3-1-1-62-99 · Riigikohus

3-1-1-62-99

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 7. septembril 1999

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Rätsep ning liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kalm

vaatas tõlgi Terje Kruusimaa osavõtul avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

P. R. süüdistuses KrK § 142 lg 3 p-de 1 ja 2 järgi.

Kohtuistungist võtsid osa kohtualune P. R., tema kaitsja vandeadvokaat Kalev Bachmann ja riigiprokurör

Marge Püss.

I KRIMINAALMENETLUSE KÄIK JA ASJAOLUD

1. P. R. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 142 lg 3 p-de 1, 2 ja 4 järgi selles, et ta 7. juunil 1997. a võttis

Tartus X tn N korterist kaasa P. K. ja viis ta sõiduautoga enda elukohta Tartumaal X, kus pressis temalt välja

25 000 krooni. Seejuures peksis süüdistatav kannatanut rusikatega näkku ja rindkeresse ning puuhaluga

jalgadesse. Peale seda sidus P. R. kannatanu käsi- ja jalgupidi katlamaja tellingute külge, kuid viimasel

õnnestus sealt põgeneda.

8. juunil 1997. a õhtul tuli P. R. P. K.elukohta ja viis ta uuesti enda juurde X-i, kus nõudis temalt jälle 25 000

krooni. Süüdistatav peksis kannatanut puuhaluga rindkeresse ja jalgadesse. P. R. lõikas ära kannatanu

juuksed, määris tema näo ja rindkere värviga ning aheldas ta ketiga katlamaja tellingute külge.

9. juunil 1997. a hommikul viis süüdistatav kannatanu kasvuhoonesse ning aheldas ta kaela asetatud ketiga

kasvuhoone laetoru külge ning sundis teda seejärel maad kaevama. Eelkirjeldatud viisil kinniseotuna ja

väljapressimise eesmärgil, hoidis P. R. P. K. öösiti katlamajas ja päeval kasvuhoones kuni 16. juunini 1997. a,

mil kannatanul õnnestus põgeneda. Peksmise tagajärjel tekitas P. R. kannatanule rasked kehavigastused.

Kannatanu P. K. poolt esitati tsiviilhagi varalise kahju tekitamise eest 28 400 kr nõudes ning moraalse ja

füüsilise kahju tekitamise eest 25 000 kr nõudes.

Tartu Maakohtu 5. veebruari 1999. a otsusega mõisteti P. R. süüdistuses KrK § 142 lg 3 p-de 1, 2 ja 4 järgi

õigeks.

Maakohus leidis, et kuriteosündmus kannatanu ütlustes kirjeldatud ajal, kohas ja viisil ei ole tõendamist

leidnud. P. R. õigeksmõistmisel tugines maakohus tunnistajate M. E., M. J. ja I. R. ütlustele, kes kõik

kinnitasid kannatanu töötamist kohtualuse juures, mitte aga tema vägivaldset kinnihoidmist P. R. poolt.

Tunnistaja M. M. vastupidised tunnistused luges maakohus mitteusaldusväärseteks. Maakohtu otsuse

kohaselt andis kannatanu nii kohtueelsel uurimisel kui ka kohtulikul arutamisel vastuolulisi ütlusi kuriteo

tehiolude kohta ning need vastuolud jäid kõrvaldamata. Samuti leidis kohus, et ekspertarvamusega

tuvastatud kehavigastused ei ole tekkinud kannatanu poolt kirjeldatud viisil ning nende tekkimise põhjused

on tuvastamata.

2. Tartu Maakohtu 5. veebruari 1999. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti prokurör Alar Häidberg.

Protestis taotleti maakohtu õigeksmõistva otsuse tühistamist, P. R. süüdi mõistmist KrK § 142 lg 3 p-de 1, 2

ja 4 järgi ning karistamist 5-aastase vabadusekaotusega kinnises vanglas. Kannatanu P. K. tsiviilhagi palus

prokurör jätta läbivaatamiseks tsiviilkohtupidamise korras. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

29. märtsi 1999. a otsusega tühistati maakohtu otsus täies ulatuses. P. R. mõisteti süüdistuses KrK § 142 lg 3

p-de 1 ja 2 järgi süüdi ja teda karistati vabadusekaotusega viieks aastaks kinnises vanglas. Kannatanu P. K.

tsiviilhagi jäeti läbivaatamiseks tsiviilkohtupidamise korras. Apellatsioonprotest rahuldati osaliselt.

Ringkonnakohus, hinnates kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis, leidis, et kohtualuse süü

väljapressimises on leidnud tõendamist. Samas jättis ringkonnakohus P. R. süüdistusest välja KrK § 142 lg 3

punkti 4, sest süüdistusest ei nähtunud, milles seisnes toimepandud kuriteo raske tagajärg.

Kriminaalkolleegium ei nõustunud maakohtu otsuses toodud järeldustega ning leidis, et selles puudub

üksikasjalik tõendite analüüs. Kolleegiumi arvates hindas maakohus tõendeid valikuliselt ning jättis

põhjendamatult kõrvale kannatanu kohtueelsel uurimisel antud ütlused tema kehavigastuste

tekkemehhanismide kohta. Ringkonnakohus leidis, et P. R. poolt toimepandud väljapressimine seisnes

kannatanu vastu suunatud 25 000 krooni nõudes, millega kaasnes tegelik vägivalla kasutamine ning

kannatanult vabaduse võtmine. Kasutatud vägivald oli vahendiks, et sundida kannatanut maksma 25 000

krooni, selle puudumisel tegema selle summa katteks füüsilist tööd.

3. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 29. märtsi 1999. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused

süüdimõistetu P. R. ja tema kaitsjad vandeadvokaadid Kristina Kadak ning Kalev Bachmann.

3.1 P. R. vaidlustab kassatsioonkaebuses enda süüdimõistmise 25 000 krooni väljapressimises. Kassaator

kinnitab, et tal oli alates 1. juulist 1996. a sõlmitud P. K. tööleping ning tööle mitteilmumisega tekitas

kannatanu talle kahju. Veel kinnitab süüdimõistetu, et ringkonnakohtu istung toimus talle mittearusaadavas

keeles ning ilma soome keele tõlgita. P. R. palub ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ning end

süüdistuses KrK § 142 lg 3 p-de 1 ja 2 järgi õigeks mõista.

3.2 Kaitsja K. Kadaku kassatsioonkaebuses taotletakse ringkonnakohtu otsuse tervikuna tühistamist ning

samale kohtule uueks arutamiseks saatmist. Kaitsja arvates on ringkonnakohus oluliselt rikkunud

kriminaalmenetluse seadust ning ta põhistab oma seisukohta järgmiselt:

a) Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium rikkus KrMK § 16 lg 2 sätteid, sest jättis P. R. kohtuistungil

tagamata emakeelse, s.o soomekeelse tõlke või tõlke mõnes muus keeles, mida ta piisavalt valdab. See

rikkumine kitsendas oluliselt süüdimõistetu kaitseõigust, sest ebapiisava eesti keele oskuse tõttu ei saanud ta

täies ulatuses kasutada kohtualuse õigusi, mis on sätestatud KrMK § 35 lg-s 1. See rikkumine on kaitsja

arvates käsitatav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena AKKS § 39 lg 3 p 8 mõttes;

b) Ringkonnakohus rikkus KrMK § 50 sätteid ning hindas kriminaalasjas kogutud tõendeid süsteemitult.

Kaitsja arvates puudub ringkonnakohtu otsuses P. R. süüksarvatud kuriteokoosseisu õiguslik analüüs, s.t

kohus ei ole viidanud konkreetsetele tõenditele, millega kuriteokoosseisu elemendid tõendatuks loetakse.

Siinkohal viitab kassaator Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. jaanuari 1998. a otsusele nr 3-1-1-12-98 (RT

III 1998, 7, 63);

c) Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta kahe tunnistaja, s.o J. K. ja M. J. poolt kohtueelsel uurimisel

antud ütlused, rikkudes sellega KrMK § 50 ja § 274 p 3 sätteid. Siinkohal viitab kaitsja Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 3. juuni 1997. a otsusele nr 3-1-1-66-97 (RT III 1997, 21/22, 224), mille kohaselt

kuuluvad ühest samast tõendiallikast pärinevad eri aegadel või erinevates menetlusstaadiumides antud

ütlused hindamisele nende kogumis kohtu siseveendumuse kohaselt, mis põhineb asjaolude igakülgsel,

täielikul ja objektiivsel läbivaatamisel.

K. Kadaku kassatsioonkaebuses leitakse, et eeltoodud menetlusnormide rikkumised on olulised AKKS § 39

lg 4 mõttes.

3.3 Kaitsja K. Bachmann taotleb kassatsioonkaebuses Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

29. märtsi 1999. a otsuse tühistamist ja P. R. õigeksmõistmist süüdistuses KrK § 142 lg 3 p-de 1 ja 2 järgi.

Kassaatori arvates on ringkonnakohus kohaldanud ebaõigesti kriminaalseadust ning rikkunud

kriminaalmenetluse norme, mis tõi kaasa ebaõige lahendi alljärgnevatel põhjustel:

a) Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium hindas kohtualuse ütlusi ebaobjektiivselt ning arvestas

põhjendamatult kannatanu kohtueelsel uurimisel antud ütlustega;

b) Ringkonnakohus rajas kohtuotsuse kaudsetele süüstavatele tõenditele ning jättis tähelepanuta otsesed

tõendid, s.o V. J., kannatanu P. K. ja kohtualuse enda ütlused kuriteo tehiolude kohta;

c) Eeldades tinglikult, et kriminaalasja tehiolud vastavad ringkonnakohtu poolt tuvastatule, ei nõustu kaitsja

P. R. teole antud õigusliku hinnanguga. Väidetavalt oli P. R. seaduslik õigus, s.o lepingulistest suhetest

tulenev õigus, esitada kannatanule rahalisi nõudmisi tema poolt tekitatud kahjude hüvitamiseks. KrK § 142

järgi kvalifitseeritav kuritegu eeldab varavastast rünnet eesmärgil, et võõras vara antakse üle isikule, kellel

puudub selleks seaduslik õigus. Siinkohal viitab kaitsja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. novembri

1995. a otsusele nr III-1/1-79/95 (RT 1996, 3, 38);

d) Kaitsja arvates võib kohtualuse käitumist, s.o väidetava kahju hüvitamise nõude esitamist, käsitada tema

tegeliku või oletatava õiguse ebaseaduslikus korras teostamisena KrK § 188 mõttes.

4. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäid nii kohtualune P. R. kui ka kaitsja Kalev Bachmann esitatud

kassatsioonkaebuste juurde ja toetasid neid. Kassaatorid taotlesid ringkonnakohtu otsuse tühistamist täies

ulatuses ja Riigikohtult P. R. õigeksmõistmist. Riigiprokuröri arvates ei kuulu esitatud kassatsioonkaebused

rahuldamisele, sest ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.

II RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste

seletused, leiab, et Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus P. R. süüdistusasjas tuleb tühistada

kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu.

Kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaoludega ja järeldustega, et P. R. tekitas

kannatanule rasked kehavigastused, võttis temalt vabaduse ning nõudis tekitatud materiaalse kahju

heastamist tööga. Kuid samas ei soostu kolleegium P. R. poolt toimepandud kuriteo kvalifitseerimisega KrK

§ 142 lg 3 p-de 1 ja 2 järgi.

Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et väljapressimine on kuritegu, mis on suunatud vara vastu

tervikuna, s.t süüdlane nõuab kannatanult vara mistahes vormis rahana, asjana, varalise õiguse loovutamise

või varalise kohustuse enda peale võtmisega vms. Ja seetõttu on õige ka ringkonnakohtu seisukoht, et nõue

tasuta tööd teha või rahalise nõude heastamiseks tasuta töö tegemise nõudmine, on vara nõudmine.

Samas tuleb arvestada, et kuriteo kvalifitseerimisel KrK § 142 järgi eeldab väljapressimise koosseis võõra

vara üleandmise nõudmist. P. R. kuriteo saab väljapressimisena kvalifitseerida üksnes siis, kui on tõendatud,

et P. K. ei olnud kohustust hüvitada kahju, mida ta tekitas tööle mitteilmumisega. Ringkonnakohtu väide, et

rahalise kahju tööga tasa teenimise nõue pole sellepärast seaduslik ja põhjendatud, et kannatanu töötas

kohtualuse juures juhutöölisena ja temaga polnud sõlmitud töölepingut, ei ole asjakohane, kuna see ei välista

töösuhte olemasolu. Siinkohal nõustub Riigikohus kaitsja K. Bachmanni kassatsioonkaebuses väidetuga, et

töölepingu vormistamine ei oma lepingulise suhte tõlgendamisel tähendust. Töölepingu seaduse § 28 lg 2

kohaselt on tegelik tööle lubamine võrdsustatav töölepingu sõlmimisega, sõltumata töölepingu

vormistamisest. Millegagi pole ümber lükatud kohtualuse väide, et tal oli seaduslik õigus esitada kannatanule

varalisi nõudmisi. Ringkonnakohus on jätnud vajaliku tähelepanuta asjaolu, et nii kannatanu P. K. kui ka

kohtualune P. R. on mõlemad kinnitanud nendevahelise töösuhte olemasolu. Ringkonnakohus ise on pidanud

usaldusväärseteks kannatanu kohtueelsel uurimisel antud ütlusi:"1. juulil 1996. a läksin tööle P. R. juurde.

Tema juures pidin ma tegema kõiki töid."Vahest juhtus nii, et hakkasin jooma ning ei jõudnud nädal aega

tööle. Viimati olid sellised pausid mul maikuu ning juunikuu alguses. Kui ma juunikuus 1997 .a nädal aega

tööle ei ilmunud, tuli 7.juunil 1997 minu juurde koju P. koos V. J."Seal hakkas R. rääkima, et kuna ma nüüd

tööl ei käinud, siis olen mina talle 25000 EEK võlgu ja kuna mul raha ei ole, siis pean tööga tagasi

teenima."(tl 13). Ringkonnakohtu väide, et kohtualune esitas kahjutasunõude alusetu rikastumise eesmärgil,

eeldab selle väite tõendamist, et kogu nõue või siis kindlaksmääratud osa sellest, oli alusetu. Kui ei ole

selgelt tõendatud, et tööandjal ei olnud seaduslikku õigust esitada kannatanule varalisi nõudmisi, tuleb

põhimõttel in dubio pro reo tunnistada, et süüdlane ei nõudnud võõrast vara. Tegeliku või oletatava õiguse

teostamine ebaseaduslikuks korras on aga kvalifitseeritav omavolina KrK § 188 järgi. Omavoliga on

hõlmatud vägivallateod ja ka kerge ning raske kehavigastuse tekitamine (KrK §-d 113 ja 108 lg 1), seevastu

KrK §-d 108 lg 2 ja 107 moodustavad kogumi KrK §-ga 188. Kui omavoli käigus võeti isikult vabadus, on

see § 188 koosseisust hõlmatud üksnes siis, kui vabaduse võtmisel ei kasutatud vägivalda. Vastasel juhul on

tegemist KrK §-de 1243 lg 2 ja § 188 järgi kvalifitseeritavate kuritegude kogumiga.

5.1 Kohtualuse P. R. ja kaitsja K. Kadaku väited, et Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on

kriminaalasja menetlemisel jämedalt rikkunud kriminaalmenetluse seadust, jättes kohtualusele tagamata

õiguse adekvaatselt aru saada kohtumenetlusest, on paljasõnalised ja Riigikohtu arvates alusetud.

On õige, et Euroopa Inimõiguste Konventsiooni art 6 punkt 3 "e" alusel, on süüdistataval (kohtualusel) õigus

kasutada tõlgi abi, kui ta ei valda kohtumenetluse keelt või ei suuda end selles väljendada. KrMK § 16 lg 2

kohaselt on menetlusosalistel, kes ei saa aru kriminaalmenetluse keelest, õigus teha avaldusi, anda seletusi ja

ütlusi, esineda kohtus ning esitada taotlusi tõlgi vahendusel emakeeles või mõnes muus keeles, mida

nimetatud isikud valdavad.

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et kohtueelse uurimise lõpuleviiduks tunnistamisel ja

toimikumaterjalidega tutvustamisel on süüdistatav P. R. avaldanud, et toimiku materjalid on arusaadavad,

süüdistuskokkuvõtet soovib eesti keeles, tõlki ei vaja. Kriminaalasja arutamisel Tartu Ringkonnakohtus on

kohtualune avaldanud, et ta valdab eesti keelt. Kohtuistungite protokollidest ei nähtu, et kohtualune P. R. või

tema kaitsja oleksid esitanud taotluse seoses kohtumenetluse keele mittemõistmisega tõlgi kaasamiseks

kohtuistungitele. Protokollidele parandusi ega täiendusi kohtualune ega tema kaitsja ei esitanud. Riigikohus

on seisukohal, et tõlgi kasutamine on kohtualuse õigus, mille realiseerimiseks peab ta avaldama soovi

kohtule. Käsitatavas kriminaalasjas on P. R. kogu kohtumenetluse käigus avaldanud, et ta valdab keelt,

milles toimub kohtumenetlus ning pole esitanud ühtegi avaldust kohtumenetluse keele mittemõistmisest ega

taotlust tõlgi kaasamiseks. Riigikohtu istungil väitis süüdimõistetu, et tal polnud ringkonnakohtus võimalik

esitada taotlust tõlgi kaasamiseks seoses kohtuistungi läbiviimise kiirusega. Süüdimõistetu see väide on

ümber lükatud ringkonnakohtu istungi protokolliga, millest nähtub, et kohtuistung algas kell 14.00 ning

lõppes 17.20.

Eeltoodut arvestades, peab Riigikohus põhjendamatuks kassaatorite taotlusi ringkonnakohtu otsuse

tühistamiseks AKKS § 39 lg 3 p 8 alusel ning jätab selles osas kassatsioonkaebused rahuldamata.

5.2 Riigikohus leiab, et Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on analüüsinud kõigi asjaosaliste - nii

kohtualuse P. R. kui ka tunnistajate, k.a tunnistajate J. K. ja M. J. ütlusi. Samuti on ringkonnakohus

põhjendanud ning motiveerinud, millises osas ja miks ta peab usaldusväärseks ühe või teise tunnistaja üht

või teist ütlust. Vastavalt KrMK § 50 lg-le 1 on kohtul õigus seadusest juhindudes hinnata kõiki tõendeid

nende kogumis siseveendumise kohaselt. Riigikohus ei sedastanud ringkonnakohtu tegevuses KrMK §-s 50

sätestatud tõendite hindamise nõuete rikkumist ja seetõttu ei kuulu kaitsjate kassatsioonkaebused selles osas

rahuldamisele.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS §-st 63 p-st 2, §-st 64 p-st 3 ja §-st 63 lg-st 3, Riigikohtu

kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 29. märtsi 1999. a otsus P. R.

süüdistusasjas.

2. Saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

3. Kohtualuse P. R. kassatsioonkaebus jätta rahuldamata; kaitsjate vandeadvokaat K. Kadaku ja

vandeadvokaat K. Bachmanni kassatsioonkaebused rahuldada osaliselt.

Otsus jõustub 7. septembril 1999 ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Jüri Rätsep

Liikmed Ott Järvesaar, Lea Kalm