Tallinna Linnakohtule 5. mail 1997. a esitatud hagis palus AS Kadarik (pankrotis) AS-lt Eesti

Ühispank PankrS § 45 p 1 alusel pankrotivarasse välja mõista 4 679 134 krooni 80 senti. Hagi

põhjenduste järgi sõlmisid AS Kadarik ja AS Eesti Ühispank 28. detsembril 1995. a laenulepingu

nr 5171, millega toimus 22. detsembri 1994. a laenulepingu nr 11467321/594 ning 1. aprilli 1995. a,

1. juuli 1995. a, 6. septembri 1995. a ja 26. septembri 1995. a lisakokkulepete ümbervormistamine.

Laenulepingu kohaselt laenas AS Kadarik pangalt 5 miljonit krooni. Lepingu p-s 1.5 nähti ette, et AS

Kadarik tagastab alates 20. aprillist 1996. a pangale iga kuu 20. kuupäeval 200 000 krooni ning laenu

tagastamise tähtpäev on 20. detsember 1996. a, kusjuures lepingu tingimuste nõuetekohasel täitmisel

määratakse poolte kokkuleppel uus laenu tagastamise tähtpäev. 26. aprillil 1996. a sõlmisid AS

Kadarik ja AS Eesti Ühispank laenulepingu nr 6056, millega AS Kadarik laenas pangalt 2,6 miljonit

krooni. Lepingu punkti 1.5 kohaselt oli laenu tagastamise tähtpäevaks 15. mai 1997. a, kusjuures

alates 15. augustist 1996. a pidi AS Kadarik iga kuu 15. kuupäeval pangale tagastama 260 000

krooni. Lepingu seda punkti muudeti 15. augusti 1996. a lisakokkuleppega. Pooled leppisid kokku, et

laenu tagastamise tähtpäev on 15. juuni 1997. a, millal tuleb tasuda ka viimane makse.

Pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni on AS Kadarik laenulepingu

nr 5171 järgi kostjale tagastanud 3 300 000 krooni ning laenulepingu nr 6056 järgi 1 379 134 krooni

78 senti, seega kokku 4 679 134 krooni 80 senti, mis tuleb vastavalt PankrS § 42 lg-le 1 mõista

kostjalt pankrotivarasse.

Kostja vaidles hagile vastu, väites, et hageja poolt laenulepingute täitmine ei kahjustanud teiste

võlausaldajate huve, sest hageja tasutud võlgnevus oli kommertspandiga tagatud ja kuulunuks igal

juhul tasumisele enne teiste võlausaldajate nõuete rahuldamist. Kostjale laenulepingutest tuleneva

võlgnevuse tasumata jätmine oleks kaasa toonud teiste võlausaldajate vahel jaotamisele kuuluva

pankrotivara vähenemise, sest sellelt summalt pidanuks kuni pankroti väljakuulutamiseni arvestama

viivist.

Tallinna Linnakohtu 4. jaanuari 1999. a otsusega hagi rahuldati. Kohus leidis, et kuna asjas on

tõendatud, et AS Kadarik on ajavahemikul pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti

väljakuulutamiseni laenulepingute nr 5171 ja nr 6056 järgi kostjale tasunud võlga kokku 4 679 134

krooni 80 senti, siis kuulub see summa väljamõistmisele pankrotivarasse. PankrS § 42 lg 1 kohaselt

mõistab kohus pankrotivarasse sama seaduse § 45 sätestatud alusel võlgniku omandist väljaläinud

vara. Pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni võlgniku tasutud võlg

nõutakse kohtu poolt sisse, sõltumata sellest, kas võla tasumisega võlgnik teadlikult kahjustas teiste

võlausaldajate huve ja kas võlausaldaja, kellele võlg tasuti, oli teadlik võlausaldajate huvide

kahjustamisest. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hageja kantud kohtukulud advokaadi abi

eest 165 200 krooni ning riigituludesse riigilõivu 141 074 krooni.

Tallinna Ringkonnakohus muutis linnakohtu otsust väljamõistetud kohtukulude osas. Muus osas jäeti

kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohus pidas ekslikuks kostja apellatsioonkaebuse väidet, et PankrS

§ 45 alusel saab võlgniku poolt ühele võlausaldajale tasutud võlga tagasi nõuda üksnes juhul, kui

selle tasumisega kahjustati teiste võlausaldajate huve. Ringkonnakohus luges õigeks

apellatsioonkaebuse väite, et kostjalt hageja advokaadikulude väljamõistmisel ei ole kohus

arvestanud nende vajalikkust ja põhjendatust. Kostja puudumisel tegi kohus 2. septembril 1997. a

tagaseljaotsuse, millega hagi rahuldati ning kostjalt mõisteti kohtukuludena välja riigituludesse

riigilõiv 25 krooni ja hageja kasuks esindajatasu 59 000 krooni. Menetluse taastamiseks tasus kostja

talle kohtuotsusega pandud kohtukulud. 4. jaanuari 1999. a kohtuotsusega mõistis kohus kostjalt

hageja kasuks välja TsMS § 61 lg 1 p 1 alusel advokaadi abi eest 165 200 krooni. Kuna kohus ei

arvestanud, et kostja oli advokaadi abi eest hagejale juba tasunud 59 000 krooni, mõisteti asjas

advokaadi abi eest kostjalt hageja kasuks välja kokku 224 200 krooni. Apellatsioonikohus leidis, et

asja keerukust arvestades on põhjendatud kuluks advokaadi abi eest 70 000 krooni. Kuna seoses asjas

menetluse taastamisega on kostja hagejale advokaadikulude katteks juba 59 000 tasunud, siis tuleb

kostjalt advokaadi abi eest vajalike ja põhjendatud kulude katteks hageja kasuks välja mõista 11 000

krooni. Apellatsioonikohtu istungil asjast osa võtnud advokaadi abi eest mõistis apellatsioonikohus

kostjalt hageja kasuks välja 5000 krooni. Ka leidis ringkonnakohus, et kuna seoses asjas menetluse

taastamisega tasus kostja 25 krooni riigilõivu, siis tuleb riigilõivu väljamõistmise osas kohtuotsust

muuta. Apellatsioonikohus mõistis kostjalt välja riigituludesse 141 049 krooni.

Kassatsioonkaebuse esitasid mõlemad pooled.

Hageja palus kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada väljamõistetud advokaadikulude

osas ning teha selles osas uue otsuse. Hageja leidis, et ringkonnakohus on oluliselt rikkunud

protsessiõiguse norme. Ringkonnakohus ei ole piisavalt põhjendanud, miks ta luges esimese astme

kohtus kantud advokaadikuludest põhjendatuks üksnes 70 000 krooni. Hageja arvates ei ole

ringkonnakohtul võimalik hinnata esimese astme kohtus kantud advokaadikulude põhjendatust ja

vajalikkust. Ringkonnakohtul on vaid õigus hinnata, kas esimese astme kohus on advokaadikulude

väljamõistmisel õigesti kohaldanud seadust. Tulenevalt TsMS § 60 lg-st 11 saab kõrgema astme

kohus muuta advokaadikulude jaotust ainult juhul, kui ta muudab tehtud otsust või teeb uue otsuse

asja uueks läbivaatamiseks saatmata. TsMS § 116 sätestab, et kui üks pool võtab omaks asjaolu,

millele teine pool rajab oma nõude või vastuväite, loeb kohus omaksvõetud asjaolu tõendatuks. Kuna

linnakohtu istungil ei vaielnud kostja esindaja kohtukulude nimekirjale vastu, siis ei olnud kohtul

kohustust motiveerida väljamõistetud kohtukulude suurust. Kostjal ei olnud õigust esitada

vastuväiteid advokaadikulude suurusele apellatsioonkaebuses, sest ta ei teinud seda esimese astme

kohtus.

Vastuses kassatsioonkaebusele leidis kostja, et kaebuse väited ei ole õiged. Kostja vaidlustas

apellatsioonkaebuses hageja kasuks väljamõistetud kohtukulude suuruse, leides, et nii suures ulatuses

ei ole hageja tehtud kulutused advokaadiabile põhjendatud ja vajalikud. Vastavalt TsMS § 319 lg-le 1

kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust osas, mille

peale edasi kaevati. Seega pidi ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebuse alusel kontrollima, kas

linnakohus on järginud protsessiõiguse norme, sh TsMS § 61 lg 1. Ringkonnakohus ei muutnud

kohtukulude jaotust, kuid ei pidanud põhjendatuks nende suurust.

Kostja kassatsioonkaebuses palutakse ringkonnakohtu otsus tühistada täies ulatuses ning saata asi

samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja leidis, et apellatsioonikohus on valesti

kohaldanud PankrS § 45 p 1. Selle sätte kohaselt nõuab kohus sisse võlgniku tasutud võla, sõltumata

sellest, kas võla tasumisega võlgnik teadlikult kahjustas teiste võlausaldajate huve ja kas

võlausaldaja, kellele võlg tasuti, oli võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik. Sellest tuleneb, et

seadusandja on lihtsustanud tasutud võla tagasivõitmist pankrotivarasse, välistades võimaluse vaielda

PankrS § 45 alusel esitatud hagile vastu põhjusel, et võlgnik ei kahjustanud teiste võlausaldajate huve

teadlikult või et kostja ei olnud teiste võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik. PankrS § 45 p 1

kohaselt on võlgniku poolt ühele võlausaldajale tasutud võla tagasinõudmine võimalik üksnes juhul,

kui võla tasumisega kahjustati teiste võlausaldajate huve.

Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles hageja kaebusele vastu. Hageja leidis, et peale kohtu poolt

pankrotimenetluse algatamist saab võlausaldaja oma nõudeid võlgniku vastu rahuldada üksnes

pankrotiseaduse sätete alustel. Alates pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti

väljakuulutamiseni on võlgniku poolt võlgade iseseisev tasumine vastuolus pankrotiseaduses

ettenähtud korraga ning tasutud võlad kuuluvad seetõttu tagasivõitmisele. PankrS § 45 p 1 sisu ja

mõtte kohaselt ei ole kohtul vajalik tuvastada, kas võla tasumisega on võlgnik kahjustanud

võlausaldajate huve, sest selline võla tasumine on iseenesest vastuolus pankrotimenetluse olemusega

ja rikub võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõtet. PankrS § 45 p 1 kohaselt kuulub hagi

rahuldamisele, kui tuvastatakse, et võlgnik tasus ühele võlausaldajale võlga pärast võlgniku suhtes

pankrotimenetluse algatamist.

Kolleegium leidis, et kostja kassatsioonkaebus kuulub rahuldamisele ning apellatsioonikohtu otsus

tuleb TsMS § 363 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu.

Vastavalt PankrS § 45 p-le 1 nõuab kohus sisse võlgniku tasutud võla, sõltumata sellest, kas võla

tasumisega võlgnik teadlikult kahjustas teiste võlausaldajate huve ja kas võlausaldaja, kellele võlg

tasuti, oli võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik, kui võlg tasuti pankrotimenetluse

algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et see säte

kuulub kohaldamisele igal juhul, kui võlgnik tasub võlausaldajale võla pankrotimenetluse

algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni. PankrS § 45 p 1 kohaselt on võlgniku tasutud võla

tagasinõudmise vajalikuks tingimuseks võla tasumisega võlausaldajate huvide kahjustamine. Küll aga

ei olene PankrS § 45 p 1 kohaldamine sellest, kas võlgnik kahjustas võlausaldajate huve teadlikult

ning kas võlausaldaja, kellele võlg tasuti, oli teadlik võlausaldajate huvide kahjustamisest. Seega

tuleb võlgniku tasutud võla tagasinõudmiseks PankrS § 45 p 1 alusel tuvastada, et võlgnik tasus võla

pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni ning võla tasumisega kahjustati

võlausaldajate huve. Kuna kohtuotsusega võlausaldajate huvide kahjustamist ei tuvastatud, siis oli

PankrS § 45 p 1 kohaldamine väär.

Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Arvestades seda, et apellatsioonkaebuses

vaidlustas kostja esimese astme kohtu otsuse ka hageja advokaadikulude väljamõistmise osas, pidi

ringkonnakohus kontrollima advokaadikulude väljamõistmise seaduslikkust ja põhjendatust.

Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et vastavalt TsMS § 61 lg 1 p-le 1 mõistab kohus poolele, kelle

kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja ainult vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindajana asjast

osavõtnud advokaadi abi eest hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi hinnast. Apellatsioonikohtu

seisukoht hageja advokaadikulude põhjendatusest on otsuses piisavalt motiveeritud.

Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 16. aprilli 1999. a otsus ja saata asi

samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

AS Eesti Ühispank kassatsioonkaebus rahuldada.

AS Kadarik (pankrotis) kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Tagastada AS-le Eesti Ühispank 17. mail 1999. a tasutud kautsjon 20 000 (kakskümmend tuhat)

krooni.

Eesistuja J. Odar

Liikmed: A. Kull, J. Luik