3-1-1-56-99 · Riigikohus

3-1-1-56-99

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 25. mail 1999

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Jüri Rätsep

vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

M. R. süüdistuses KrK § 186 ning § 15 lg 2 ja § 143 lg 2 p 2 järgi.

Kohtuistungist võtsid osa M. R. kaitsja vandeadvokaat Margus Heek ja riigiprokurör Marge Püss.

I ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. M. R. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 186 järgi selles, et ta ostis 1997. a septembri lõpus- oktoobri

alguses Tallinnas X autoturult tundmatult isikult 100 krooni eest X Kindlustuse AS-i teadvalt võltsitud

liikluskindlustuse poliisi (edaspidi poliis) X xxx xxxxx X, 22. oktoobrist 1997. a. M. R. ostis nimetatud

poliisi tema kasutuses olnud sõiduauto Lancia Thema reg nr xxx XXX omaniku V. P. nimele. 3. aprillil

1998. a kell 8.35 toimus Tallinnas X tankla territooriumil (X mnt N/X tee N) liiklusõnnetus, milles põrkusid

kokku M. R. poolt juhitud sõiduauto Lancia Thema reg nr xxx XXX ja A. E. poolt juhitud sõiduauto

Mitsubishi Lancer reg nr xxx XXX. Samal päeval kasutas M. R. liiklusõnnetuse registreerimisel

Kindlustusekspertiisi AS-s eelnimetatud teadvalt võltsitud liikluskindlustuse poliisi eesmärgiga saada

kindlustushüvitist.

M. R. anti kohtu alla süüdistatuna ka KrK § 15 lg 2 ja § 143 lg 2 p 2 järgi selles, et ta esitas 3. aprillil 1998. a

Kindlustusekspertiisi AS-le eelnimetatud võltsitud poliisi eesmärgiga saada pettuse teel tema poolt

kasutatavale sõiduautole Lancia Thema reg nr xxx XXX liiklusõnnetusega tekitatud liikluskahju hüvitamist.

Kuritegu jäi M. R. tahtest sõltumata lõpule viimata, sest kindlustusfirma töötaja avastas esitatud poliisi

võltsingu.

2. Tallinna Linnakohtu 12. veebruari 1999. a otsusega mõisteti M. R.süüdi KrK § 186 järgi ja teda karistati

rahatrahviga 100 päevamäära ulatuses, s.o 3600 krooni. Süüdistuses KrK § 15 lg 2 ja § 143 lg 2 p 2 järgi

mõisteti ta õigeks. Hinnates kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid kogumis, tuli linnakohus järeldusele, et

M. R. kuritegu KrK § 186 järgi on leidnud tõendamist.

M. R. õigeksmõistmist KrK § 15 lg 2 ja § 143 lg 2 p 2 järgi motiveeris linnakohus järgmiselt. M. R. kasutas

V. P. kuulunud sõiduautot Lancia Thema reg nr xxx XXX volituse alusel. Võltsitud liikluskindlustuse poliis

oli vormistatud V. P. nimele ning liiklusõnnetuse korral kindlustushüvitise saamise õigus tekkis V. P. mitte

M. R.

Linnakohus tuli järeldusele, et M. R. poleks selle võltsitud liikluskindlustuse poliisi kasutamisel, s.o pettuse

teel, mingit kasu saanud.

3. Tallinna Linnakohtu 12. veebruari 1999. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tallinna vanemprokurör

Hannes Kiris ning apellatsioonkaebuse kohtualuse M. R. kaitsja vandeadvokaat Margus Heek.

Protestis vaidlustati M. R. õigeksmõistmine KrK § 15 lg 2 ja § 143 lg 2 p 2 järgi ning taotleti temale KrK

§ 186 järgi mõistetud karistuse karmistamist. Protesti motiveeriti sellega, et linnakohtu järeldused ei tulene

faktilistest asjaoludest ja mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ning süüdimõistetu isiksusele.

Apellatsioonkaebuses vaidlustati M. R. süüdimõistmine KrK § 186 järgi ning taotleti tema õigeksmõistmist

kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei olnud M. R. teadlik liikluskindlustuse

poliisi võltsitusest. Väidetavalt saab kriminaalvastutus KrK § 186 järgi tekkida vaid juhul, kui teadvalt

võltsitud ametlikku dokumenti kasutatakse otsese tahtlusega ja selle tegevuse eesmärgiks on mingite õiguste

omandamine või kohustustest vabanemine. Ilma eeltoodud eesmärgita saab kaitsja arvates selle paragrahvi

järgi vastutusele võtta vaid ametliku dokumendi tegeliku võltsija, kes on aga käesolevas kriminaalasjas

kindlaks tegemata.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 29. märtsi 1999. a otsusega Tallinna Linnakohtu

12. veebruari 1999. a otsus osaliselt tühistati. M. R. mõisteti KrK § 15 lg 2 ja § 143 lg 2 p 2 järgi süüdi ja

teda karistati vabadusekaotusega 1 aastaks. KrK § 40 lg 1 alusel mõisteti M. R. lõplikuks karistuseks mitme

kuriteo eest rahatrahv 100 päevamäära ulatuses, s.o 3600 krooni ja vabadusekaotus 1 aastaks. KrK § 41

alusel mõisteti M. R. lõplikuks karistuseks mitme kohtuotsuse järgi rahatrahv 100 päevamäära ulatuses, s.o

3600 krooni ja 3 aastat ja 7 kuud vabadusekaotust poolkinnises vanglas. Apellatsioonprotest rahuldati,

apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata.

Kriminaalkolleegium leidis, et liikluskindlustuse poliis on ametlik dokument, mille võltsimine või teadvalt

võltsitult kasutamine toob kaasa kriminaalvastutuse KrK § 186 järgi ning nõustus linnakohtu järeldusega, et

M. R. oli tema poolt kasutatud liikluskindlustuse poliisi võltsitusest teadlik. Kriminaalkolleegium nõustus

apellatsioonprotestis toodud seisukohaga, et muude tunnuste olemasolul võib kriminaalvastutus KrK § 186

järgi kaasneda ka siis, kui kasu saajaks on kolmas isik. Kohtu arvates viidi kuritegu lõpule teadvalt võltsitud

ametliku dokumendi esitamisega eesmärgiga saada kindlustusfirmalt kindlustushüvitist.

Kriminaalkolleegium luges põhjendatuks kohtualuse kuritegude kvalifitseerimise nii kelmuse katsena, s.o

varavastase kuriteona kui ka teadvalt võltsitud dokumendi kasutamisena, s.o valitsemiskorra vastase

kuriteona, sest kohtualuse käitumine oli suunatud nii võõra vara kui ka valitsemiskorra, antud juhul

liikluskahjude hüvitamiseks kehtestatud korra vastu.

4. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 29. märtsi 1999. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse

süüdimõistetu M. R. kaitsja vandeadvokaat Margus Heek, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja

süüdimõistetu õigeksmõistmist. Kassatsioonkaebuses leitakse, et M. R. käitumises puudub KrK § 186 järgi

kvalifitseeritava kuriteo koosseis ja seda järgmistel motiividel.

4.1 KrK § 186 sätestatud loetelu reguleerib ainult valitsusasutuste poolt väljastatavaid ametlikke dokumente

ning millist dokumenti tuleb käsitada muu ametliku dokumendina, on kaitsja arvates seaduse tasemel

sätestamata. Sellest tulenevalt leiab ta, et eraõigusliku juriidilise isiku poolt väljastatav liikluskindlustuse

poliis on küll dokument, kuid mitte ametlik dokument KrK § 186 mõttes.

4.2 M. R. puudus antud juhul üldse võimalus omandada kindlustushüvitist sõltumata sellest, et ta esitas

eeltoodud poliisi kindlustusfirmale. Kaitsja põhjendab oma väidet järgmiselt. Liiklusõnnetuse põhjustajaks

oli A. E. Vastavalt Liikluskindlustuse seaduse §-le 27 lg 5 hüvitab liikluskahjud liikluskahju tekitamise eest

vastutava isiku kindlustusandja, s.t A. E. poolt juhitud sõiduauto kindlustaja. Liikluskindlustuse seaduse § 13

kohaselt on kindlustusvõtjaks aga auto omanik, s.t V. P., kellele kindlustusjuhtumi saabudes oli

kindlustusandja kohustatud sama seaduse § 4 kohaselt välja maksma kindlustushüvitise.

Tulenevalt eeltoodust ei oleks M. R. poliisi esitamisega omandanud õigust saada kindlustushüvitist. Selle

esitamisest ei sõltunud V. P. võimalus hüvitist saada, sest kindlustushüvitise väljamaksmine kannatanule ei

ole sõltuvuses poliisi esitamisest liikluskahju tekitamise eest mittevastutava isiku poolt.

4.3 Kassaatori arvates puudub M. R. käitumises kuriteokoosseis KrK § 15 lg 2 ja § 143 lg 2 p 2 järgi ja seda

järgmistel motiividel.

M. R. käitumine ei vasta subjektiivsest ega objektiivsest küljest KrK § 15 lg 2 ja § 143 lg 2 p 2 sätestatud

kuriteo tunnustele. Öeldes oma otsuses, et remondikulude hüvituse pidi lõppkokkuvõttes endale saama auto

sisuline omanik, s.t M. R., rikkus ringkonnakohus KrMK § 268 lg 2 sätteid ning rajas oma otsuse oletustele.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on rikutud ka KrMK § 46 p 1 sätteid. Ringkonnakohus, mõistes M. R. süüdi

KrK § 15 lg 2 ja § 143 lg 2 p 2 järgi, rikkus KrMK § 46 p-s 2 sätestatud nõuet kohtualuse süü tõendamise

kohta. Kaitsja rõhutab oma kassatsioonkaebuses, et poliisi esitamisega oleks olnud võimalik petta ja

eksitusse viia vaid seda kindlustusandjat, kellel lasus kohustus kindlustushüvitis välja maksta, kuid selleks

kindlustusandjaks ei olnud X Kindlustuse AS põhjusel, et kahju tekitajaks oli A. E.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud M. R. kaitsja, kes

taotles kassatsioonkaebuse rahuldamist ning prokuröri, kes leidis, et Tallinna Linnakohtu ja Tallinna

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsused kuuluvad tühistamisele ja kriminaalasi tuleb saata uueks

sisuliseks arutamiseks Tallinna Linnakohtule,

l e i d i s:

Kassatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

1. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub Tallinna Linnakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi otsustes toodud seisukohaga, et liikluskindlustuse poliis on ametlik dokument KrK

§ 186 mõttes ning et M. R. oli tema poolt kasutatud liikluskindlustuse poliisi võltsitusest teadlik. M. R.

kasutas kindlustuspoliisi legaalse dokumendina eesmärgiga omandada sellest tulenevaid õigusi. Nendest

asjaoludest tulenevalt on M. R. süüdimõistmine ning karistamine KrK § 186 järgi seaduslik ja põhjendatud.

2. Nõustuda ei saa ringkonnakohtu otsusega M. R. süüdimõistmises ja karistamises KrK § 15 lg 2 ja § 143

lg 2 p 2 järgi. Apellatsioonikohtu käsitluse kohaselt seisneb kelmuse katse selles, et M. R. esitas eelnimetatud

võltsitud kindlustuspoliisi Kindlustusekspertiisi AS-le eesmärgiga saada pettuse teel tema poolt kasutatavale

sõiduautole Lancia Thema liiklusõnnetusega tekitatud liikluskahju hüvitist. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt

pidanuks võltsitud poliisi kohaselt kindlustushüvitise välja maksma X Kindlustuse AS kui M. R. kasutuses

olnud sõiduauto kindlustusandja. Selline seisukoht on ekslik.

Liikluskindlustuse seaduse § 27 lg 5 kohaselt hüvitab liikluskahju liikluskindlustuse lepingutingimustes

ettenähtud korras ja kahjuhüvitiste piirmäärade ulatuses liikluskahju tekitamise eest vastutava isiku

kindlustusandja. Ülalmärgitud liiklusõnnetuse põhjustas A. E., kes juhtis sõiduautot Mitsubishi Lancer ja X

Kindlustuse AS ei olnud selle sõiduauto kindlustusandja. M. R. esitas X Kindlustuse AS-i võltsitud

kindlustuspoliisi, kuid viimasel ei lasunud liikluskahju hüvitamise kohustust, sest kahju tekitas teine auto,

mitte M. R. kasutuses olnud auto. Kuna ei ole tõendatud, et M. R. oleks kindlustuspoliisi esitades püüdnud

pettuse teel omandada võõrast vara, varalisi õigusi või muud varalist kahju, puudub tema käitumises

kuriteokoosseis. Kindlustuspoliisi esitamise kohustuse näeb alati ette liikluskindlustuse seaduse § 28 lg 1.

Juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 3 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 29. märtsi 1999. a otsus osaliselt, s.o

M. R. süüdimõistmises ja karistamises KrK § 15 lg 2 ja § 143 lg 2 p 2 järgi, karistuste liitmises

KrK § 40 lg 1 alusel ja mitme kohtuotsuse järgi lõpliku vabadusekaotusliku karistuse mõistmise

osas KrK § 41 alusel.

2. Mõista õigeks M. R.süüdistuses KrK § 15 lg 2 ja § 143 lg 2 p 2 järgi.

3. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 29. märtsi 1999. a otsus

muutmata.

4. M. R. kaitsja kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Tagastada M. R. kassatsioonkautsjon.

Kohtuotsus jõustub 25. mail 1999. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Peeter Vaher

Liikmed Lea Kalm, Jüri Rätsep