3-1-1-68-99 · Riigikohus

3-1-1-68-99

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 31. augustil 1999

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Jüri Ilvest ja Eerik

Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil läbi kriminaalasja

E. S. süüdistuses KrK § 188 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu E. S., tema kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi

Lukas ja riigiprokurör Marge Püss.

I Kriminaalmenetluse senine käik

1. E. S. ja T. E. olid antud kohtu alla süüdistatutena KrK § 142 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi selles, et nad alates

1995. a suvest kuni 25. märtsini 1997. a X maakonnas X vallas X külas nõudsid korduvalt E. A. 55000

krooni. Selle nõude täitmata jätmise korral ähvardasid nad E. A. talle kuuluva maja maha põletamisega ja nii

E. A. kui ka tema poja T. A. tapmisega. E. S. avaldas ka ajalehes "X" T. A. nimel kuulutuse E. A. kuuluva

maja müügi kohta ilma viimaste teadmata.

2. Jõgeva Maakohtu 18. augusti 1998. a otsusega mõisteti kohtualused eeltoodud süüdistuses õigeks.

Maakohus põhjendas õigeksmõistmist sellega, et kannatanu E. A. on menetluse ajal korduvalt muutnud oma

ütlusi kuriteo tehiolude kohta ning seetõttu ei ole need ütlusedusaldusväärsed. Kohus leidis, et tõendeid, mis

usaldusväärselt kinnitaks kohtualuste süüd neile inkrimineeritud kuriteos, kogutud ei ole.

3. Jõgeva Maakohtu 18. augusti 1998. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Jõgeva vanem-prokuröri

kohustetäitja Riina Jõesaar, taotledes õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist, E. S. ja T. E. süüditunnistamist

KrK § 142 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning neile vabadusekaotusliku karistuse mõistmist tingimuslikult KrK § 47

alusel. Prokurör leidis, et maakohtu otsus on põhjendamatu ning selles sisalduvad järeldused ei vasta

faktilistele asjaoludele. Maakohus hindas prokuröri arvates tõendeid ühekülgselt, jättes kõrvale osa

kannatanu poolt nii eeluurimisel kui ka kohtus antud ütlustest. Ringkonnakohtu istungil loobus prokurör

osaliselt protestist ja taotles kohtualuste süüditunnistamist KrK § 188 järgi.

4. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 2. novembri 1998. a otsusega tühistati Jõgeva Maakohtu

18. augusti 1998. a otsus selles sisalduvate järelduste faktilistele asjaoludele mittevastavuse ja

kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu. E. S. ja T. E. tunnistati süüdi KrK § 188 järgi ja neid karistati

rahatrahviga vastavalt 100 päevamäära, s.o 2800 krooni ning 50 päevamäära, s.o 1400 krooni.

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidis, et kohtualuste tegevust ei saa vaadelda väljapressimisena.

Samas luges ringkonnakohtu kriminaalkolleegium tõendatuks, et T. A. oli kohtualustele võlgu ning viimased

olid õigustatud võlga tagasi nõudma, kuid nad teostasid oma õigust ebaseaduslikus korras ja ähvardusega

kasutada vägivalda ning hävitada vara.

5. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 2. novembri 1998. a otsuse peale esitas piiramatu

kassatsiooniõiguse alusel kassatsioonkaebuse süüdimõistetu E. S. kaitsja Tanel Pürn. Kassatsioonkaebuses

taotleti ringkonnakohtu otsuse tühistamist AKKS § 39 lg 3 p-s 7 nimetatud kriminaalmenetluse seaduse

olulise rikkumise tõttu, samuti kohtu järelduste mittevastavuse tõttu faktilistele asjaoludele ning

kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. jaanuari 1999. a otsusega tühistati Tartu Ringkonnakohtu 2. novembri

1998. a otsus täies ulatuses ja kriminaalasi saadeti samale kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

Riigikohtu kriminaalkolleegium tuli järeldusele, et ringkonnakohtu otsuses E. S. ja T. E. süüditunnistamises

puuduvad motiivid ning AKKS § 39 lg 3 p 7 kohaselt on see kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine,

mis toob vältimatult kaasa kohtuotsuse tühistamise.

7. Kriminaalasja apellatsiooni korras teistkordse arutamise järgselt tühistati Tartu Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 19. aprilli 1999. a otsusega Jõgeva Maakohtu 18. augusti 1998. a otsus E. S. ja T. E.

õigeksmõistmises KrK § 142 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi täies ulatuses ning tehti uus otsus. E. S. ja T. E. tunnistati

süüdi KrK § 188 järgi ja neid karistati rahatrahviga vastavalt 100 päevamäära, s.o 2800 krooni ja 50

päevamäära, s.o 1400 krooni. Apellatsioonprotest rahuldati osaliselt. Ringkonnakohtu istungil toetas

prokurör apellatsioonprotesti osaliselt ning taotles jätkuvalt kohtualuste süüditunnistamist KrK § 188 järgi.

Hinnates kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis tuli ringkonnakohus järeldusele, et Jõgeva

Maakohtu õigeksmõistev otsus tuleb tühistada kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu. Erinevalt

maakohtust, luges ringkonnakohus kannatanu E. A. poolt antud ütlustega tuvastatuks asjaolu, et E. S. ja T. E.

nõudsid tema käest T. A. võlgade tasumist ning keeldumise korral ähvardasid teda füüsilise vägivallaga ja

vara hävitamisega. Kohtualuste käitumise kvalifitseeris ringkonnakohus ümber KrK § 188 järgi, sest luges

tõendatuks T. A. ja kohtualuste vahelise võlasuhte olemasolu, millele tuginedes olid kohtualused õigustatud

nõudma T. A. võla tasumist seaduslikus korras. Ringkonnakohus asus seisukohale, et kohtualused teostasid

oma õigusi ebaseaduslikus korras, sest ei pöördunud võla tagastamise nõudega mitte tegeliku võlgniku, vaid

tema ema poole ning ähvardasid teda seejuures vägivallaga ja vara hävitamisega. Karistuse mõistmisel

mõlemale kohtualusele arvestas kohus toimepandud kuriteo raskust, laadi ning nende positiivseid

isikuomadusi ja leidis, et kohtualuseid on otstarbekas karistada KrK § 188 sanktsioonis ettenähtud kergeima

karistusliigiga, s.o rahatrahviga.

II Kassatsioonkaebuse sisu

8. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 19. aprilli 1999. a otsuse peale esitas piiramatu

kassatsiooniõiguse korras kassatsioonkaebuse süüdimõistetu E. S. kaitsja T. Pürn. Kaitsja taotleb

viimatinimetatud otsuse tühistamist ja kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmist.

Kassaatori arvates tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise, s.o

motiivide puudumise tõttu, samuti kohtu järelduste mittevastavuse tõttu faktilistele asjaoludele. Kaitsja on

seisukohal, et ringkonnakohus on E. S. süüdimõistmisel hinnanud kogutud tõendeid valikuliselt, lükkamata

ümber süüdimõistetute ütlusi sündmuse tehiolude kohta. Kaitsja arvates ei vasta ringkonnakohtu järeldus, et

E. S. oleks kedagi ähvardanud, faktilistele asjaoludele. Jõgeva Maakohtu õigeksmõistev otsus on väidetavalt

seaduslik ning õige. Tulenevalt eeltoodust ongi kassaator seisukohal, et ringkonnakohtu otsuse puhul on

tegemist AKKS § 39 lg 3 p-s 7 nimetatud rikkumisega, mis välistab otsuse seaduslikkuse. Kassaator on

samuti seisukohal, et E. S. on ebaseaduslikult välja mõistetud sundraha, sest süüdimõistetutelt sundraha

väljamõistmise kohustus sätestati seadusandja poolt pärast E. S. poolt kuriteo väidetavat toimepanemist. Veel

juhib kaitsja tähelepanu sellele, et ringkonnakohus ei ole motiveerinud, miks ta määras E. S.

kaaskohtualusega võrreldes kaks korda suurema trahvimäära.

III Menetlus Riigikohtus

9. Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas kaitsja kassatsioonkaebuses sisalduvat taotlust, prokurör aga

taotles kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmist.

10.Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste

seletused,

l e i d i s :

10.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium, tühistades 26. jaanuari 1999. a otsusega Tartu Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 2. novembri 1998. a otsuse ja saates kriminaalasja apellatsiooni korras uueks

arutamiseks AKKS § 39 lg 3 p-s 7 sätestatud alusel, rõhutas ringkonnakohtu kõnealuse otsuse konkreetsete

puudustena järgmisi momente:

ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on jätnud esitamata motiivid ja tõendid, milledest lähtudes ta tegi

järelduse, et süüdimõistetute tegevust ei saa käsitada mitte väljapressimisena vaid see on

kvalifitseeritav kuriteona KrK § 188 järgi;

kohtuotsuses ei ole näidatud tõendeid, millede alusel ringkonnakohtu kriminaalkolleegium luges

tõendatuks, et T. A. oli süüdimõistetutele võlgu ning viimased olid õigustatud võlga tagasi nõudma;

kohtuotsusest ei ole võimalik üheselt aru saada sedagi, kellelt olid süüdimõistetud õigustatud võlga

tagasi nõudma, kas T. A., E. A., neilt mõlemilt või kogu perekonnalt;

kohtuotsusest ei nähtu ka motiive, miks süüdimõistetute pöördumine E. A. poole nõudega, et viimane

maksaks ära poja võlad, on loetud oma õiguste teostamiseks ebaseaduslikus korras;

kohtuotsusest ei nähtu üheselt, kelle suhtes oli toime pandud ja milles seisnes süüdimõistetute poolt

vägivalla kasutamisega ja vara hävitamisega ähvardamine. Kui selleks on peetud noa kõri peale

panekut ja tule räästasse panemist, siis ei ole ringkonnakohtu otsusest võimalik aru saada, kas

kannatanu pidas võimalikuks nende tegude toimepanemist süüdimõistetute endi poolt, kellegi teise

poolt süüdimõistetute initsiatiivil või sõltumata süüdimõistetute käitumisest ja lähtudes vaid praegusest

kuritegevuse kõrgest tasemest;

kohtuotsusest ei ole võimalik aru saada sedagi, kas süüdimõistetud kasutasid ka majamüügi kuulutuse

avaldamist surveavaldusena või mitte. Ringkonnakohtu otsuses kirjapandu "pöördusid kohtualused

E. A. poole, et viimane maksaks ära poja võlad ja sellega ei oleks müüki läinud perele kuuluv elamu",

räägib pigem süüdimõistetute seadusliku tegevuse poolt. Samas tuleb majamüügi kuulutuse

avaldamine iseenesest lugeda õiguslikult tühiseks ning selles ei saa näha võlausaldaja ebaseaduslikku

tegevust oma seadusliku õiguse teostamisel. Kui seda aga käsitleda lihtsalt surveavaldusena, siis ei

vasta see ühelegi KrK §-des 142 ja 188 toodud koosseisutunnusele.

10.2 Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium ei ole kriminaalasja uuel arutamisel 19. aprillil 1999. a ja

kohtualuste teistkordsel süüditunnistamisel KrK § 188 järgi kõrvaldanud eelloetletud puudusi, millele on

osundatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. jaanuari 1999. a otsuses. Eelkõige tuleb aga siinjuures

rõhutada järgnevat.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 19. aprilli 1999. a otsuses märgitakse, et "kohtualuste

tegevuse seaduslikkus seisneb selles, et nad pöördusid võla tagasinõudmisega T. A. ema E. A. poole,

kes aga kohtualusele võlgu ei olnud." Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et kõnealune

pöördumine võib iseenesest küll olla ebaseaduslik, kuid ringkonnakohtu kõnealusest otsusest ei nähtu,

et see pöördumine oleks ebaseaduslik kriminaalseaduse mõttes, et ainuüksi selline pöördumine oleks

käsitatav kuriteona. Ringkonnakohtu kõnealuse otsuse edasises tekstis on täiendatud varem märgitut ja

sedastatud, et "E. S. ja T. E. käitumine, kus nad võlgade tagasisaamiseks pöördusid T. A. ema poole

ning kasutasid seejuures oma eesmärgi saavutamiseks ähvardusi, on vaadeldav oma õiguste

teostamisena ebaseaduslikus korras". Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et T. S. ja T. E.

poolt ähvarduse kasutamist pöördumisel E. A. poole ei saa lugeda motiveerituks järgnevalt

kirjeldatavatel asjaoludel.

Tartu Linnakohtu 18. augusti 1998. a õigeksmõistvas otsuses (tl 205) on põhjalikult ja

kriminaaltoimiku konkreetsetele materjalidele tuginevalt põhistatud, miks kohus loeb

ebajärjekindlateks ja seega mitteusaldusväärseteks E. A. ütlusi E. S. poolt vägivallaga ähvardamise

kohta. Linnakohtu otsuses väljendatud seisukohta kummutavas Tartu Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 19. aprilli 1999. a otsuses tuginetakse üheleainsale algsele ja otsesele tõendile

"E. A. ütlustele ning ühele tuletatud tõendile " P. A. ütlustele, mille sisuks on E. A. ütluste kordamine.

Ringkonnakohtu kõnealuses kohtuotsuses märgitakse, et "kriminaaltoimiku materjalidest nähtuvalt on

E. A. järjekindlalt kinnitanud, et E. S. ja T. E. käisid temalt nõudmas T. A. võlgade tasumist ning kui ta

keeldus seda tegemast, ähvardas E. S. panna noa kõrile või majale tule räästasse". Ringkonnakohtu

otsusest ei nähtu aga, millistele konkreetsetele kriminaaltoimiku materjalidele oma järeldustes

tuginetakse, samuti ka mitte seda, kas silmas peetavad "kriminaaltoimiku materjalid" on käsitatavad

tõenditena KrMK § 48 mõttes. Oma seisukohta (kohtualuste süüdimõistmist) põhjendades märgitakse

ringkonnakohtu viimases otsuses (tl 271), et "kriminaalasjas ei ole kogutud tõendeid, mis lükkaksid

ümber või seaksid kahtluse alla kannatanu taolised järjekindlad ütlused" ning et "kriminaalasjas

puuduvad ka tõendid, miks E. A. peaks olema huvitatud kohtualuste alusetust süüdistamisest". Seoses

ringkonnakohtu otsuses sisalduvate viimatiesitatud väidetega peab Riigikohtu kriminaalkolleegium

vajalikuks rõhutada esiteks seda, et tõenditele, mis seavad kahtluse alla E. A. ütlused, on osutatud

Tartu Linnakohtu 18. augusti 1998. a õigeksmõistvas otsuses (tl 205). Teiseks ei saa ringkonnakohtu

seisukoht, et "kriminaalasjas puuduvad ka tõendid, miks E. A. peaks olema huvitatud kohtualuste

alusetust süüdistamisest", kuidagi olla mingiks etteheite aluseks kohtualustele ja seega ka mitte

süüditunnistamise aluseks. Tulenevalt eelkirjeldatust ongi Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal,

et ringkonnakohtu argumentatsioon kohtualuste süü põhjendamisel ei ole piisav ega veenev linnakohtu

seisukohtade kummutamiseks ning seetõttu on ringkonnakohtu otsuse puhul tegemist AKKS § 39 lg 3

p-s 7 sätestatud rikkumisena.

Selline rikkumine, olles ka iseseisvaks kohtuotsuse tühistamise iseseisvaks aluseks on täiendavalt

süüdimõistva kohtuotsuse tühistamise aluseks ka seetõttu, et esiteks tuleb süütuse presumptsioonist

tulenevalt kõiki ülakirjeldatud kõrvaldamata kahtlusi tõlgendada kohtualuste kasuks; teiseks " nagu on

ilmnenud teistkordse apellatsioonimenetluse tulemina " ei ole olnud võimalik kahtluste

kummutamiseks koguda täiendavaid tõendeid ja kolmandaks võiks antud olukorras kohtumenetluse

jätkamine väljuda Euroopa Inimõiguste Konventsiooni art 6 p-s 1 sätestatud mõistliku aja piirest.

11. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 29 lg-st 4, § 39 lg-st 4, § 63 p-st 3 ja § 65 lg-st 3 ning KrMK

§ 268 lg-st 4 ja §-st 276, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 19. aprilli 1999. a otsus E. S. ja T. E.

süüditunnistamises KrK § 188 järgi ja mõista nad õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Kohtuotsus jõustub 31. augustil 1999. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Peeter Vaher,

Liikmed Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg