3-3-1-27-99 · Riigikohus

3-3-1-27-99

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 22. juunil 1999

J. Lahtikovi kassatsioonkaebuse läbivaatamine elamisloa andmisest keeldumise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel

vaatas 3. juunil 1999. a. avalikul kohtuistungil läbi Juri Lahtikovi kassatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 12. märtsi 1999. a. otsuse peale haldusasjas nr. II-3/9/99.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa J. Lahtikovi esindaja vandeadvokaat Leon Glikman ja

Vabariigi Valitsuse esindaja vandeadvokaat Indrek Koolmeister. Juures oli halduskolleegiumi

sekretär Tiiu Varend.

J. Lahtikov esitas 1. juunil 1995. a. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Ida-Tallinna osakonnale

taotluse elamis- ja tööloa saamiseks.

Vabariigi Valitsuse 12. mai 1998. a. korraldusega nr. 420-k otsustati, hinnates J. Lahtikovi eelnevat

teenistuskäiku, vanust, auastet ja tema poolt sooritatud isikuvastast kuritegu, mitte anda J. Lahtikovile

elamisluba. Korralduses märgitakse, et 1953. a. sündinud J. Lahtikov töötas aastatel 1980 kuni 1989

majori auastmes Eesti NSV Riiklikus Julgeolekukomitees operatiivvolinikuna välisturismi alal. Tema

ülesandeks oli Eestis viibivate välisturistide kohta informatsiooni kogumine ja nende kontaktide

väljaselgitamine. Aastatel 1989 kuni 1992 töötas J. Lahtikov spordiseltsis "Dünamo"

julgeolekukomitee töötajate sõjalis-füüsilise ettevalmistuse treener-ohvitserina, kuuludes samal ajal

Eesti NSV RJK kaadriosakonna koosseisu. J. Lahtikov arvati erru 1992. a. J. Lahtikovi karistati

1994. a. kaheaastase vabadusekaotusega ebaseadusliku vabaduse võtmise ja omavoli eest.

Korraldusega otsustati mitte teha erandit Välismaalaste seaduse §-st 12 lg 4 p. 5 ja 7.

J. Lahtikovi esindaja vandeadvokaadi vanemabi Anu Uritam esitas Vabariigi Valitsuse selle

korralduse peale Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada korraldus täielikult

seadusevastaseks. Kaebuses väideti, et:

1. Vaidlustatud korraldus pole sisuliselt motiveeritud, sest sellest ei selgu, millistel alustel hinnati

J. Lahtikovi teenistuskäiku, vanust, auastet ja tema poolt toimepandud kuritegu ning millistele

järeldustele seeläbi jõuti. Üksnes faktiliste asjaolude loetlemine ja viitamine seadusele pole piisav

motiveering.

2. Kuna J. Lahtikovil tuleb vaidlustatud korralduse tagajärjel Eestist lahkuda, siis jääb ta ilma

võimalusest elada koos abikaasaga, kasvatada oma alaealisi lapsi, abistada kõrges vanuses ema ja

hooldada isa hauda. J. Lahtikovil on esimesest abielust 1972. a. sündinud poeg ja 1981. a. sündinud

tütar, kes elavad J. Lahtikovi esimese abikaasa juures. J. Lahtikov suhtleb mõlema lapsega ja toetab

neid rahaliselt. J. Lahtikovi praegune abikaasa on Eesti kodanik. J. Lahtikov elab koos tema ja

1990. a. sündinud pojaga. J. Lahtikovi 1921. a. sündinud ema on Venemaa kodanik, kes omab Eestis

elamiseks alalist elamisluba. Kõrge vanuse tõttu ei saa ta asuda Moskvas elava teise poja juurde.

J. Lahtikov hooldab regulaarselt oma isa Tallinnas asuvat hauda. Kõrge vanuse tõttu ei suuda tema

ema seda teha. Vabariigi Valitsus on kohustatud elamisloa andmise otsustamisel arvestama

Põhiseaduses ja Euroopa inimõiguste konventsioonis sätestatud õigusi. Eeltoodust lähtuvalt on

vaidlustatud korraldus vastuolus Põhiseaduse §-ga 27, Perekonnaseaduse §-dega 50 lg 1, 52 lg 1, 60

lg 1 ja 64 lg 1, Lastekaitseseaduse §-ga 24 lg 1 ning Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklitega 8

ja 12.

Halduskohtu istungil väitis J. Lahtikovi esindaja, et kuna J. Lahtikov on sõjaväepensionär, siis

pidanuks vaidlustatud korralduses olema märgitud Vabariigi Valitsuse 14. mai 1996. a. määrusega

nr. 130 kinnitatud Välisriigi relvajõududes kaadrisõjaväelasena teeninud välismaalastele ja nende

perekonnaliikmetele elamislubade andmise ning pikendamise korra (edaspidi " Kord) punktis 3

sätestatud formuleering " oht Eesti riigi julgeolekule. Samuti oli J. Lahtikovi karistatus vaidlustatud

korralduse andmise ajaks kustunud.

Tallinna Halduskohtu 20. oktoobri 1998. a. otsusega haldusasjas nr. 3-623/98 jäeti J. Lahtikovi

kaebus rahuldamata. Kohus leidis, et:

Välismaalaste seaduse § 12 lg 4 p. 5 kohaselt ei anta elamisluba välismaalasele, kes on töötanud

välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses. Sama seaduse § 12 lg 5 järgi võib selliste välismaalaste

suhtes teha erandeid Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Kuna ükski üldakt ei sätesta erandite

tegemise aluseid või piire, siis on tegemist suvaotsustusega, mille juriidilisi valikuid pole seadusandja

kehtestanud.

Vabariigi Valitsuse vaidlustatud korraldus on motiveeritud, sest selles on loetletakse põhjused, miks

J. Lahtikovile ei antud elamisluba, ja viidatakse korralduse andmise õiguslikule alusele. Kaebaja ei

vaidlustanud korralduse motiivide põhjendatust või seaduslikkust.

Korralduses nimetatud ühe motiivi (J. Lahtikovi poolt toimepandud isikuvastane kuritegu)

äralangemine karistatuse kustumise tõttu ei muuda korraldust seadusevastaseks.

Vabariigi Valitsusel on õigus otsustada elamisloa mitteandmine otstarbekuse motiivil, mille

põhikriteeriumiks on riiklik huvi. Korralduse motivatsioon lähtub riiklikust huvist ning korralduses

on esitatud elamisloa mitteandmise motiivid " J. Lahtikovi teenistuskäik, vanus, auaste. Seetõttu pole

vaja täiendavalt osutada Korra punktis 3 märgitud põhjusele - oht Eesti riigi julgeolekule.

Ebaõige on kaebaja väide, et J. Lahtikovi kui sõjaväepensionäri kohta antud korralduses pidanuks

olema märgitud Korra punktis 3 nimetatud põhjendus - oht Eesti riigi julgeolekule. Kaebaja pole

esitanud kohtule tõendeid, et J. Lahtikov on sõjaväepensionär.

Elamisloa saamine pole subjektiivne õigus. Vaidlustatud korraldus ei riku inimõigusi. Käesoleva

vaidluse esemeks on korralduse seaduslikkus. Vaidlustatud korraldus pole J. Lahtikovi Eestist

võimaliku lahkumise aluseks.

J. Lahtikovi esindaja vandeadvokaadi vanemabi A. Uritam esitas halduskohtu selle otsuse peale

apellatsioonkaebuse, milles palus kohtuotsus tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada

J. Lahtikovi kaebus. Apellatsioonkaebuses korrati esimese astme kohtule esitatud kaebuse motiive ja

väideti, et kohus on need ebaõigesti arvestamata jätnud. Lisaks sellele väideti apellatsioonkaebuses,

et:

Halduskohtu otsusest ei selgu, millistele õigusaktidele ja kohtuistungil tuvastatud asjaoludele

tuginedes järeldas halduskohus, et kuivõrd Välismaalaste seadus ei sätesta teisiti, on Vabariigi

Valitsusel õigus otsustada elamisloa andmine otstarbekuse motiivil, mille põhikriteeriumiks on riiklik

huvi.

Kohus on ebaõigesti tõlgendanud Välismaalaste seadust, leides, et kaevatav korraldus pole isiku

võimaliku Eestist lahkumise aluseks. Kuna Välismaalaste seadus ei anna välismaalasele võimalust

elada Eestis ilma elamisloata, siis saab Eestist vabatahtliku mittelahkumise korral teha isikule

ettekirjutuse lahkumiseks kohustuslikus korras. Kui ettekirjutuse õiguslikuks aluseks on elamisloa

andmisest keeldumine, siis on ettekirjutuse vaidlustamine perspektiivitu.

Korra punktiga 3 on vastuolus kohtu järeldus, et kuna kohtule pole esitatud tõendeid, et J. Lahtikov

on sõjaväepensionär, siis ei tulnud J. Lahtikovile elamisloa andmisest keeldumisel viidata ohule Eesti

riigi julgeolekule. Kohus jättis tähelepanuta dokumentaalse tõendi (tlk. 29), et J. Lahtikov lahkus

tegevteenistusest 1992. a.

Kohus leidis, et elamisloa saamine pole subjektiivne õigus. Kohus jättis tähelepanuta, et J. Lahtikov

ei palunud tunnustada oma õigust elamisloale, vaid rõhutas kaebuses, et tema subjektiivne õigus on

õigus elada koos perekonnaga. Seda õigust on kaevatud korraldusega rikutud.

Tallinna Ringkonnakohtu otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus

muutmata. Ringkonnakohtu otsuses korrati halduskohtu otsuse motiive.

J. Lahtikovi esindaja vandeadvokaat Leon Glikman esitas ringkonnakohtu selle otsuse peale

kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuses korratakse varemesitatud väiteid, et vaidlustatud korraldus on

motiveerimata, et korralduses tulnuks põhjendada J. Lahtikovi ohtlikkust Eesti riigi julgeolekule ja et

korraldus rikub J. Lahtikovi õigust perekonnaelule ning varemesitatud viiteid Põhiseaduse, Eesti

seaduste ja Euroopa inimõiguste konventsiooni sätetele. Kassatsioonkaebuses väidetakse, et kohtud

on jätnud need väited ebaõigesti arvestamata. Veel väidab kassaator, et ringkonnakohus jättis

tähelepanuta ja analüüsimata apellandi väited J. Lahtikovi inimõiguste rikkumise kohta ning ületas

apellatsioonkaebuse ja vastuväidete piire, millega rikkus halduskohtumenetluse sätteid. Konkreetselt

viitab kassaator siin HKS §-le 17 lg 2 ning TsMS §-dele 6, 73 lg 1, 95, 319 lg 1 ja 330 lg 4.

Vabariigi Valitsuse esindaja vandeadvokaat Indrek Koolmeistri kirjalikus vastuses

kassatsioonkaebusele leitakse, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Vastuses

väidetakse, et:

Elamisloa andmisest keeldumine ei välista õigust elada koos perekonnaga. Õigusliku aluseta Eestis

viibiva isiku väljasaatmine pole võimalik, kui sellega kaasneks tema õiguste rikkumine ja seaduslike

huvide piiramine.

Vaidlustatud korraldus on motiveeritud, sest selles on nii kirjeldav kui ka motiveeriv ja resolutiivosa.

Korra punkt 3, mis nõuab elamisloa andmisest keeldumise motiveerimist ohuga Eesti riigi

julgeolekule, ei laiene julgeolekujõududes teeninud isikutele.

Ringkonnakohus hindas kaebaja väiteid J. Lahtikovi inimõiguste rikkumise kohta ega ole ületanud

poolte nõuete ja vastuväidete piire.

Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium

leidis:

1. Vabariigi Valitsus vaatas J. Lahtikovi elamisloa taotluse läbi Välismaalaste seaduse § 12 lg 5 korras.

Selle sätte kohaselt võib sama paragrahvi lõikes 4 loetletud välismaalastele teha erandeid Vabariigi

Valitsuse poolt kehtestatud korras. Lõikes 4 loetletakse välismaalaste kategooriaid, kellele elamisluba

ei anta. Lõikes 5 nimetatud korda poleVabariigi Valitsus välisriikide luure- või julgeolekuteenistustes

töötanud või töötavate välismaalaste elamisloa taotluste läbivaatamiseks kehtestanud. Praktikas

otsustab sellistele välismaalastele elamisloa andmise või mitteandmise Vabariigi Valitsus.

J. Lahtikovile elamisloa mitteandmisel viidati Välismaalaste seaduse §-le 12 lg 4 p. 5, mille kohaselt

elamisluba ei anta välismaalasele, kes on töötanud või töötab välisriigi luure- või

julgeolekuteenistuses. Samuti viidati Välismaalaste seaduse §-le 12 lg 4 p. 7, mille kohaselt

elamisluba ei anta välismaalasele, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt

reservi arvatud või erru läinud. Täpsemalt motiveeriti J. Lahtikovile elamisloa andmisest keeldumist

tema teenistuskäigu, vanuse ja auaastmega.

Lisaks sellele motiveeriti J. Lahtikovile elamisloa mitteandmist tema poolt toimepandud isikuvastase

kuriteoga, viitamata Välismaalaste seaduse sättele.

Välismaalaste seaduse § 12 lg 4 p. 4 sätestab, et elamisluba ei anta välismaalasele, "kes on toime

pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vabadusekaotus kestusega üle ühe aasta ja kelle

karistatus ei ole kustunud või kustutatud". Välismaalaste seadus ei anna võimalust keelduda

elamisloa andmisest põhjusel, et isik on toime pannud kuriteo, mille eest mõistetud karistus on

kustunud.

Välismaalaste seaduse §-s 12 lg 4 p. 4 peetakse silmas karistatust kui kriminaalõiguse instituuti.

Karistatus oli sätestatud Kriminaalkoodeksi §-s 58. Kriminaalkoodeksi § 58 tunnistati kehtetuks

19. novembril 1997. a. vastu võetud Karistusregistri seaduse §-ga 32 lg 2 p. 2. Samas sätestab

Karistusregistri seaduse § 34 lg 1, et kuni 1999. aasta 1. jaanuarini alanud karistatuse kustumise

tähtajad lõpevad enne selle seaduse jõustumist kehtinud muu seadusega ettenähtud ajal.

Kriminaalkoodeksi § 58 lg 1 p. 4 kohaselt kustus karistatus kahe aasta möödumisel kuni viie aastani

mõistetud vabadusekaotuse ärakandmisest. Sama paragrahvi lõike 5 kohaselt katkes karistatuse

kustumise tähtaeg, kui karistuse ärakandnud isik pani enne karistatuse kustumise tähtaja möödumist

toime uue kuriteo.

16. septembril 1994. a. jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu otsusega mõisteti J. Lahtikovile lõplikuks

karistuseks kaheaastane vabadusekaotus poolkinnises vanglas ja selle karistuse tähtaja algust arvestati

26. oktoobrist 1992. a. Käesoleva haldusasja materjalidest ei nähtu, et J. Lahtikov oleks enne

karistatuse tähtaja kustumist toime pannud uue kuriteo. Seega oli Vabariigi Valitsuse vaidlustatud

korralduse andmise ajaks J. Lahtikovi karistatus kustunud ja toimepandud kuriteoga ei oleks tohtinud

talle elamisloa mitteandmist põhjendada. Motiivide kogumist nii olulise motiivi seadusevastaseks

osutumine toob iseenesest kaasa Vabariigi Valitsuse vaidlustatud korralduse seadusevastaseks

tunnistamise.

2. Ebaõige on kassaatori väide, et J. Lahtikovile kui Vene Föderatsiooni sõjaväepensionärile elamisloa

andmisest keeldumisel tulnuks viidata Korra punktis 3 nimetatud põhjendusele " ohule Eesti riigi

julgeolekule. Korra punkti 3 kohaselt võib Vabariigi Valitsus keelduda Vene Föderatsioonilt

sõjaväepensioni saavatele erru arvatud välismaalastele elamisloa andmisest, kui see isik kujutab

endast ohtu Eesti riigi julgeolekule. Kohtutoimikutes pole tõendeid selle kohta, et J. Lahtikov on

sõjaväepensionär.

3. Välismaalaste seaduse § 9 lg 1 sätestab, et Eestis viibimiseks peab välismaalasel olema seaduslik

alus. Järelikult, välismaalane, kes viibib Eestis seadusliku aluseta, on Eestis ebaseaduslikult.

Elamisloa andmisest keeldumisel kaob isikul, kes taotles elamisluba enne 12. juulit 1995, õiguslik

alus Eestis elamiseks, kui seadus või välisleping ei sätesta teisiti.

Põhiseaduse §-ga 26 tagatud õigus perekonnaelule hõlmab isiku võimalust elada Eestis koos oma

perekonnaga legaalselt. Kui isik on kaotanud Eestis elamise õigusliku aluse, siis puudub tal võimalus

legaalselt elada Eestis koos oma perekonnaga. Juba selle võimaluse kadumine võib rikkuda õigust

perekonnaelule, sõltumata sellest, kas elamisloa andmisest keeldumisele järgneb või ei järgne

ettekirjutus Eestist lahkumiseks.

Õigusest perekonnaelule ei tulene aga riigi kohustust anda välismaalasele elamisluba igal juhul.

Elamisloa andmisest keeldumine peab olema motiveeritud. Üheks võimalikuks motiiviks on oht Eesti

riigi julgeolekule. Kui otsustamisel tekib konflikt Põhiseadusega kaitstava kahe väärtuse "

perekonnaelu ja riigi julgeoleku " vahel, siis tuleb igal konkreetsel juhul kaaluda, kumba väärtust

kaitsta. Samuti tuleb kaaluda, kas on küllaldane alus seada elamisluba mittesaanud välismaalase Eesti

kodanikust abikaasa olukorda, kus ta on perekonnaelu jätkamiseks sunnitud Eestist lahkuma.

4. Kassaator palub üksnes ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja asja saatmist ringkonnakohtule uueks

arutamiseks. Kuna käesolevas asjas tingib Vabariigi Valitsuse korralduse seadusevastaseks

tunnistamise selle korralduse ühe motiivi seadusevastasus, siis pole vaja J. Lahtikovi perekonnaelu

puudutavaid tõendeid hinnata ja Riigikohus saab teha uue otsuse asja uueks läbivaatamiseks

saatmata.

Kassatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Tallinna Ringkonnakohtu ja Tallinna Halduskohtu otsus

tuleb tühistada. Vabariigi Valitsuse vaidlustatud korraldus tuleb tunnistada seadusevastaseks.

Juhindudes HKS §-dest 57 p. 4 ja 68 lg 3, Riigikohtu halduskolleegium

otsustab:

Rahuldada Juri Lahtikovi esindaja vandeadvokaat Leon Glikmani kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 12. märtsi 1999. a. otsus haldusasjas

nr. II-3/9/99 ja Tallinna Halduskohtu 20. oktoobri 1998. a. otsus haldusasjas nr. 3-623/98.

Tunnistada Vabariigi Valitsuse 12. mai 1998. a. korraldus nr. 420-k täielikult seadusevastaseks

ja teha Vabariigi Valitsusele ettepanek J. Lahtikovi elamisloa taotlus uuesti läbi vaadata.

Tagastada advokaadibüroole Glikman & Glikman kassatsioonikautsjon 625 (kuussada

kakskümmend viis) krooni.

Määrus jõustub 22. juunil 1999 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel