3-1-1-57-99 · Riigikohus

3-1-1-57-99

K O H T U M Ä Ä R U S

Tartus 18. mail 1999

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Ott Järvesaar ja Eerik

Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil läbi riigiprokurör Tatjana Vassilevskaja eriprotesti

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 21. aprilli 1999. a määruse peale, millega tühistati Tartu

Linnakohtu 18. veebruari 1999. a otsus kriminaalasjas nr 1-65/98 P. K., K. O., I. K. jt süüdistusasjas ja

saadeti kriminaalasi Tartu Linnakohtule uueks arutamiseks.

Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa K. O. kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa, P. K. ja I. K.

kaitsja vandeadvokaat Anton Frosch ning riigiprokurör Marge Püss.

1. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt tunnistati Tartu Linnakohtu 18. veebruari 1999. a otsusega P. K.

süüdi KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning teda karistati 3-aastase vabadusekaotusega. I. K. tunnistati

süüdi KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega 2 aastaks ja 6 kuuks. K. O.

tunnistati süüdi KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3; § 202 ja § 203 lg 1 järgi ning lõplikuks karistuseks kuritegude

kogumi eest mõisteti talle karistuste osalise liitmise teel 3 aastat vabadusekaotust. Vastavalt KrK § 47

sätetele vabastati ta 3-aastase katseajaga tingimuslikult karistuse kandmisest. Sama kohtuotsusega tunnistati

veel süüdi E. K., E. L., J. P. ja L. K.

2. Tartu Linnakohtu 18. veebruari 1999. a otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused kohtualused P. K., K.

O., samuti I. K. ja tema kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Heiki Kuningas. Kaebustes taotlesid P. K. ning

I. K. ja tema kaitsja mõistetud karistuste kergendamist. K. O. apellatsioonkaebuses taotleti linnakohtu otsuse

tühistamist ja tema täielikku õigeksmõistmist.

3. Tuginedes KrMK § 274 p-dele 3 ja 4 ning AKKS § 30 lg 2 p-le 2; §-le 33 ja § 39 lg 3 p-le 7 tühistati Tartu

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 21. aprilli 1999. a määrusega Tartu Linnakohtu 18. veebruari 1999. a

otsus täies ulatuses ja kriminaalasi saadeti samale kohtule uueks arutamiseks. Kriminaalasja uueks

arutamiseks saatmisel rõhutas kriminaalkolleegium järgnevat.

3.1 Linnakohus on kohtualustele P. K. ja I. K. süüks arvanud rea salajasi vargusi ilma iga kohtualuse ja

kuriteo kohta konkreetseid motiive esitamata. Linnakohtu otsuses märgitakse üldsõnaliselt, et kohtualuste

süü on tõendatud kannatanute ja tunnistajate ütlustega, kuid samas ei näidata, milline konkreetne varguse

episood loetakse tõendatuks ühe või teise ütlusega.

3.2 Ringkonnakohtu määruses on loetletud ka 14 salajase varguse episoodi, mille puhul pole ringkonnakohtu

arvates linnakohtu otsuse pinnalt võimalik öelda, kui suur oli kuriteoga tekitatud kahju.

3.3 Linnakohtu otsuses ei ole kõigi episoodide puhul hinnatud kohtualuste poolset kuriteost osavõtu astet.

Samuti pole motiveeritud, miks jäeti kohtualuse K. O. süüditunnistamisel arvesse võtmatatema vastuväited.

3.4 Linnakohtu otsuses puuduvad motiivid K. O. süüditunnistamises KrK § 202 järgi.

3.5 K. O. süüditunnistamises KrK § 203 lg 1 järgi on tuginetud ainult kaaskohtualuse I. K. seletusele.

Kõike eelkirjeldatut lugeski ringkonnakohus motiivide puudumiseks KrMK § 274 p 3 ja 4 mõttes. AKKS

§ 39 lg 3 p 7 kohaselt on aga motiivide puudumine kriminaalmenetluse seaduse selline rikkumine, mis

AKKS § 33 kohaselt toob endaga vältimatult kaasa kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja linnakohtule

uueks arutamiseks saatmise.

4. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 21. aprilli 1999. a määruse peale esitas eriprotesti

riigiprokurör Tatjana Vassilevskaja, kes leiab, et määrus kuulub tühistamisele kriminaalmenetluse seaduse

ebaõige kohaldamise tõttu. Prokurör ei nõustu oma eriprotestis ringkonnakohtu järeldusega, et P. K. ja I. K.

süüditunnistamine oleks motiveerimata ning et see tooks endaga vältimatult kaasa kohtuotsuse tühistamise.

Samuti ei too prokuröri arvates kohtualuse K. O. vastuväidete arvestamata jätmine endaga kaasa kohtuotsuse

tühistamise vajadust. Siinkohal viitab prokurör Riigikohtu 22. novembri 1998. a otsuses nr 3-1-1-97-98 (RT

III 1998, 29, 287) väljendatud seisukohale, et AKKS § 39 lg 3 p-s 7 sätestatud rikkumisega on tegemist

juhul, kui kohus ei ole oma otsust üldse motiveerinud. Eriprotestis leitakse, et mõistes K. O. talle

süüksarvatud kuritegudes süüdi, on linnakohus seda iga erineva kuriteoliigi puhul eraldi motiveerinud.

5. Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas prokurör eriprotestis sisalduvat taotlust. Prokurör möönis, et

linnakohtu otsust oleks võinud ka paremini motiveerida, kuid samas ei saavat linnakohtu kõnealuse otsuse

puhul rääkida motiivide puudumisest. Prokurör leidis, et linnakohtu kõnealuses otsuses on mitmeid salajase

varguse episoode motiveeritud komplekselt. Seda, et rea salajase varguse episoodide puhul ei ole välja

selgitatud kannatanuid ja tsiviilhagejaid, samuti varastatu täpset väärtust ei pea aga prokurör õigeks lugeda

kohtuotsuses motiivide puudumiseks. Kaitsjate seletuses taotleti Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

21. aprilli 1999. a määruse muutmata ja eriprotesti rahuldamata jätmist.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud

menetlusosaliste seletused,

l e i d i s :

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 21. aprilli 1999. a määrus on põhjendatud ja seaduslik ning

seega puudub alus selle tühistamiseks.

6.1 Eriprotesti põhistuses sisalduv viide Riigikohtu lahendile ei ole käesoleva kohtuasja puhul asjakohane.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. septembril 1998. a otsuses L. J. süüdistusasjas KrK § 162 järgi

käsitletakse olukorda, mil isik oli antud kohtu alla vaid ühe kuriteo toimepanemises ja see tegu oli

kvalifitseeritud vaid KrK ühe paragrahvi järgi. Kuriteo tehiolud olid kohtuistungil välja selgitatud piisava

täpsusega ja esimese astme kohus oli piisavalt põhjendanud, miks tuleb tuvastatud tehiolude pinnalt

kohtualune õigeks mõista. Riigikohtu arvates ei olnud just sellises olukorras ringkonnakohus õigustatud

saatma kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks viitega motiivide puudumisele. Sellises

olukorras tähendas ringkonnakohtu viide motiivide puudumisele tegelikult ringkonnakohtu mittenõustumist

õigeksmõistmisega. Selline mittenõustumine aga ei saa iseenesest olla kriminaalasja uueks arutamiseks

saatmise aluseks. Seda silmas pidades rõhutaski Riigikohtu kriminaalkolleegium, et mitte nõustudes esimese

astme kohtu poolse motiveeringuga " s.t mitte nõustudes esimese astme kohtu poolse tõendite hindamisega

oleks ringkonnakohus pidanud esitama omapoolse tõendite hindamise, kummutama õigeksmõistmise

motiivid ja tegema sellele vastava kohtulahendi.

6.2 Käesoleva kohtuasja puhul on tegemist mitme kohtualusega, keda süüdistatakse mitmete kuritegude

toimepanemises. Vastavalt KrMK § 274 p-le 4 tuleb sellisel juhul kohtuotsuse kirjeldav- motiveerivas osas

märkida muuhulgas ka seda, millistes konkreetsetes süüdistustes kohus iga kohtualuse süüd tunnistab ja

millistele tõenditele seejuures tuginetakse. See tähendab, et kohtuotsuses peab olema iga kuriteo

(kuriteoepisoodi) puhul osutatud konkreetsetele tõenditele - ja seejuures nii tõendi vormile kui ka sisule "

millele tuginevalt loeb kohus vastava kuriteo toimepanemise tuvastatuks. Sellest tulenevalt ei pea Riigikohtu

kriminaalkolleegium võimalikuks aktsepteerida prokuröri seisukohta, et erinevaid kuriteoepisoode tohiks

motiveerida n.ö komplekselt.

6.3 Põhjendatud ja kooskõlas KrMK § 46 p-s 4 sätestatuga on Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

21. aprilli 1999. a määruses sisalduv seegi seisukoht, et eriti varavastase kuriteo puhul kuulub obligatoorselt

tõendamisesemesse ka kuriteoga tekitatud kahju iseloom ja suurus. Sellest tulenevalt ei saa lugeda

tuvastatuks nende 14 salajase varguse episoodi toimepanemist, mille puhul pole linnakohtu otsuse pinnalt

võimalik öelda, kui suur oli kuriteoga tekitatud kahju.

6.4 Nõustuda tuleb Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 21. aprilli 1999. a määruses märgituga ka

selles osas, et kohtuotsuses peab olema täpselt näidatud, milline oli iga kuriteoepisoodi puhul kohtualuste

kuriteost osavõtu aste.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1, § 65 lg-st 3 ja §-dest 76 ning 77, Riigikohtu

kriminaalkolleegium

m ä ä r a s :

1. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 21. aprilli 1999. a määrus jätta muutmata ja

eriprotest jätta rahuldamata.

2. Mõista P. K. kohtukuluna riigituludesse kaitsjatasu summas 743.40 kr (seitsesada nelikümmend

kolm krooni ja nelikümmend senti).

3. Mõista I. K. kohtukuluna riigituludesse kaitsjatasu summas 743.40 kr (seitsesada nelikümmend

kolm krooni ja nelikümmend senti).

Kohtuotsus jõustub 18. mail 1999. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Jüri Ilvest

Liikmed Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg