3-2-1-53-99 · Riigikohus

3-2-1-53-99

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 26. mail 1999. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja L. Laarmaa, liikmed J. Luik ja T. Vernik, kostja

Tartu Ülikooli esindaja vandeadvokaat R. Teeveeru ja hageja M. Wirmaneva osavõtul, vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 26. aprillil 1999. a

Tartu

Ülikooli

kassatsioonkaebuse

alusel

Tartu

Ringkonnakohtu

tsiviilkolleegiumi

28. detsembri 1998. a otsuse Matti Wirmaneva hagis Tartu Ülikooli vastu lepingu olemasolu

tunnustamiseks ning kostja selle täitmisele kohustamiseks.

Soome Vabariigi kodanik Matti Wirmaneva soovis omal algatusel 1995. aastal hakata õppima Tartu

Ülikooli arstiteaduskonnas. Tartu Ülikooli 10. juuli 1995. a aktsepteerimiskirjas oli märgitud semestri

õppetasuks 1 500 USD. Hageja maksis ettenähtud õppetasu tähtaegselt ning hakkas õppima Tartu

Ülikoolis. Vabariigi Valitsus kehtestas 18. juuli 1995. a määrusega nr 270 õppemaksu ja selle

põhimäära 12 000 krooni semestris. 30. juuli 1996. a määrusega nr 202 kehtestati uus õppemaksu

põhimäär 20 000 krooni semestris. M. Wirmaneva jättis õppemaksu maksmata ning ta

eksmatrikuleeriti Tartu Ülikoolist 12. novembril 1997. a.

Tartu Linnakohtule 29. mail 1997. a esitatud hagis palus M. Wirmaneva TsK § 165 lg 1 alusel

tunnustada tema ja Tartu Ülikooli vahel sõlmitud tsiviilõiguslikku lepingut ning kohustada kostjat

nimetatud lepingut täitma, mille kohaselt hageja kohustuseks oli tasuda õppemaksu 15 000 krooni

semestris ja kostja kohustuseks anda hagejale arstiteaduskonna õppekava alusel kõrgharidus. Avalik-

õiguslik ülikool on pädev ülikooliseaduse (ÜkS) § 48 lg 6 alusel osutama oma põhitegevusest

tulenevaid tasulisi teenuseid. Tartu Ülikooli õppekorralduse eeskirja §-de 52 ja 53 kohaselt käsitleb

ülikool välismaalaste õpet kui tasulist teenust. Pooled sõlmisid allkirjastatud dokumentide vahetamise

teel lepingu eelnimetatud tingimustel. Vastavuses TsK § 166 lg-ga 2 tekkisid pooltel tsiviilõiguslikud

suhted. Kostja muutis 1995. aasta sügisel ühepoolselt õppemaksu suurust ja tagastas hagejale

enammakstud summa, millega hageja nõustus. Kostja nõudis 1996. aasta sügiseks õppemaksu 20 000

krooni. Hageja keeldus kokkulepitust suurema õppemaksu tasumisest. Nõutud summas õppemaksu

tasumata jätmise tõttu kostja keeldumine lepingu täitmisest ja hageja eksmatrikuleerimine on

ebaseaduslik. Asjaolu, et kostja ei tunnista eraõiguslikku lepingut ning on asunud seda rikkuma, ei

välista õigussuhte olemasolu. Hageja leidis, et poolte vahel ei ole tekkinud avalik-õiguslikke suhteid,

kuna välismaalaste koolitamine ei ole avalik-õiguslik ülesanne.

Hageja palus põhiseaduse §-le 152 toetudes jätta kohaldamata haridusseaduse (HaS) § 5 lg 2 p 3 ja

Vabariigi Valitsuse 18. juuli 1995. a määruse nr 270 punktide 1 ja 2 sätted, kuivõrd need on vastuolus

põhiseaduse §-ga 113.

Tartu Linnakohus jättis 30. märtsi 1998. a otsusega hagi rahuldamata. Kohus leidis, et poolte vahel on

tsiviilõiguslik suhe. Suhte õiguslikuks aluseks on ÜkS § 48 lg 6, mille kohaselt ülikoolil on õigus

osutada teistele isikutele oma põhitegevusest tulenevaid tasulisi teenuseid, millest saadud tulud

lähevad ülikooli eelarvesse. Kohus leidis, et kostja aktsepteerimiskirja ning hageja õppemaksu

maksekorraldusega lepiti kokku tehingu tingimustes. Nimetatud dokumentide vahetamine ei ole

vaadeldav lepingu sõlmimisena, kuna vastavalt TsK § 166 lg-le 2 loetakse leping sõlmituks

allkirjastatud dokumentide vahetamisega. Linnakohus asus seisukohale, et tegemist oli volituseta

tehinguga, mille kiitis kostja heaks oma hilisema tegevusega ning seetõttu on leping kehtiv algusest

peale. Tõendatud ei ole, et Tartu Ülikooli rektor oleks volitanud välisüliõpilastalituse ülemat

E. Auninit sõlmima Tartu Ülikooli nimel lepingut. Kohus leidis, et pooltevaheline õigussuhe on

lõppenud. Hageja ei maksnud kokkulepitud õppemaksu ja jättis sellega oma kohustuse täitmata.

Kooskõlas TsK § 230 lg-ga 2 lõpetas kostja sellest tulenevalt oma kohustused ning eksmatrikuleeris

hageja 12. novembril 1997. a.

Linnakohus leidis, et asjas tuleb jätta TsKS § 9 lg 1 järgi kohaldamata Vabariigi Valitsuse 18. juuli

1995. a määrus nr 270 ja 30. juuli 1996. a määrus nr 202, kui seadusega vastuolus olevad. HaS § 5

lg 1 p-s 2 ei diferentseerita riiklikku ja mitteriiklikku õppemaksu, samuti õppemaksu kehtestamist

välismaalastele ja Eesti Vabariigi kodanikele, vaid selles sätestatakse, et Riigikogu ainupädevusse

kuulub õppemaksu kehtestamine avalik-õiguslikes ülikoolides. Seega ületas Vabariigi Valitsus

riigiülikoolis õppivatele välismaalastele õppemaksu kehtestamisega oma volituste piire.

Tartu Ringkonnakohus tühistas 28. detsembri 1998. a otsusega linnakohtu otsuse ning tegi asjas uue

otsuse, millega tunnustas M. Wirmaneva ja Tartu Ülikooli vahel sõlmitud tsiviilõiguslikku lepingut,

mille kohaselt on Tartu Ülikoolil kohustus anda M. Wirmanevale arstiteaduskonna õppekava alusel

kõrgharidus ja M. Wirmaneva kohustus tasuda õppemaksu 15 000 krooni semestris. Samas kohustas

ringkonnakohus Tartu Ülikooli nimetatud lepingut täitma. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on

linnakohus õigesti leidnud, et pooltel tekkisid õigussuhted alates sellest momendist, kui pooled olid

kirjavahetuse teel kokku leppinud hageja ülikoolis õppima asumises ja kostja hakkas pärast

õppemaksu tasumist hagejale kõrgharidust andma. Need on tsiviilõigussuhted ÜkS § 48 lg 6 alusel.

Väär on linnakohtu järeldus, et hageja eksmatrikuleerimine 12. novembril 1997. a õppemaksu

mittemaksmise tõttu lõpetas poolte õigussuhte.

Ringkonnakohus leidis, et kuna pooled ei olnud kokku leppinud õppemaksu tasumises 20 000 krooni,

siis ei olnud ülikoolil õigust ühepoolselt sellises ulatuses õppemaksu tasumist nõuda.

Eksmatrikuleerimist ei saa käsitleda lepingu lõppemisena vaid see on ülikooli ühepoolne kohustuse

täitmisest keeldumine, sest pooled ei ole sõlminud täiendavat lepingut hageja eksmatrikuleerimise

aluste kohta. Eksmatrikuleerimine peatab, mitte ei lõpeta õigussuhet, sest tulenevalt õppekorralduse

eeskirjast on võimalik eksmatrikuleeritud üliõpilase taastamine üliõpilaste nimekirja ka õppeaasta

kestel, kui on ära langenud eksmatrikuleerimise aluseks olnud asjaolu.

Ringkonnakohus leidis, et asjas ei kuulu TsKS § 9 lg 1 kohaselt kohaldamisele Vabariigi Valitsuse

18. juuli 1995. a määrus nr 270 ja 30. juuli 1996. a määrus nr 202 õppemaksu kehtestamise osas, kui

HaS § 5 lg 1 p 2 vastuolus olevad.

Kostja palus kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata ning

mõista hagejalt välja vastavalt kohtukulude nimekirjale kohtukulu.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus vääralt tuvastanud tsiviilõigusliku

lepingu lõppenud õigussuhte osas. Hageja eksmatrikuleeriti õppemaksu maksmata jätmise tõttu ja

seda ei ole hageja vaidlustanud. Eksmatrikuleerimine lõpetab õigussuhte üliõpilase ja ülikooli vahel

ja seega ei olnud kohtuotsuse tegemise ajal pooltel õigussuhet. Tunnustushagi eeldab kohustuslikku

nõuet õigussuhte väidetava lõppemise seaduslikkuse hindamist. Üliõpilase ja kõrgkooli suhe

kõrghariduse andmisel ei ole eraõiguslik suhe vaid avalik-õiguslik suhe ning vastavaid vaidlusi tuleb

lahendada halduskohtumenetluses. Ringkonnakohus tõlgendas õppekorralduse eeskirja ebaõigesti.

Vastavalt ÜkS § 14 lg 3 p-le 6 kehtestab ülikooli nõukogu üliõpilaste vastuvõtutingimused ja "korra,

samuti muud õppekorraldust puudutavad õigustloovad aktid. Õppekorralduse eeskirja § 26 kohaselt

on eksmatrikuleeritud üliõpilasel õigus taotleda reimmatrikuleerimist, kuid sellest ei tule kostjale

kohustust

vastavat

soovi

rahuldada.

Õppima

asumisel

tekkinud

õigussuhte

lugemine

tsiviilõiguslikuks teenuse osutamise lepinguks, ei välista õppekorralduse eeskirjas sätestatu

laienemist hagejale.

Ringkonnakohus ei ole põhjendanud seisukohta, et pooled olid hageja õppima asumisel kokku

leppinud õppemaksus 15 000 krooni. Tartu Ülikool teavitas 10. juuli 1995. a kirjas hagejat, et

õppetasu on 1 500 USD semestris. Hageja tasus õppima asumisel selle summa.

Apellatsioonikohus jättis alusetult kohaldamata Vabariigi Valitsuse 18. mai 1995. a määruse nr 270 ja

30. juuli 1996. a määruse nr 202 ning HaS § 5 lg 2 p 3 ja § 36. Õppemaksu kehtestamine ei ole

vastuolus põhiseadusega.

Vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja, et eksmatrikuleerimine ei lõpeta õigussuhet. Kostja

väide, et pooltel oli avalik-õiguslik suhe, ei ole asjakohane, kuna see väide ei olnud

apellatsioonimenetluse objektiks. Vabariigi Valitsus õppemaksu kehtestamisega riigiülikoolis

õppivatele välismaalastele on ületanud oma volitusi. HaS § 5 lg 1 p 2 annab õppemaksu kehtestamise

avalik-õiguslikes ülikoolides Riigikogu ainupädevusse, diferentseerimata õppemaksu kehtestamist

välismaalastele ja Eesti Vabariigi kodanikele. Tartu Ülikooli õppekorralduse eeskirja p 3.7 võimaldab

õpet tasulise teenusena ja sama eeskirja § 51 kohaselt õpivad tasu eest muuhulgas omal algatusel

tulnud välisüliõpilased. Välismaalaste õpetamine väljub tasulise teenusena avalik-õigusliku

ülesannete raamidest.

Kolleegiumi istungil jäi kostja esindaja kassatsioonkaebuse väidete ja hageja vastuväidete juurde.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 2 alusel protsessiõiguse

normi olulise rikkumise tõttu.

HaS § 36 järgi omandavad välisriikide kodanikud Eesti Vabariigis hariduse haridusseaduse, Eesti

Vabariigi rahvusvaheliste lepete ja haridusasutuste põhikirjades ettenähtud korras. Tartu Ülikooli

õppekorralduse eeskirja § 50 kohaselt on võimalik ülikoolis õpe tasulise teenusena ja selle tellijaks

võib olla füüsiline isik. Sama eeskirja § 51 kohaselt õpib tasu eest välisüliõpilane, kes on tulnud omal

algatusel Tartu Ülikooli ning § 52 kohaselt tasu eest õppijad immatrikuleeritakse ja õppetöö toimub

samadel alustel Tartu Ülikooli riigieelarvest finantseeritavate üliõpilastega, v.a eksmatrikuleerimine,

mille alused on täiendavalt reguleeritud ülikooli ja tellija vahelise lepinguga. Seega on Tartu

Ülikoolis õpe tasulise teenusena võimalik. Sama sätestab ka ÜkS § 48 lg 6. Ringkonnakohus leidis

õigesti, et vastavalt ÜkS § 48 lg-le 6 on ülikoolil õigus osutada teistele isikutele oma põhitegevusest

tulenevaid tasulisi teenuseid (tasuline täiendõpe, lepinguline teadustegevus, erialane nõustamine

jms.), millest saadud tulud lähevad ülikooli eelarvesse. Ka Tartu Ülikooli seaduse § 10 lg 4 kohaselt

osutab kostja tasulisi koolitusteenuseid.

Hagi tsiviilõigusliku lepingu olemasolu tunnustamiseks kuulub lahendamisele tsiviilkohtupidamise

korras. Kassatsioonkaebuse väide, et pärast üliõpilase eksmatrikuleerimist ei saa kohus tuvastada

ülikooli ja endise üliõpilase vahelise lepingu olemasolu, ei ole õige. Eksmatrikuleerimine lõpetab

ülikooli ja üliõpilase vahel immatrikuleerimisest tuleneva avalik-õigusliku suhte ja ei välista poolte

vahel tsiviilõiguslikke suhteid. Hageja esitas lepingu tunnustamise hagi ning soovis, et tunnustataks

hageja ja kostja vahel tsiviilõiguslikku lepingut ning palus kohustada kostjat seda lepingut täitma.

Ringkonnakohus tuvastas, et pooltel tekkis tsiviilõigussuhe ajal, kui pooled olid kirjavahetuse teel

kokku leppinud hageja ülikooli õppima asumises ja kostja asus tasu saamisel hagejale kõrgharidust

andma. TsK § 165 lg 1 kohaselt leping loetakse sõlmituks, kui poolte vahel on saavutatud kokkulepe

kõigis olulistes tingimustes. Olulised on need lepingu tingimused, mis on sellisteks tunnistatud

seadusega või on vajalikud antud liiki lepingutes, samuti ka kõik need tingimused, milliste suhtes ühe

poole avalduse alusel peab olema saavutatud kokkulepe. Kostja teavitas 10. juuli 1995. a kirjas

hagejat õppetasu suurusest 1 500 USD semestris. Vastavalt TsK §-le 174 ei ole ühepoolne

keeldumine kohutise täitmisest ja ühepoolne lepingu tingimuste muutmine lubatud, välja arvatud

seadusega ettenähtud juhud. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, millal ja millistes olulistes tingimustes

pooled kokku leppisid, kas ja millal pooled muutsid lepingut. Seega on õige kassatsioonkaebuse

väide, et ringkonnakohus ei ole põhjendanud oma seisukohta, et hageja õppima asumisel lepiti kokku

tasuda õppemaksu 15 000 krooni semestris. Sellega on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 330 lg 4,

mille kohaselt otsuse põhjendavas osas märgitakse ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ja nendest

tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, ning seadused, mida ringkonnakohus

kohaldas.

Väär on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus on jätnud alusetult kohaldamata Vabariigi

Valituse 18. juuli 1995. a määruse nr 270 ja 30. juuli 1996. a määruse nr 202. Vastavalt HaS § 5 lg 1

p-le 2 kuulub Riigikogu ainupädevusse õppemaksu kehtestamine avalikes õppe- ja kasvatusasutustes

ning avalik-õiguslikes ülikoolide. Sama paragrahvi 2. lõike p 3 kohasel kuulub Vabariigi Valitsuse

pädevuse avalikes õppe- ja kasvatusasutuste ning avalik-õiguslike ülikoolide õppemaksu ja

tasumäärade ning tasustamise korra kehtestamine. Nimetatud säte kehtib alates 30. märtsist 1992. a.

Tartu Ülikooli 8. juuli 1994. a käskkirja nr 230 p 4 kohaselt isikliku initsiatiivi korras tulnud

välisüliõpilased ja "edasiõppijad maksavad ülikoolis kehtestatud õppemaksu. Selle käskkirja aluseks

oli Tartu Ülikooli valitsuse 31. mai 1994. a otsus. Tartu Ülikooli nõukogu kinnitas 30. juunil 1995. a.

Tartu Ülikooli õppekorralduse eeskirja, mille § 14 lg 3 kohasel võtab Tartu Ülikool õppima

välisüliõpilasi isikliku initsiatiivi korras ning § 22 kohaselt vabariigi valitsus kehtestab õppemaksu

välismaalastele, kes ei ela alaliselt Eestis. Õppekorralduse eeskirja kinnitamisega tühistati rektori

8. juuli 1994. a käskkiri nr 230 "Välisüliõpilastest ja edasiõppijatest Tartu Ülikoolis". Vaidluses ei

kuulunud kohaldamisele Vabariigi Valitsuse 18. juuli 1995. a määrus nr 270 "Õppemaksu

kehtestamine riigiülikoolides õppivatele välismaalastele, kes ei ela alaliselt Eestis", sest 10. juuli

1995. a aktsepteerimiskirja esitamise ajal osundatud määrust ei olnud.

Kostja kassatsiooniastme kohtukulu 6 608 krooni väljamõistmine otsustatakse asja sisulisel

läbivaatamisel

Juhindudes TsMS §-st 362 p 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 28. detsembri 1998. a otsus ja asi saata asi

uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Tartu Ülikooli kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Tagastada Advokaadibüroole Rutt Teeveer (endine ärinimi Advokaadibüroo Lõhmus &

Teeveer) 26. jaanuaril 1999. a makstud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

Eesistuja L. Laarmaa

Liikmed J. Luik, T. Vernik