3-2-1-67-99 · Riigikohus

3-2-1-67-99

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 15. juunil 1999. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa, AS Lukoil

Eesti esindaja vandeadvokaat J. Leppiku ja J. Ginteri ning tema esindaja vandeadvokaat J. Kirikali

osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 24. mail 1999. a

AS Lukoil Eesti kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

19. veebruari 1999. a otsuse Jaak Ginteri hagis AS Lukoil Eesti vastu laenulepingu kehtetuks

tunnistamiseks ja AS Lukoil Eesti vastuhagis 2 856 300 krooni laenu tagastamiseks.

26. mail 1997. a esitas J. Ginter linnakohtule hagi AS Lukoil Eesti vastu 20. detsembril 1996. a

sõlmitud laenulepingu nr 1 summas 190 318 USD kehtetuks tunnistamiseks. Hagiavalduse kohaselt

oli kostja AS Lukoil Eesti sõlminud AS-ga Boliden lepingu 2500 tonni diiselkütuse hankimiseks.

J. Ginter garanteeris AS-i Boliden lepingujärgse kohustuse täitmist. Tarnitud kütuse erikonfiskeeris

Riigi Tolliamet. Hageja asus garantiikohustust täitma ja hüvitas üle 2/3 kostja tarnitud kütusest.

Tallinna Halduskohtu otsusega tunnistati kütuse erikonfiskeerimine ebaseaduslikuks. Seega on

lepingu täitmise garanteerimise vajadus ära langenud. Kuna võlgnik on ise maksejõuline, puudub

temapoolne garantiikohustuse täitmise vajadus, seega puuduvad tal kohustused kostja ees ja ta palub

TsK § 276 lg 1 alusel tunnistada laenulepingu selle rahatuse tõttu kehtetuks.

12. jaanuaril 1998. a esitas AS Lukoil Eesti vastuhagi, milles palus TsK §-de 231 lg 1 ja 272 lg 3 järgi

J. Ginterilt välja mõista laenulepingust tulenev võlgnevus 2 781 764 krooni ja viivis 16. veebruarist

1997. a kuni 7. jaanuarini 1998. a summas 74 536 krooni koos kohtukuludega.

Tallinna Linnakohtu 31. augusti 1998. a otsusega jäeti hagi rahuldamata ja rahuldati vastuhagi.

Linnakohtus luges tõendatuks, et pooled vormistasid laenuna hageja garantiikohustisest tekkinud

võlgnevuse. Kohus luges põhjendatuks AS Lukoil Eesti seisukoha, et laenulepingu vormistamisega

lõppes garantiikohustis. Seega laenulepingut ei ole võimalik vaidlustada TsK § 276 lg 1 alusel sellel

põhjusel, et raha reaalselt üle ei antud

Linnakohtu otsuse kohaselt on hageja kohustatud täitma laenulepinguga endale võetud kohustuse ja

tasuma võlgnevuse 190 318 USD e. 2 781 764 krooni vastuhagi esitamise päeva seisuga. Kohus

mõistis hagejalt välja 3% viivitatud summalt aastas 16. jaanuarist 1997. a kuni 7. jaanuarini 1998. a

summas 81 394, 40 krooni ning kohtukulud kokku 168 989 krooni.

Tallinna Ringkonnakohus tühistas 19. veebruari 1999. a otsusega linnakohtu otsuse ning rahuldas uue

otsusega hagi ja jättis vastuhagi rahuldamata. Kohus tunnistas 20. detsembri 1996. a sõlmitud

laenulepingu nr 1 kehtetuks.

Apellatsioonikohtu otsuse järgi on tõendatud, et J. Ginter kohustus vastavalt 28. novembril 1996. a

vormistatud garantiikirjale tasuma kostjale AS Boliden võlgnevuse summas 190 318 USA dollarit,

mis tekkis AS Lukoil Eesti ja AS Boliden vahel sõlmitud diiselkütuse 22. mai 1996. a nr 22/05/02

müügilepingust. J. Ginter kohustus võlgnevuse tasuma hiljemalt 15. jaanuariks 1997. a.

Laenulepingu sõlmimise ajaks, s.o 20. detsembriks 1996. a ei olnud garantiikohustuse täitmise

tähtpäev saabunud. Seega puudus J. Ginteril kostja ees laenulepingu sõlmimise ajal võlgnevus, mida

laenulepinguks vormistada. Asjas leidis poolte seletustega kinnitamist, et raha üleandmist

laenulepingus märgitud summas ei ole toimunud. TsK § 276 järgi on laenajal õigus laenulepingut

vaidlustada selle rahatuse pärast, kui ta tõendab, et ta raha või asju laenutajalt tegelikult ei saanud või

sai väiksemas koguses, kui lepingus tähendatud. Ringkonnakohus pidas linnakohtu seisukohta, et

laenulepingu vormistamisega lõppes poolte vahel garantiikirjast tulenenud kohustis, ekslikuks. Ühe

kohustise asendamine teisega peab olema lepingus fikseeritud. Samuti ei nähtu laenulepingust, et

selle sõlmimisega oleks asendatud mingisuguseid muid pooltevahelisi kohustusi, kuna poolte

seletuste kohaselt muid kohustusi J. Ginteril kostja ees ei olnud.

Kostja nimel esitati kaks kassatsioonkaebust. 17. märtsi 1999. a kaebuse esitaja oli Aare Kaur ja

19. märtsil 1999. a esitas kassatsioonkaebuse vandeadvokaat Jüri Leppik. 5. mail 1999. a andis

Riigikohtu loakogu menetlusloa Jüri Leppiku esitatud kassatsioonkaebusele.

Kostja palub tühistada ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses, kuna kohus rikkus oluliselt

protsessiõiguse norme ning tõlgendas vääralt materiaalõiguse norme. Kostja leiab, et ringkonnakohtu

järeldus, mille kohaselt täiendavat kohustist saab laenulepinguks ümber vormistada alles pärast seda,

kui on saabunud täiendava kohustise täitmise tähtpäev, ei tulene seadusest. Garandi võlgnevuse

puudumisele on võimalik viidata ainult juhul, kui ei ole saabunud kohustise, mille täitmist tagatakse,

täitmise tähtpäev. Kassatsioonkaebuse motiivide kohaselt tasus hageja üle poole garantiikohustusest

rahas ja vormistas ülejäänud summa tasumise ümber laenulepinguks. Laenulepinguga sooviti

asendada garantiikohustisest tulenev võlgnevus. Ringkonnakohus ei lähtunud tehingu teinud isikute

tegelikust tahtest. Kostja leiab, et võlgnikul on õigus võlg enne selle tasumise tähtaega

laenulepinguks ümber vormistada. Ringkonnakohtu järeldused rahatuse kohta on ainetud, kuna

vormistati täiendav kohustus. Ringkonnakohus tuli sama tõendit hinnates linnakohtust erinevale

järeldusele, kuid ei ole seda otsuses piisavalt motiveeritud. Kohus ei põhjendanud, miks ta jättis

tähelepanuta muud tõendid, millega linnakohus luges tõendatuks garantiikohustuse asendamise

laenulepinguga.

Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu leides, et kaebuse õiguslikud alused on sisuliselt

põhjendamata. Asjas on esitatud kaks erinevat kassatsioonkaebust ning see on vastuolus

tsiviilkohtumenetluse põhimõttega. Laenulepingust ei nähtu, et selle sõlmimisega 20. detsembril

1996. a oleks asendatud muid pooltevahelisi kohustusi. Poolte seletustega on leidnud kinnitamist, et

raha üleandmine laenulepingus märgitud summas ei ole toimunud. Ringkonnakohus vaatas asja läbi

apellatsioonkaebuse raamides, hageja ei vaidlustanud linnakohtu hinnangut 20. detsembri 1996. a

laenulepingule.

Kohtuistungil jäi AS Lukoil Eesti esindaja kassatsioonkaebuses väljendatud seisukohtade juurde.

J. Ginteri esindaja toetas kassatsioonkaebuse vastuses väljendatud seisukohti.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

Ebaõige on ringkonnakohtu järeldus, et kuna garantiikohustise täitmise tähtpäev ei olnud

laenulepingu sõlmimise ajaks 20. detsembriks 1996. a saabunud, siis puudus J. Ginteril laenulepingu

sõlmimise ajal võlgnevus ja laenuleping on rahatu. Ekslik on ka ringkonnakohtu järeldus

laenulepingu kehtetuse osas seoses tema rahatusega. Kui laenuleping oli rahatu, siis sel juhul

laenulepingut ei sõlmitud, sest laenuleping on TsK § 272 lg 2 kohaselt reaalne leping ja loetakse

sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist. Lepingut, mida ei sõlmitud, ei ole põhjust

kehtetuks tunnistada. Käesoleval juhul ei ole tegemist mitte laenu andmisega vaid väidetavalt TsK

§ 272 lg 3 järgi võla ümbervormistamisega laenuks laenulepingu alusel. Seepärast ei pidanud kohus

kontrollima, kas raha üle anti vaid seda, kas J. Ginteril oli AS Lukoil Eesti ees võetud kohustus -

võlg, mida ümber vormistada laenulepinguks.

Garantiikirjaks nimetatud dokumendis kohustus J. Ginter AS-le Lukoil Eesti tasuma tekkinud AS

Boliden võlgnevuse hiljemalt 15. jaanuariks 1997. a. Seega pole 15. jaanuar 1997. a vastutuse

algustähtpäev. Samuti saab TsK § 272 lg 3 järgi laenulepinguks vormistada ka sellise võla, mille

tasumise tähtpäev ei ole veel saabunud.

Ringkonnakohtu väide, et ühe kohustise teisega asendamine peab lepingus olema fikseeritud, pole

täpne. Poolte tahe peab olema selgelt lepingus väljendatud. Linnakohus luges hageja eelmenetluses

antud seletustega, kostja esindaja seletustega ja poolte vahelise laenulepinguga nr 1 20. detsembrist

1996. a tuvastatuks, et hageja ja AS Lukoil Eesti lõpetasid garantiikohustise ja asendasid selle TsK

§ 238 lg 1 kohaselt laenuga. Nii garantiikirjas kui laenulepingus on viide diislikütuse müügilepingule

nr 22/05/02. Nende motiividega põhjendas linnakohus oma otsuses, miks laenuleping asendas

garantiid ja väitis, et niisuguses olukorras ei saanudki raha üleandmist nõuda, kuna üks kohustis

asendas teise ja esimene lõppes. Ringkonnakohus ei anna vastuolus TsMS §-ga 332 nendele

tõenditele hinnangut, kuigi hindas laenulepingu erinevalt linnakohtust rahatuks ja leidis, et lepingus

ei ole fikseeritud ühe kohustise teisega asendamine.

Mis puutub vastustaja märkust kahe kassatsioonkaebuse kohta, siis Riigikohtu loakogu andis

menetlusloa kassatsioonkaebusele, mille esitas AS Lukoil Eesti lepingulise esindaja vandeadvokaat

J. Leppiku kaudu ja millele oli lisatud Advokaadibüroo Leppik & Partnerid volikiri nr 87-L

5. oktoobri 1998. a lepingu alusel. Kooskõlas TsMS §-ga 86 lg 3 tõendab advokaadi volitusi

advokaadibüroo pidaja poolt väljaantud dokument (advokaadivolikiri).

Esimene kassatsioonkaebus, millele loakogu menetlusluba ei andnud, oleks tulnud ringkonnakohtus

TsMS § 344 lg 4 alusel TsMS § 87 lg 4 rikkumise tõttu käiguta jätta, kuid kuna kassatsioonitähtaja

jooksul esitas kassatsioonkaebuse selleks seaduse (TsMS § 85 lg 2) kohaselt pädev isik, siis langes

see vajadus ära.

Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 19. veebruari 1999. a otsus tühistada ja saata asi

uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada AS-le Lukoil Eesti 17. märtsil 1999. a tasutud kautsjon 20 000 (kakskümmend tuhat)

krooni.

Eesistuja J. Odar

Liikmed: H. Jõks, L. Laarmaa