3-3-1-28-99 · Riigikohus

3-3-1-28-99 MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 7. juunil 1999 H. Randeri esindaja kassatsioonkaebuse läbivaatamine ehitusloa andmise vaidlustamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel vaatas 27. mail 1999 avalikul kohtuistungil läbi Hillar Randeri esindaja vandeadvokaat Indrek Koolmeistri kassatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtu 1. märtsi 1999. a. otsuse peale haldusasjas nr. II-3-31/99. Protsessiosalistena võtsid istungist osa Hillar Rander ja tema esindaja vandeadvokaat Indrek Koolmeister ning Silvi Valdner ja tema esindaja vandeadvokaadi vanemabi Harland Paas. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. ÕVVTK Tartu maakonnakomisjoni 29. juuli 1993. a. otsusega nr. 42/1-90 tunnistati Silvi Valdner omandireformi õigustatud subjektiks 3/5 mõttelises osas Tartumaal Haaslava vallas asunud maakoha "Sarapuumäe nr. XI" 10, 22 ha maa suhtes. 18. oktoobril 1995 esitas S. Valdner Tartu Maakohtu halduskohtunikule kaebuse, milles ta palus tunnistada täielikult seadusevastasteks Tartu Rajooni RSN TK 14. märtsi 1984. a. otsuse nr. 131 punkti 2, Elva Metsamajandi 13. aprilli 1984. a. käskkirja nr. 1-3/60 ja 10. septembri 1984. a. akti nr. 2 maa looduses eraldamise kohta. Tartu Maakohtu halduskohtuniku 17. juuli 1996. a. määrusega saadeti see haldusasi lahendamiseks Tartu Halduskohtule. Tartu Halduskohtu 10. aprilli 1997. a. otsusega jäeti S. Valdneri kaebus rahuldamata. Tartu Ringkonnakohtu 2. juuni 1997. a. otsusega haldusasjas nr. II-3-67/97 tühistati halduskohtu otsus ja tehti asjas uus otsus ning tunnistati Tartu Rajooni RSN TK 14. märtsi 1984. a. otsus nr. 131 p. 2, Elva Metsamajandi 13. aprilli 1984. a. käskkiri nr. 1-3/60 ja 10. septembri 1984. a. akt nr. 2 Hillar Randerile maa looduses eraldamise kohta täielikult seadusevastasteks. Ringkonnakohus leidis, et kohtutoimikutes olevate dokumentide põhjal oli S. Valdner vaidlustatud aktide andmise ajal Tartumaal Haaslava vallas Kriimani külas asuvate Karl Mittilt päritud hoonete õiguspärane omanik. Omandiõigus hoonetele oli tal 8. detsembril 1970. a. ettenähtud korras registreeritud. Sõltumata hoonete säilivuse astmest oli vaidlustatud haldusaktide andmise ajal S. Valdneril nimetatud hoonete juurde kuuluva maa kasutamise õigus. Kuna S. Valdneri maakasutamisõigus ei olnud lõppenud, siis polnud õigust seda maad eraldada 1984. a. individuaalehituskrundina H. Randerile. S. Valdneri esindaja vandeadvokaadi abi Martin Traat esitas 6. mail 1998 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada Tartu Rajooni RSN TK ehituseja arhitektuuri komisjoni 26. aprilli 1985. a. protokolli nr. 8 punkti 18 ja Riikliku Arhitektuuri ja Ehituse Kontrolli (edaspidi RAEK) Inspektsiooni poolt 5. mail 1985 H. Randerile rekonstrueerimisja ehitusloa väljaandmine täielikult seadusevastasteks. Kaebaja väitis, et Tartu Rajooni RSN TK ehituseja arhitektuuri komisjoni 26. aprilli 1985. a. protokolli nr. 8 punkti 18 kohaselt vaatas see komisjon läbi ning otsustas kooskõlastada tol ajal Haaslava külanõukogu territooriumil asuva H. Randeri individuaalelamu,

kõrvalhoonete ja sauna rekonstrueerimise projekti. Selle dokumendi alusel andis RAEK inspektsioon 5. mail 1985 H. Randerile rekonstrueerimisja ehitusloa. Rekonstrueerimisprojekti kooskõlastamise ja ehitusloa väljaandmise õiguslikuks aluseks olid Tartu Rajooni RSN TK 14. märtsi 1984. a. otsus nr. 1-30/60 ja 10. septembri 1984. a. akt maa looduses eraldamise kohta, millega anti H. Randerile maad tähtajata kasutamiseks. Kuna nimetatud aktid tunnistati Tartu Ringkonnakohtu 2. juuni 1997. a. kohtuotsusega täielikult seadusevastasteks, siis on ka nende alusel antud vaidlustatud haldusaktid seadusevastased. Tartu Halduskohtu 17. detsembri 1998. a. otsusega haldusasjas nr. 3-56/98 jäeti see kaebus rahuldamata. Halduskohtunik leidis, et vaidlustatud aktid on kooskõlas nende tegemise ajal kehtinud seadustega. Halduskohtunik märkis, et "H. Randerile on ehitusluba antud küll õigusvastaselt võõrandatud maale, kuid seda on tehtud enne 1991. a., mil hakati läbi vaatama avaldusi õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks ning käesolevaks ajaks on välja antud H. Randerile kuuluvatele ehitistele kasutusload". S. Valdner esitas halduskohtu selle otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada kohtuotsuse ja teha uus otsus ning rahuldada halduskohtule esitatud kaebus. Tartu Ringkonnakohtu 1. märtsi 1999. a. otsusega haldusasjas nr. II-3-31/99 tühistati halduskohtu otsus ja tehti uus otsus ning tunnistati Tartu Rajooni RSN TK ehituseja arhitektuuri komisjoni 26. aprilli 1985. a. protokolli nr. 8 punktis 18 antud rekonstrueerimisprojekti kooskõlastus ja selle alusel RAEK inspektsiooni poolt 5. mail 1985 H. Randerile ehitusloa väljaandmine Haaslava külanõukogus asuva individuaalelamu, kõrvalhoone ja sauna rekonstrueerimiseks täielikult seadusevastasteks. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei ole antud vaidluse lahendamisel tähtis see asjaolu, et vaidlustatud aktid anti enne 1991. aastat, mil hakati läbi vaatama õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avaldusi. S. Valdner ei ole kaebust esitanud motiivil, et tema kui õigustatud subjekti õigusi rikub tagastamisele kuuluvale maale ehitusloa andmine. S. Valdner väidab, et ehitusloa andmine rikkus tema õigusi seepärast, et hooned, mille rekonstrueerimiseks luba anti, kuulusid omandiõiguse alusel temale. S. Valdneri omandiõigust hoonetele pole keegi vaidlustanud. Halduskohtu toimikus olevate tõenditega - 11. novembril 1963 väljaantud pärimisõiguse tunnistuse ja elamu registreerimise otsusega - on tõendatud, et vaidlustatud haldusaktide andmise ajal kuulus hoonete omandiõigus S. Valdnerile. Ringkonnakohus leidis, et ehitusloa andmine teisele isikule kuuluvate hoonete rekonstrueerimiseks oli vastuolus Maakoodeksi üldise mõttega. Asjaolu, et need hooned olid lagunenud, ei oma ehitusloa seaduslikkuse hindamisel tähtsust. Haldusasja materjalidest ei nähtu, et pärimisõiguse alusel saadud omandiõigus hoonetele oleks S. Valdnerilt seaduslikult ära võetud. Maakoodeksi § 144 sätestas, et hoonete hävimisel loodusõnnetuse tagajärjel või amortiseerumisel säilis ehitise omanikul ehituskrundi tähtajata kasutamise õigus. H. Randeri esindaja vandeadvokaat I. Koolmeister esitas ringkonnakohtu selle otsuse peale kassatsioonkaebuse. Kassaator palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega jätta jõusse Tartu Halduskohtu 17. detsembri 1998. a. otsus. Kassaator leiab, et ringkonnakohtu otsus on materiaalõiguse ja menetlusnormide väära kohaldamise tõttu ebaõige. Kohtuotsus peab rajanema

HKS §-de 19 lg 1 ja 35 järgi vaid asjas uuritud tõenditel. Antud haldusasjas ei ole tõendatud, et vaidlustatud ehitusloa väljaandmise ajal oli S. Valdneri omandiõiguse objekt säilinud ja et H. Randerile kuuluvad hooned on rajatud S. Valdneri mittesäilinud hoonete paiknemise asukohta. Ringkonnakohus ei pööranud tähelepanu ega võtnud sisulist seisukohta vastustaja ja H. Randeri väidete osas, et S. Valdneri poolt päritud hooneid polnud 1984. a. enam füüsiliselt olemas, ning seepärast ei saanud ehitusloa andmine rikkuda tema olematut omandiõigust. Ringkonnakohus ei taotlenud ka HKS § 34 lg 3 alusel omal algatusel täiendavalt tõendeid, mis osutaksid nende hoonete säilimisele ehitusloa väljaandmise ajal. Kassaator väidab, et ehitusloa andmisel on järgitud tol ajal kehtinud õigusnorme, s.h. ENSV Ehituskomitee 30. mai 1983. a. käskkirjaga nr. 122 kinnitatud Individuaalelamute ehitusprojektide koostamise juhendi sätteid. Ringkonnakohtu otsuses pole märgitud, millise õigusaktiga on vaidlustatud ehitusluba vastuolus. Realiseeritud ehitusloa seaduslikkuse hindamisel pole tähtis see, et maaeraldus H. Randerile on tunnistatud jõustunud kohtuotsusega seadusevastaseks. Ringkonnakohtu otsuses märgitud viited Maakoodeksile ja Tsiviilkoodeksi §-le 109 lg 1 pole asjakohased. Käesolev haldusvaidlus ei ole seotud omandisuhete kaitsmisega. Omandi kaitse toimub hagimenetluse korras. Kassaator väidab, et kehtiv seadusandlus, s.h. Planeerimisja ehitusseadus ei näe ette võimalust ja aluseid ehitusloa tühistamiseks juhul, kui ehitusluba on nõuetekohaselt realiseeritud, s.t. ehitus on lõpetatud. Ehitusluba kaotab oma kehtivuse tema täitmisega. S. Valdneri esindaja vandeadvokaadi vanemabi Harland Paasi kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et kassatsioonkaebuses esitatud väited on põhjendamatud. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium leidis: 1. HKS § 5 lg 1 kohaselt võib igaüks, kes leiab, et sama seadustiku §-s 4 nimetatud organi, asutuse või ametiisiku õigusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi, pöörduda enda kaitseks kaebusega halduskohtusse. Seega on halduskohtusse pöördumise aluseks kaebaja õiguste tegelik või väidetav rikkumine ja halduskohtunik peab tuvastama, kas ja kuidas kaevatav akt rikub kaebuse esitaja õigusi. Tartu Halduskohtu 17. detsembri 1998. a. otsusega jäeti S. Valdneri kaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu otsusest, millega tühistati see halduskohtu otsus ja rahuldati S. Valdneri kaebus, ei nähtu, kuidas rikuvad Tartu Rajooni RSN TK ehituseja arhitektuuri komisjoni 26. aprilli 1985. a. protokolli nr. 8 punkt 18, millega kooskõlastati H. Randerile kuuluva individuaalelamu rekonstrueerimisprojekt, kõrvalhoone ja sauna projekt ning ehitusinspektsiooni poolt 5. mail 1985 H. Randerile antud ehitusluba S. Valdneri õigusi. Ringkonnakohtu otsuse põhjendavas osas pole märgitud, millise õigusaktiga on vaidlustatud Tartu Rajooni RSN TK ehituseja arhitektuuri komisjoni 26. aprillil 1985. a. protokolli nr. 8 punkt 18 vastuolus. Riigikohtu halduskolleegium peab vajalikuks märkida, et HKS § 5 lg 1 alusel võib igaüks esitada kaebuse haldusakti või toimingu peale üksnes siis, kui tal on selleks põhjendatud huvi. Asja uuel

läbivaatamisel peab ringkonnakohus kontrollima, kas vaidlustatud haldusaktide õigusvastasuse kindlakstegemisega oleks võimalik kaitsta S. Valdneri õigusi. Kui S. Valdneri ja H. Randeri vahel on tsiviilõiguslik vaidlus omandiõiguse üle Tartumaal Haaslava vallas asuvate hoonete suhtes, siis lahendatakse sellesisuline vaidlus TsMS § 1 lg 1 ja lg 2 järgi tsiviilkohtumenetluse korras. 2. Õige on kassaatori väide, et ehitusloa seadusevastaseks tunnistamine ei loo antud juhtumil õiguslikku tagajärge. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 14 lg 1 sätestab, et maakasutusõiguseta või ehitusloata püstitatud ehitis või selle osa (juurdeehitis), mis on maaga püsivas ühenduses, on Asjaõigusseaduse § 16 kohaselt maatüki oluline osa. Sellest tulenevalt loetakse õigusliku aluseta püstitatud ehitiseks ehitist, mis on püstitatud kas maakasutusõiguseta või ehitusloata. 27. juulil 1995. a. jõustunud Planeerimisja ehitusseaduse § 53 lg 1 sätestab, et kohalik omavalitsus annab ehitusloa ehituse alustamiseks kinnisasja omanikule või isikule, kelle kasuks on seatud hoonestusõigus. Sellest sättest tuleneb, et ehitusluba annab õiguse ehituse alustamiseks. Sama paragrahvi lõike 4 järgi kehtestatakse ehitusloaga ehituse lõpetamise tähtaeg. Planeerimisja ehitusseaduse § 58 lg 1 sätestab, et ehitise kasutusluba on luba, mille kohalik omavalitsus annab ehitusloa alusel projekti kohaselt valminud ehitisele. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt antakse kasutusluba pärast ehitise ülevaatamist, ehitusjärelevalve ettekirjutuste täitmist ja ehituse dokumentatsiooni üleandmist. Kuna ehitusluba antakse tähtajaliselt, s.o. ehitamise perioodiks, siis tulenevalt Planeerimisja ehitusseaduse §-dest 53 ja 58 lõpeb ehitusloa kehtivus üldjuhul ehitise valmimisega ja kohaliku omavalitsuse poolt ehitisele kasutusloa andmisega. Kui ehitise püstitamiseks antud ehitusluba on nõuetekohaselt realiseeritud ja ehitisele on antud kasutusluba, siis ei saa seda ehitist lugeda ehitusloata püstitatud ehitiseks Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 14 lg 1 mõttes isegi ehitusloa seadusevastaseks tunnistamisel. Antud haldusasja materjalidest nähtub, et Haaslava Vallavalitsuse 16. oktoobri 1996. a. korralduse nr. 43 punkti 1.4 alusel väljastati 17. detsembril 1997 H. Randerile temale kuuluvatele Haaslava valla territooriumil asuvatele ehitistele kasutusload nr. H-104 ja H-104/1. 3. Vaidlustatud haldusaktide andmise ajal kehtinud Tsiviilkoodeksi § 113 lg 1 sätestas, et kodanikel, kes on ehitanud elamu, suvila või elamu või suvila osa (juurdeehitise) ilma kehtestatud korras väljaantud loata või ilma nõutaval viisil kinnitatud projektita või põhilisi ehitusnorme ja -eeskirju jämedalt rikkudes, ei ole õigust seda elamut, suvilat või juurdeehitist käsutada (müüa, kinkida, üürida anda jne). Tol ajal kehtinud ENSV Ehituskomitee 30. mai 1983. a. käskkirjaga nr. 122 kinnitatud Individuaalelamute ehitusprojektide koostamise juhendi punkti 1 kohaselt oli selle juhendi järgimine kohustuslik kõikidele individuaalelamute ehitusprojekte koostavaile projekteerimisorganisatsioonidele, rajooniarhitektide ja linna peaarhitektide tootmisgruppidele ja

üksikisikuile, samuti projekte kooskõlastavaile, kinnitavatele ja ehitusjärelevalvet teostavatele ametkondadele. Sama juhendi punkti 41 järgi andis individuaalelamu ehitusloa kinnitatud ehitusprojekti alusel välja kohalik ehitusinspektsioon. Antud haldusasja materjalide hulgas ei ole Tartu Rajooni RSN TK ehituseja arhitektuuri komisjoni poolt 26. oktoobril 1985. a. protokolli nr. 8 päevakorra punktiga 18 kooskõlastatud H. Randerile kuuluva individuaalelamu rekonstrueerimise, kõrvalhoone ja sauna projekti. Halduskohtu toimikus on vaid elamu rekonstrueerimise, kõrvalhoone ja sauna projekti asendiplaan. Ringkonnakohus pole sellele asjaolule tähelepanu pööranud. Eeltoodu põhjal kuulub kassatsioonkaebus rahuldamisele osaliselt. Tartu Ringkonnakohtu 1. märtsi 1999. a. otsus tuleb tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Juhindudes HKS §-st 57 p. 2 ja §-st 68 lg 3, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: Rahuldada Hillar Randeri esindaja vandeadvokaat Indrek Koolmeistri kassatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 1. märtsi 1999. a. otsus haldusasjas nr. II-3-31/99 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus. Tagastada advokaadibüroole Koolmeister ja Ko kassatsioonikautsjon 625 (kuussada kakskümmend viis) krooni. Määrus jõustub 7. juunil 1999 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel