3-1-1-64-99 · Riigikohus

3-1-1-64-99

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 15. juunil 1999

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Ott Järvesaar ning liikmed Lea Kalm ja Jüri Rätsep

vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

I. T. jt süüdistuses KrK § 17 lg 4 ja § 141 lg 2 p 3 järgi.

Kohtuistungist võtsid osa I. T. kaitsja vandeadvokaat Jüri Aland ja riigiprokurör Marge Püss.

I Kriminaalasja asjaolud ja menetluse käik

1. I. T. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi selles, et ta 23. mai 1998. a õhtul, olles

eelnevalt M. Š. ja R. S. kokku leppinud Mercedes-tüüpi sõiduauto röövimises ning nimetanud neile koha X

suvilakruntide rajoonis, kuhu tuleb röövitud auto toimetada, andis neile röövimise toimepanemiseks

gaasipüstoli, mis oli laetud kahe pisargaasi padruniga ja millelt oli eemaldatud pihusti. Tema ettepanekul

istusid R. S. ja M. Š. 23. mail 1998. a umbes kella 3 ajal Tallinnas X tn N juures taksosse Mercedes Benz E

220 D riikliku registri numbriga xxx XXX, mis kuulus X Kindlustusele ja mida kasutas AS E. R. S. ja M. Š.

sõitsid Tallinnas X teele kalmistu piirkonda, kus käskisid taksojuhil O. K. taksost väljuda. Auto röövimiseks

hoidis M. Š. gaasipüstolit kannatanu kuklal. Seejuures ähvardasid M. Š. ja R. S. O. K. ära tappa. M. Š. viis

kannatanu kättpidi metsa äärde. Samal ajal istus R. S. autosse ning sõitis ära koos autos olnud asjadega.

Pärast seda hoidis M. Š. O. K. veel viis minutit sihikul ja ähvardas teda arvete klaarimisega, kui viimane

juhtunust kellelegi teatab. Sõiduauto maksumus oli 420 908 krooni ja 85 s ja autos olid teiste asjade hulgas

ka M. P. prillid. R. S. ei tulnud auto juhtimisega toime ja tegi avarii, millega tekitati varaline kahju AS-le E

2371 krooni ja X Kindlustusele 15 246 krooni ja 57 senti.

2. Tallinna Linnakohtu 9. veebruari 1999. a otsusega mõisteti I. T. süüdi KrK § 17 lg 4 ja § 141 lg 2 p-de 1 ja

3 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega 6 aastaks. KrK § 41 alusel liideti mõistetud karistusele eelmise

kohtuotsusega mõistetud karistus ning lõplikuks karistuseks mõisteti 6 aastat ja 6 kuud vabadusekaotust

kinnises vanglas. Linnakohus leidis, et I. T. poolt toime pandud kuritegu tuleb ümber kvalifitseerida KrK

§ 17 lg 4 ja § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi, s.t röövimise organiseerimisena. Linnakohtu põhjenduste kohaselt

tegi I. T. kaaskohtualustele ettepaneku hõivata auto, näitas ära auto margi, määras ära kuriteo toimepanemise

aja, jaotas R. S. ja M. Š. rollid kuriteo toimepanemisel ning andis viimasele gaasipüstoli. Sama otsusega

mõisteti M. Š. ja R. S. süüdi KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi, kuid nende osas pole kassatsioonkaebust ega -

protesti esitatud.

3. Tallinna Linnakohtu 9. veebruari 1999. a otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused kohtualused R. S. ja

I. T. ning viimase kaitsja Anatoli Majevski.

I. T. ja tema kaitsja palusid oma apellatsioonkaebustes esimese astme kohtu otsuse I. T. osas tühistada ning

kohtualune õigeks mõista. Kaebusi põhjendati sellega, et linnakohus hindas tõendeid valesti ja seetõttu

kohaldas ebaõigesti kriminaalseadust. Apellatsioonkaebustes leiti, et I. T. osavõtt kuriteost on tõendatud.

Apellantide arvates rõõnasid kaaskohtualused I. T., lootes saada kergemat karistust. Samas leidis kaitsja, et

I. T. süüdimõistmise korral ei ole õige tema poolt toimepandut kvalifitseerida kuriteo organiseerimisena KrK

§ 17 lg 4 ja § 141 lg 2 p 3 järgi, vaid kuriteole kaasaaitamisena KrK § 17 lg 6 järgi.

4. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. aprilli 1999. a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu

9. veebruari 1999. a otsus osaliselt I. T. osas. I. T. mõisteti õigeks süüdistuses KrK § 141 lg 2 p 1 järgi ning ta

loeti süüdimõistetuks KrK § 17 lg 4 ja § 141 lg 2 p 3 järgi. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata ning

esitatud apellatsioonkaebused rahuldamata.

Kriminaalkolleegium nõustus linnakohtu järeldusega I. T. osavõtu astme kohta ning leidis, et esitatud

apellatsioonkaebused selles küsimuses on alusetud. Kuriteo organisaatorina planeeris I. T. konkreetset

kuritegu ja töötas välja selle toimepanemise plaani. Kaasaaitaja ei kalluta kuriteo toimepanemisele teisi

isikuid. Ringkonnakohtu arvates pole organisaator kuriteo täideviijate grupi liige, kui ta ise ei kuulu

täideviijate hulka. Sellest tulenevalt jäeti I. T. süüdistusest KrK § 17 lg 4 ja § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi välja

punkt 1.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. aprilli 1999. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebuse

süüdimõistetu I. T. ja kassatsioonprotesti riigiprokurör Jaan Naaber.

II Kassatsioonkaebuse ja protesti sisu

5. Kassatsioonkaebuses vaidlustab I. T. enda süüdimõistmise KrK § 17 lg 4 ja § 141 lg 2 p 3 järgi ning palub

end süü puudumise tõttu õigeks mõista. Korrates apellatsioonkaebuse motiive, leiab I. T., et tema

süüdimõistmine on rajatud kaaskohtualuste vastuolulistele ütlustele ning usaldusväärsed tõendid tema

kuriteost osavõtu kohta puuduvad. Täiendavate tunnistajate ülekuulamise ja kohtu-psühhiaatria ekspertiisi

teostamise taotluste rahuldamata jätmist peab ta kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks.

6. Kassatsioonprotestis taotleb riigiprokurör ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse tühistamist I. T.

õigeksmõistmises KrK § 17 lg 4 ja § 141 lg 2 p 1 järgi ning kriminaalasja saatmist samale kohtule uueks

arutamiseks.

Prokurör leiab, et kriminaalasja materjalide põhjal on tuvastatud I. T. süü kahe isiku poolt toime pandud

röövimise organiseerimises, s.o kuriteos, mis on kvalifitseeritav KrK § 141 lg 2 p 1 järgi. Järelikult on

prokuröri arvates I. T. käitumises KrK § 17 lg 4 ja § 141 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo koosseis ning

tema süüdimõistmine selle kvalifikatsiooni järgi on põhjendatud. Prokurör nõustus kriminaalkolleegiumi

seisukohaga, et organisaator pole kuriteo täideviijate grupi liige, kui ta ise ei kuulu täideviijate hulka, kuid

leiab, et see seisukoht on kohaldatav vaid sel juhul, kui tegemist on ühe täideviijaga. Käesolevas

kriminaalasjas on täideviijaid kaks ning I. T. õigeksmõistmine KrK § 17 lg 4 ja § 141 lg 2 p 1 järgi pole

põhjendatud.

Kohtuistungil jäi prokurör kassatsioonprotesti juurde ja taotles selle rahuldamist. Kassatsioonkaebust pidas

prokurör põhjendamatuks ja palus jätta see rahuldamata. Kaitsja leidis, et kassatsioonprotest on

põhjendamatu ja ei kuulu rahuldamisele. Süüdimõistetu kassatsioonkaebust toetas kaitsja täielikult ja taotles

selle rahuldamist.

III Riigikohtu kriminaalkolleegiumi põhjendused ja järeldused

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära prokuröri ja kaitsja

seletused, leidis, et kassatsioonprotest on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. aprilli 1999. a otsus tuleb I. T. osas osaliselt tühistada

kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu AKKS § 39 lg 2 p 1 järgi. Kriminaalseaduse ebaõige

kohaldamine seisneb kriminaalseaduse ebaõiges tõlgendamises ja sellest tulenevas kohaldamisele kuulunud

seaduse (KrK § 141 lg 2 p 1) mittekohaldamises. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on otsuses õigesti

märkinud, et kuriteo organisaator ei ole kuriteo täideviijate grupi liige, kui ta ise ei kuulu täideviijate hulka,

kuid on sellest teinud ebaõige järelduse, et seetõttu tuleb I. T. süüdistusest välja jätta süüdistus KrK § 141

lg 2 p 1 järgi.

Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitab siinkohal, et üldreeglina kvalifitseeritakse kõigi osavõtjate (ka

organisaatori) kuritegelik käitumine kriminaalkoodeksi eriosa selle paragrahvi järgi, mis näeb ette vastutuse

täideviija või täideviijate poolt toimepandud kuriteo eest. Organisaatori puhul viidatakse ühtlasi KrK § 17 lg-

le 4. Samuti kvalifitseeritakse organisaatori tegevus, kui kuriteo organisaator, kes samaaegselt ei ole

täideviija, ühtlasi kallutab teise(d) isiku(d) kuriteost osavõtmisele või aitab kellelegi kaasa kuriteo ühisel

toimepanemisel. Seletub see sellega, et organisaatori tegevus väljub kuriteole kihutamise või kaasaaitamise

raamest ja võib hõlmata ka neid. Erandina üldreeglist kvalifitseeritakse kuriteost osavõtjate käitumine

erinevalt, kui mõned kuriteo koosseisulised asjaolud on seotud vaid ühe osavõtja isikuga.

Käesolevas kriminaalasjast ei nähtu, et röövimise täideviijatele M. Š. või R. S. oleks inkrimineeritud selliseid

KrK § 141 lg 2 koosseisulisi tunnuseid, mis oleksid seotud vaid ühega neist, sest mõlemad tunnistati süüdi

KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi. Seejuures on tuvastatud, et M. Š. ja R. S. koosneva isikute grupi

organiseeris just I. T., kes andis neile kuriteo toimepanemiseks ka relvana kasutatud gaasipüstoli. Seega tuleb

ka I. T. kuritegelik käitumine kvalifitseerida KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ühes viitega KrK § 17 lg-le 4.

Seetõttu tuleb Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus I. T. osas tühistada ja kriminaalasi tema

süüdistuses saata uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis, et I. T. kassatsioonkaebus on põhjendamatu ja ei kuulu

rahuldamisele. Kassatsioonkaebuses on vaidlustatud esimese ja teise astme kohtu hinnangud kontrollitud

tõenditele ning leitud, et sellega on rikutud kriminaalseaduse norme. AKKS § 65 lg 4 kohaselt puudub

Riigikohtul endal õigus tuvastada faktilisi asjaolusid. Nii linna- kui ka ringkonnakohus on piisavalt oma

järeldusi põhjendanud. Kassatsioonkaebuses on väidetud, et ringkonnakohtu poolt rikuti oluliselt

kriminaalmenetluse seadust, kuna jäeti rahuldamata taotlus täiendavate tunnistajate ülekuulamiseks ja kohtu-

psühhiaatria ekspertiisi teostamiseks. See väide ei saa olla kassatsioonikohtu menetlusesemeks, kuna

kaebuses ei ole näidatud, milles seisnes ringkonnakohtu poolt taotluste rahuldamata jätmisel seaduse

rikkumine ja millist seadust rikuti. Samasisulised seisukohad on väljendatud ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 20. jaanuari 1998. a otsuses V. T süüdistusasjas nr 3-1-1-15-98 (RT III 1998, 29, 286).

Juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 3 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. aprilli 1999. a otsus I. T. suhtes ja saata

tema osas kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

2. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

3. I. T. kaitsja kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

4. Kassatsioonprotest rahuldada.

5. Välja mõista I. T. riigieelarve tuludesse kohtukulu 1115 krooni ja 10 senti kaitsjatasu katteks.

Kohtuotsus jõustub 15. juunil 1999. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Ott Järvesaar

Liikmed Lea Kalm, Jüri Rätsep