3-3-1-23-99 · Riigikohus

3-3-1-23-99 MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 25. mail 1999 Ü. Panti esindaja kassatsioonkaebuse läbivaatamine ORAS § 18 kohaldamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel vaatas 13. mail 1999 avalikul kohtuistungil läbi Ülle Panti esindaja vandeadvokaat Indrek Koolmeistri kassatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtu 19. veebruari 1999. a. otsuse peale haldusasjas nr. II-3-24/99. Protsessiosalistena võtsid istungist osa Ülle Panti esindajad Ain Otstavel ja vandeadvokaat Indrek Koolmeister ning Rein Koppeli esindaja vandeadvokaat Jüri Leppik. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. Nõo Vallavalitsuse 27. juuli 1998. a. korraldusega nr. 520 anti Ülle Pantile ja Mihkel Kokkale ehitusluba nr. 10/98 ühepereelamu ehitamiseks Nõo vallas Vissi külas Mosina 1 kinnistule. 28. oktoobril 1998 esitas Rein Koppeli esindaja vandeadvokaat Jüri Leppik Tartu Maakohtu halduskohtunikule kaebuse, milles ta palus tunnistada täielikult seadusevastasteks Nõo Vallavalitsuse 27. juuli 1998. a. korraldus nr. 520 ja selle alusel väljaantud ehitusluba. Kaebuse kohaselt tunnistati ÕVVTK Tartu maakonnakomisjoni 18. mai 1995. a. otsusega nr. 134/1-7 Henrik Koppel, Riho Koppel ja Rein Koppel omandireformi õigustatud subjektideks Nõo vallas asunud talu "Viisjaagu järve nr. 32" (endine kinnistu nr. 2695) suhtes. Kinnistu hõlmab Viisjaagu ja Vissi järve. Kaebaja väitis, et Viisjaagu järv on veekogu, mille suhtes seatakse piirangud Ranna ja kalda kaitse seadusega. Planeerimisja ehitusseaduse § 54 kohaselt ei anta ehitusluba, kui projekteeritud ehitis kahjustab Asjaõigusseaduse §-des 143-154 sätestatud naabrusõigusi ja naabriga ei ole saavutatud kokkulepet. Omandireformi aluste seaduse § 18 järgi on keelatud kõik tehingud, mis võivad kahjustada õigustatud subjektide õigusi või kahjustada õigusvastaselt võõrandatud vara säilimist. Antud juhtumil rikuti õigustatud subjektide õigusi tagastatava kinnistu naabrusõiguse suhtes. Kaebaja väitis, et ehitise püstitamine ehituskeeluvööndisse on vastuolus Ranna ja kalda kaitse seadusega sätestatud keskkonnakaitse nõuetega. Selle seaduse § 9 lg 3 p. 3 järgi on üle 10 ha suuruse pindalaga järve rannal ja kaldal ehituskeelu vöönd laiusega 50 m. Sama seaduse §-de 9 lg 7 ja 6 lg 1 kohaselt on ehituskeeluvööndi ulatust võimalik täpsustada maakonnaplaneeringu alusel kehtestatud valla või linna üldplaneeringuga. Vaidlustatud õigusakti ja toimingu tegemise ajal puudus vastav planeering. Maakonnaplaneeringu ja selle alusel kehtestatud valla või linna üldplaneeringu muutmiseks on Ranna ja kalda kaitse seaduse § 6 lg 2 järgi vaja keskkonnaministri nõusolekut. Alles pärast üldplaneeringu muutmist ja keskkonnaministri vastava nõusoleku saamist on võimalik vähendada ehituskeeluvööndit ning vastu võtta otsuseid rannaja kaldaalale ehitusõiguse andmiseks. Kaebaja arvates on vaidlustatud korraldus vastuolus ka Ranna ja kalda kaitse seaduse §-ga 19 lg 12, mis sätestab, et metsavõi põllumajandusliku sihtotstarbega kinnisasjale ehitusõiguse seadmiseks rannal või kaldal on vajalik keskkonnaministri nõusolek. Antud juhtumil selline nõusolek puudub. 1. augustil 1997. a.

andis keskkonnaminister nõusoleku ehituskeeluvööndi vähendamiseks Viisjaagu kaldal Mosina 1 kinnistu osas. Kaebaja leidis, et antud juhtumil puudusid ehitusloa väljaandmiseks seaduslikud alused ja seetõttu on ehitusluba oma olemuselt tühine. Tartu Maakohtu halduskohtuniku 27. novembri 1998. a. otsusega haldusasjas nr. 3-32/98 jäeti see kaebus rahuldamata. Halduskohtuniku otsuse kohaselt ei leidnud tõendamist kaebaja R. Koppeli õiguste rikkumine. Juhul, kui ehitise püstitamine ehituskeeluvööndisse on vastuolus keskkonnakaitse nõuetega, siis võib tegemist olla avaliku huvi rikkumisega. Kaebaja esindaja väide, et eksisteerib reostuse oht ja võib tekkida keskkonnakahjustus, on oletuslik. Halduskohtuniku otsuses märgiti, et kuna "kaebaja õiguste rikkumise olemasolu on primaarne sisulise õigusliku hinnangu andmisel vaidlustatud haldusaktide suhtes, siis antud juhul puudub kohtul alus võtta seisukoht Nõo Vallavalitsuse korralduse nr. 520 ja ehitusloa nr. 10/98 seaduslikkuse suhtes". R. Koppeli esindaja vandeadvokaat J. Leppik esitas halduskohtuniku selle otsuse peale apellatsioonkaebuse. Apellant palus tühistada apelleeritud otsuse ja teha uue otsuse, millega rahuldada halduskohtule esitatud kaebus. Apellant leidis, et kinnisasja omanikul on AÕS § 144 järgi õigus nõuda, et naaberkinnisasjale ei püstitataks või seal ei säilitataks rajatist või seadeldist, mille suhtes on alust eeldada, et see tekitab keelatud mõjutusi tema kinnisasjale. Kohtuistungil antud seletuses möönis Nõo Vallavalitsuse esindaja, et ehituskeeluvööndisse ehitise püstitamisel tuleb eeldada kahjulike mõjutuste tekkimist. Apellant leidis, et halduskohtunik rikkus oluliselt halduskohtumenetluse norme, sest ta ei kontrollinud kaebaja poolt esitatud väiteid tema õiguste rikkumise kohta ega andnud hinnangut vaidlustatud haldusakti seaduslikkuse kohta. Sellega rikkus halduskohtunik HKS § 19 lg 2. Apellant väitis, et Nõo Vallavalitsus võttis vastu otsuseid ehitusõiguse seadmiseks ehituskeeluvööndisse enne, kui maakonnaja üldplaneeringu alusel muudeti ehituskeeluvööndi ulatust. Seega polnud vaidlustatud haldusakt kooskõlas kehtiva seadusandlusega. Tartu Ringkonnakohtu 19. veebruari 1999. a. otsusega nr. II-3-24/99 rahuldati apellatsioonkaebus, Tartu Maakohtu halduskohtuniku 27. novembri 1998. a. otsus tühistati ja tehti uus otsus ning tunnistati Nõo Vallavalitsuse 27. juuli 1998. a. korraldus nr. 520 ja Nõo Vallavalitsuse poolt 27. juulil 1998. a. väljaantud ehitusloa nr. 10/98 väljaandmine täielikult seadusevastasteks. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on ebaõige halduskohtuniku seisukoht, et vaidlustatud otsus ja ehitusloa väljaandmine ei saa rikkuda kaebuse esitaja õigusi. R. Koppelil kui õigusvastaselt võõrandatud maad tagasi taotleval omandireformi õigustatud subjektil on õiguslik huvi, et temale tagastatava maatüki naaberkinnistutel järgitaks keskkonnakaitse norme. Apellandil kui endise "Viisjaagu järve nr. 32" talu maade tulevasel omanikul on õigus nõuda, et hoonete püstitamine naaberkinnistu kaldale toimuks kooskõlas keskkonnaõiguse normidega. Samuti on apellandil õigus nõuda, et ehitusloa andmine hoone püstitamiseks naaberkinnistu kaldaalale oleks seaduslik. Ringkonnakohus leidis, et käesoleval juhtumil anti ehitusluba hoone püstitamiseks lähemale kui 50 m järve kaldast, s.o. Viisjaagu järve ehituskeeluvööndisse. Vaidlustatud korralduse andmisel pole Nõo Vallavalitsus järginud Ranna ja kalda kaitse seaduse § 9 lg 7 ja § 6 lg 1, mille kohaselt saab kalda ehituskeeluvööndit vähendada või suurendada maakonnaplaneeringu alusel kehtestatud valla või linna üldplaneeringuga.

Keskkonnaministri 1. augusti 1997. a. nõusolek ehituskeeluvööndi vähendamiseks Viisjaagu järve kaldal on kalda ehituskeeluvööndi vähendamise eeltingimuseks. Sellist nõusolekut ei saa käsitada ehituskeeluvööndi vähendamise otsusena. Ringkonnakohus märkis, et kuna halduskohus hindab õigusaktide ja ametiisikute toimingute seaduslikkust vaidlustatud õigusaktide väljaandmise ning toimingute tegemise aja seisuga, siis ei ole antud vaidluse lahendamisel tähtis see asjaolu, et Nõo Vallavolikogu 19. novembri 1998. a. määrusega nr. 15 kehtestatud Nõo valla üldplaneeringuga on vähendatud Viisjaagu järve ehituskeeluvööndit 25 meetrini. Kuna vaidlustatud korraldus on seadusevastane, siis on ka selle korralduse alusel ehitusloa väljaandmine seadusevastane. Ringkonnakohus leidis, et vaidlustatud korraldust ja toimingut tehes rikkus Nõo Vallavalitsus Ranna ja kalda kaitse seaduse § 9 lg 12, mille järgi on metsaja põllumajandusliku sihtotstarbega kinnisasjale ehitusõiguse seadmiseks rannal või kaldal vajalik keskkonnaministri nõusolek. Vallavalitsusel puudus alus pidada kohtutoimikus olevat keskkonnaministri 1. augusti 1997. a. kirjalikku nõusolekut ehitusõiguse seadmise nõusolekuks Ranna ja kalda kaitse seaduse § 9 lg 12 mõttes, sest see nõusolek on pealkirjastatud ehituskeeluvööndi vähendamise nõusolekuna ning sellest ei nähtu nõusoleku andmist Ü. Pantile ja M. Kokkale ehitusõiguse seadmiseks. Tartu Ringkonnakohtu 19. veebruari 1999. a. otsuse peale haldusasjas nr. II-3-24/99 esitas Ü. Panti esindaja vandeadvokaat I. Koolmeister kassatsioonkaebuse. Kassaator palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uus otsus ning jätta R. Koppeli esindaja kaebus Nõo Vallavalitsuse 27. juuli 1998. a. korralduse nr. 520 ja ehitusloa nr. 10/98 seadusevastasteks tunnistamiseks rahuldamata. Kassaator leiab, et ringkonnakohus kohaldas AÕS § 143 ja § 144 sätteid naabrusõiguse kohta vääralt. AÕS § 144 lg 1 annab kinnisasja omanikule õiguse nõuda, et naaberkinnisasjale ei püstitataks ega seal ei säilitataks rajatist või seadeldist, mille suhtes on alust eeldada, et see tekitab kahjuliku mõjutuse tema kinnisasjale. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, milline oleks selline kahjulik mõjutus või mille alusel saab kahjulikku mõjutust eeldada. Kassaator leiab, et omandireformi õigustatud subjekt ei ole käsitatav kinnisasja omanikuna AÕS §-de 143 ja 144 mõttes. Õigustatud subjekti nõudeõigused tulenevad Omandireformi aluste seadusest ja on viimasega diskreetselt määratud. ORAS §-st 18 tuleneb tehingute keeld, millega kahjustatakse õigustatud subjektide õigusi või kahjustatakse õigusvastaselt võõrandatud vara säilimist. Ehitusloa andmine naaberkinnistule ja siit tulenevad võimalikud naabrusõigused ei ole hõlmatud Omandireformi aluste seaduse regulatsioonist tulenevate õigusaktidega. Kassaator leiab, et antud juhtumil ei ole tegemist ranna ja kalda ulatuse täpsustamisega Ranna ja kalda kaitse seaduse § 6 mõttes. Ehitusloa andmine ehituskeeluvööndisse ei eelda kalda ulatuse vähendamist. Kassaator leiab, et ringkonnakohus tõlgendas ka Ranna ja kalda kaitse seaduse § 9 lg 12 ekslikult. Selle sätte kohaselt on metsavõi põllumajandusliku sihtotstarbega kinnisasjale ehitusõiguse seadmiseks vajalik keskkonnaministri nõusolek. Nõo Vallavalitsuse 18. juuni 1997. a. taotlus Keskkonnaministeeriumile sisaldas taotlust nii ehituskeeluvööndi vähendamiseks kui ka ehitusõiguse seadmiseks metsamajandusliku otstarbega maale. Keskkonnaministri 1. augusti 1997. a. nõusolek pole käsitatav teisiti kui: 1) nõusolekuna vähendada ehituskeeluvööndit ja 2) nõusolekuna anda ehitusõigus konkreetsele kinnistule.

Nõo Vallalitsuse kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele nõustutakse Ü. Panti esindaja kassatsioonkaebuses esitatud väidetega. R. Koppeli esindaja vandeadvokaat J. Leppiku kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium leidis: 1. Õige on kassaatori väide, et omandireformi õigustatud subjekti nõudeõigused tulenevad Omandireformi aluste seadusest ja on viimasega määratletud. ORAS § 18 lg 1 sätestab, et kuni omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamiseni on riigija kohaliku omavalitsuse asutustel ning teistel juriidilistel ja füüsilistel isikutel, kelle omandis või valduses vara on, keelatud vara võõrandada või asjaõigusega koormata, kui samast seadusest ei tulene teisiti. Seda keeldu rikkuvad tehingud on tühised. Nimetatud vara võib võõrandada riigile või kohalikule omavalitsusüksusele või õigustatud subjektide kirjalikul nõusolekul teistele isikutele. Kuni õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise otsustamiseni on vara praegustel valdajatel õigus seda rentida või muul viisil valdusse anda üksnes tähtaega määramata, välja arvatud siis, kui õigustatud subjektid on nõus tähtajalise suhtega. Kaebaja R. Koppel tunnistati ÕVVTK Tartu maakonnakomisjoni 18. mai 1995. a. otsusega nr. 134/1- 7 omandireformi õigustatud subjektiks Nõo vallas asunud endise talu "Viisjaagu järve nr. 32" maa ja hoonete suhtes. Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise küsimus on Nõo Vallavalitsuse poolt otsustamata. Halduskohtule esitatud kaebuses leidis kaebaja, et ehitusloa andmisel rikkus Nõo Vallavalitsus Planeerimisja ehitusseaduse § 54. Kaebaja väitis, et vaidlustatud korraldusega ja selle alusel ehitusloa andmisega elamu ehitamiseks Nõo vallas Vissi külas Mosina 1 kinnistule rikuti tema seaduslikke õigusi, mis tulenevad Asjaõigusseaduse §-dest 143 ja 144. Planeerimisja ehitusseaduse § 54 punkti 3 kohaselt ei anta ehitusluba, kui projekteeritud ehitis kahjustab Asjaõigusseaduse §-des 143-154 sätestatud naabrusõigusi ja naabriga ei ole saavutatud kokkulepet. AÕS § 143 kohaselt ei ole kinnisasja omanikul õigust keelata gaasi, suitsu, auru, lõhna, tahma, soojuse, müra, põrutuste ja muude seesuguste teiselt kinnisasjalt tulevate mõjutuste levimist oma kinnisasjale, kui see ei kahjusta oluliselt tema kinnisasja kasutamist ega ole vastuolus keskkonnakaitse nõuetega. Mõjutuste tahtlik suunamine naaberkinnisasjale on keelatud. AÕS § 144 järgi on kinnisasja omanikul õigus nõuda, et naaberkinnisasjale ei püstitataks või seal ei säilitataks rajatist või seadeldist, mille suhtes on alust eeldada, et see tekitab keelatud mõjutuse tema kinnisasjale. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et kui käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud rajatis või seadeldis on püstitatud kooskõlas seadusega, on õigus nõuda rajatise või seadeldise eemaldamist ainult pärast keelatud mõjutuse tegelikku toimumist. Sellest tulenevalt võib kinnisasja omanik nõuda selliste hoonete, rajatiste ja seadeldiste püstitamise keelamist, mille suhtes on ette teada, et nende olemasolu ja kasutamine tekitab keelatud mõjutuse tema kinnisasjale. AÕS §-d 143 ja 144 sätestavad naabrusõigused kinnisasja omanikele. AÕS § 118 lg 1 järgi tekib

kinnisomand kinnistusraamatusse kandmisega (kinnistamisega). Maareformi käigus tekib omandiõigus tagastatavale maale esmakinnistamisega vastavalt Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse §-dele 10 ja 11. Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a. määrusega kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkti 63 kohaselt läheb omandiõigus tagastatud maale üle õigustatud subjektile maa kinnistusraamatusse kandmise (kinnistusregistriosa avamise) päevast. Eeltoodust tulenevalt ei saa isikut, kellel on õigus nõuda maa tagastamist (õigustatud subjekti), käsitada kinnisasja omanikuna. Seega ei laiene AÕS §-des 143 ja 144 sätestatud naabrusõigused omandireformi õigustatud subjektile. ORAS §-st 18 tulenevalt on R. Koppelil kaebeõigus selle õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes, mille osas on ta tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks, kuid mille tagastamine on veel otsustamata, s.o. Nõo vallas asunud endise "Viisjaagu järve nr. 32" talu (kinnistu nr. 2695) maa ja hoonete suhtes. Vaidlustatud korraldusega anti ehitusluba ühepereelamu ehitamiseks Nõo vallas Vissi külas asuvale Mosina 1 kinnistule, mitte aga R. Koppeli poolt taotletavale endise talu "Viisjaagu järve nr. 32" maale. Seega ei saa vaidlustatud korraldus rikkuda kaebaja R. Koppeli õigusi. 2. Õigesti leidis halduskohtunik, et kuna kaebaja õiguste rikkumise olemasolu on primaarne õigusliku hinnangu andmisel vaidlustatud haldusaktidele, siis "antud juhul puudub kohtul alus võtta seisukoht Nõo Vallavalitsuse korralduse nr. 520 ja ehitusloa nr. 10/98 seaduslikkuse suhtes". Kuna vaidlustatud korraldus ei riku ega saagi rikkuda kaebaja R. Koppeli subjektiivseid õigusi, siis ei pidanud halduskohus kontrollima selle seaduslikkust. Halduskohus jättis kaebuse põhjendatult rahuldamata HKS § 5 lg 1 alusel. Kui ehitise püstitamine ehituskeeluvööndisse on vastuolus keskkonnakaitse nõuetega, siis on tegemist avaliku huvi rikkumisega, mille kaitsmist teostab organ või ametiisik, kellele on see kohustus pandud seadusega. Kassatsioonkaebuses märgitud ülejäänud väidetel pole antud haldusasjas olulist tähtsust. Seetõttu jätab Riigikohtu halduskolleegium need väited tähelepanuta. Kuna selles haldusasjas ei ole vaja koguda täiendavaid tõendeid, siis on võimalik teha uus otsus asja uueks arutamiseks saatmata. Tartu Ringkonnakohtu otsus kuulub tühistamisele. Jõusse tuleb jätta Tartu Maakohtu halduskohtuniku otsus. Eeltoodu alusel ja juhindudes HKS §-dest 57 p. 4 ja 68 lg 3, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: Rahuldada Ülle Panti esindaja vandeadvokaat Indrek Koolmeistri kassatsioonkaebus. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 19. veebruari 1999. a. otsus haldusasjas nr. II-3-24/99. Jätta jõusse Tartu Maakohtu halduskohtuniku 27. novembri 1998. a. otsus haldusasjas nr. 3- 32/98. Tagastada Ülle Panti esindajale Ain Otstavelile kassatsioonikautsjon 625 (kuussada kakskümmend viis) krooni. Määrus jõustub 25. mail 1999 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel