3-1-1-76-99 · Riigikohus

3-1-1-76-99

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 7. septembril 1999

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Peeter Vaher liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg

vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

M. E. süüdistuses KrK § 107 lg 2 p 1 järgi.

Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa süüdimõistetu M. E., tema kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi

Lukas ja riigiprokurör Marge Püss.

I Kriminaalmenetluse senine käik

1. M. E. tunnistati Valga Maakohtu 30. märtsi 1999. a otsusega süüdi KrK § 107 lg 2 p 1 järgi ja teda

karistati vabadusekaotusega 5 aastaks. Vastavalt KrK § 47 sätetele vabastati ta 3-aastase katseajaga

tingimuslikult karistuse kandmisest. M. E. tunnistati süüdi selles, et ta 8. detsembril 1996. a kella 15.00-

16.00 ajal, tarvitades oma isa E. E. elukohas X linnas X tn N koos tuttavatega alkoholi, hakkas vastu koju

saabunud isale - E. E. ja keeldus täitmast tema põhjendatud nõudmist lõpetada alkoholi tarvitamine ning

lahkuda tema elukohast. Jahipüssiga ähvardades, kordas E. E. oma nõudmist ja pärast keeldumist tulistas ta

maja esikus tropiga M. E. vasakule poole rindkeresse, tekitades viimasele kerge terviserikkega

kehavigastuse. Pärast toibumist tungis M. E. kättemaksuks E. E-le kallale ja hakkas teda rusikatega peksma

pea piirkonda. Kui kannatanu löökide tagajärjel maha kukkus, jätkas M. E. tema peksmist jalgadega pähe.

Peksmisega tekitas M. E. kannatanule ajukolju kinnise tömptrauma koos nahaaluse verevalumiga vasakul

kõrvalehel ja nahamarrastusega alahuulel, mis olid tekitamise momendil eluohtlikud ja kuuluvad üliraskete

kehavigastuste hulka.

2. Valga Maakohtu 30. märtsi 1999. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kohtualuse kaitsja advokaat

Haide Rimmel ning apellatsioonprotesti Valga Prokuratuuri prokurör Milvi Väin. Kaitsja taotles

apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistamist ning M. E. õigeksmõistmist kuriteokoosseisu puudumise

tõttu. Apellatsioonkaebuses leiti, et M. E. tegutses hädakaitseseisundis ja kaitses end isa võimaliku uue ründe

eest, ning seoses sellega ei lasu tal vastutust kaitsele järgnenu eest. Esitatud apellatsioonprotestis leiti, et

kohus on M. E-le karistuse mõistmisel põhjendamatult kohaldanud KrK § 47 sätteid ja jätnud arvestamata

KrK § 36 sätestatu ning kohtupraktika seisukohad.

3. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 10. mai 1999. a otsusega tühistati Valga Maakohtu 30. märtsi

1999. a otsus osaliselt. M. E-le mõisteti KrK § 107 lg 2 p 1 järgi KrK §-s 39 sätestatut kohaldades

karistuseks 2 aastat ja 6 kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata.

Ringkonnakohus, nõustudes M. E. süüditunnistamisega KrK § 107 lg 2 p 1 järgi, ei pidanud vajalikuks

maakohtu otsuse sellesisulisi põhjendusi korrata. Vastupidiselt kaitsja seisukohale, leidis ringkonnakohus, et

M. E. ei tegutsenud hädakaitse seisundis. Küll aga leidis ringkonnakohus, et karistuse mõistmisel on kohus

põhjendamatult kohaldanud KrK § 47 sätteid, jättes arvestamata toimepandud kuriteo raskust. Arvestades

kuriteo tehiolusid ja erandlikke asjaolusid, pidas ringkonnakohus võimalikuks karistada M. E. KrK § 39

alusel alla sanktsiooni alammäära.

II Kassatsioonkaebuse sisu

4. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 10. mai 1999. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse

süüdimõistetu kaitsja advokaat H. Rimmel, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja

apellatsiooni korras uueks arutamiseks saatmist. Kassatsioonkaebuses leitakse, et ringkonnakohus on

ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust ning kohtu järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele. Kaitsja ei

nõustu ringkonnakohtu järeldusega, et M. E. ei viibinud oma isa pekstes hädakaitseseisundis. Kassaatori

arvates ei ole kriminaalasjas kogutud tõenditega võimalik kõrvaldada kahtlust, kas süüdimõistetu lõi oma isa

ühe korra või rohkem ning see kõrvaldamata kahtlus tuleb tõlgendada kohtualuse kasuks. Kaebuses

väidetava kohaselt tuleb asuda seisukohale, et M. E. lõi oma isa ühel korral ning viibis sellel hetkel

hädakaitseseisundis, mis välistab tema süü talle süüksarvatud kuriteos.

III Menetlus Riigikohtus

5. Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas kaitsja kassatsioonkaebuses sisalduvat taotlust, prokurör

taotles kaebuse rahuldamata jätmist.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste

seletused,

l e i d i s :

M. E. süüditunnistamine KrK § 107 lg 2 p 1 järgi on seaduslik ja kohtuotsustes põhjalikult motiveeritud ning

seetõttu puudub alus kassatsioonkaebuse rahuldamiseks. Samas leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 10. mai 1999. a otsuses ei ole piisavalt motiveeritud seda, miks

peab ringkonnakohus vajalikuks muuta Valga Maakohtu poolt M. E. mõistetud karistuse ärakandmise korda

ja tema tingimuslikku vabastamist karistuse kandmisest. Valga Maakohtu 30 märtsi 1999. a otsuses

märgitakse, et "M. E. kuriteo otseseks põhjuseks oli kannatanu vahetult eelnenud õigusvastane tegu poja

suhtes ning kohus arvestab seda M. E. vastutust kergendava asjaoluna". Edasiselt rõhutatakse maakohtu

otsuses, et M. E. on kohtulikult karistamata, et kuriteo toimepanemisest on möödunud peaaegu kaks ja pool

aastat ja et tema ülalpidamisel on neli alaealist last. Kõike seda arvestades ongi maakohus lugenud

põhjendatuks karistada M. E. KrK § 107 lg 2 p 1 sanktsiooni piires, kuid samas vabastada ta tingimuslikult

karistuse kandmisest. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 10. mai 1999. a otsuses on märgitud, et

Valga Maakohtu 30. märtsi 1999. a otsus kuulub tühistamisele kohtualusele mõistetud karistuse ja KrK § 47

alusel karistusest vabastamise osas selle mittevastavuse tõttu kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isiksusele.

KrK § 107 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritav kuritegu kuulub esimesse raskusastmesse ning karistuse mõistmisel

on see maakohtul jäänud arvestamata. Olles sel viisil põhjendanud, miks ei ole õige M. E. tingimuslikult

vabastada karistuse kandmisest, asutakse ringkonnakohtu otsuses põhjendama, miks tuleb M. E-le mõista

karistus KrK § 39 alusel alla KrK § 107 lg 2 p 1 sanktsiooni alammäära. Seejuures kasutab ringkonnakohus

oma põhjendustes neidsamu argumente, mida kasutas maakohus KrK § 47 sätete kohaldamisel.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. veebruari 1999. a otsuses A. N. süüdistusasjas KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2

ja 3 järgi (3-1-1-14-99) on osutatud kohtupraktikas esinevale ja KrK §-s 21 sätestatust hälbivale arusaamale

nagu oleks ka mõistetud vabadusekaotusliku karistuse tingimuslik kohaldamata jätmine KrK § 47 alusel üks

kriminaalkaristuse liikidest. Sisuliselt on ka Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 10. mai 1999. a

otsuses loetud vabadusekaotusliku karistuse tingimuslik kohaldamata jätmist KrK § 47 alusel üheks

kriminaalkaristuse liigiks: kuigi ringkonnakohtu otsuses nimetatakse maakohtu otsusega mõistetud karistust

leebeks, ei nõustuta sisuliselt hoopis karistuse kandmisest tingimusliku vabastamisega ja vähendatakse

maakohtu poolt mõistetud karistust poole võrra.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on jätkuvalt seisukohal, et kohtud peavad karistamise ja karistusest

tingimusliku vabastamise küsimusi lahendama iseseisvalt, teineteisest lahutatult. Samuti on Riigikohtu

kriminaalkolleegium seisukohal, et nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu poolt aktsepteeritud kuriteo

toimepanemist ja kurjategija isiksust iseloomustavad asjaolud on sellised, mida tuleb arvestada karistuse

kandmisest tingimusliku vabastamise, mitte aga karistuse mõistmise otsustamisel.

Lugedes antud kriminaalasjas sisuliselt õigeks maakohtu otsust, ei saa Riigikohtu kriminaalkolleegium siiski

raskendada M. E-le ringkonnakohtu poolt mõistetud ja maakohtu otsusega võrreldes vähendatud karistust.

7. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 3, § 65 lg-st 3 ja KrK §-dest 47 ja 471,

Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

7.1 Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 10. mai 1999. a otsus M. E-le mõistetud karistuse

ärakandmise korra osas.

7.2 KrK § 47 lg 1 alusel jätta M. E-le mõistetud karistus ( kaks aastat ja kuus kuud vabadusekaotust)

kohaldamata, kui ta kolme aasta jooksul ei pane toime uut kuritegu või haldusõigusrikkumist ja täidab talle

käesoleva kohtuotsusega pandud kontrollnõudeid.

7.3 Anda M. E. katseajaks kriminaalhooldaja järelevalve alla, kohustades teda selle aja jooksul üks kord

kvartalis ilmuma registreerimisele kriminaalhooldusametniku poolt määratud ajal ja kohta; elama oma

praeguses elukohas ning elukoha vahetuseks taotlema kriminaalhooldaja luba; lahkuma oma elukohast

kauemaks kui 15 päevaks ainult kriminaalhooldusametniku loal; esitama kriminaalhooldusametniku

nõudmisel dokumente talle pandud kohustuste täitmise kohta.

7.4 Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

7.5 Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 10. mai 1999. a otsusega M. E. suhtes valitud tõkend "vahi

all pidamine" tühistada.

7.6 Mõista välja M. E-lt riigituludesse kohtukuluna kaitsjatasu 1239 krooni.

Kohtuotsus jõustub 7. septembril 1999. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Peeter Vaher

Liikmed Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg