3-2-1-47-99 · Riigikohus

3-2-1-47-99

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 4. mail 1999. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja J. Luik vaatas läbi

kirjalikus menetluses 12. aprillil 1999. a

Jaan Tiiduse ja Heino Tiiduse kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu

tsiviilkolleegiumi 17. novembri 1998. a otsuse AS S. I. Investeeringud hagis Jaan Tiiduse ja

Heino Tiiduse vastu 476 624 krooni saamiseks.

AS S. I. Investeeringud esitas Saare Maakohtule hagi Jaan Tiiduselt ja Heino Tiiduselt 476 624

krooni saamiseks. Hagi põhjenduste kohaselt sõlmis Üllar Õun 7. oktoobril 1994. a kostjatega

laenulepingu, mille järgi kostjad laenasid Ü. Õunalt 92 300 krooni intressiga 12,5% kuus. Veel

laenasid kostjad 1. novembril 1994. a sõlmitud laenulepingu järgi Ü. Õunalt 200 000 krooni

intressiga 13% kuus. Ü. Õun loovutas laenulepingutest tulenevad nõuded 11. märtsil 1997. a hagejale.

Hageja soovis, et kohus mõistaks kostjatelt välja intressi arvestusega 2% kuus. Hageja palus

laenulepingute alusel kostjatelt solidaarselt välja mõista 292 300 krooni põhivõlga ja 184 324 krooni

intressi.

Saare Maakohus rahuldas hagi. Kohtuotsuse kohaselt olid laenulepingutel Jaan Tiiduse ja Heino

Tiiduse allkirjad. Seega on nad TsÜS § 92 lg 2 alusel laenulepingute järgi laenutehingu teinud isikud.

Kohus leidis, et laenusummad on faktiliselt kätte saanud Jaan Tiidus. Kuivõrd Jaan Tiidusel olid

rahalised probleemid, siis võttis Ü. Õun laenulepingutele Heino Tiiduse allkirja. Ü. Õun tegi enda

käes olevatesse laenulepingutesse juurdekirjutuse, lisades lepingutesse laenuvõtjana Heino Tiiduse

nime. TsK § 272 lg 2 kohaselt on rahasummade üleandmine Jaan Tiidusele laenulepingute sõlmimist

lõpetavaks staadiumiks. TsK § 276 lg 1 kohaselt on laenajal õigus laenulepingut vaidlustada selle

rahatuse pärast, kui ta tõendab, et ta raha või asju laenutajalt tegelikult üldse ei saanud või sai

väiksemas koguses, kui lepingus tähendatud. Heino Tiidus laenulepinguid nende rahatuse pärast ei

vaidlustanud. TsÜS § 103 lg 2 kohaselt on Heino Tiidus selle tehingu heaks kiitnud ja see tehing on

tema suhtes kehtiv algusest peale. TsK § 216 kohaselt loovutas Ü. Õun laenulepingutest tulenevad

nõuded hagejale. Vastavalt TsK §-le 219 oli kostjatel õigus võlgnikena esitada vastuväiteid uue

kreeditori vastu, mida nad aga ei teinud. Kostjate esitatud 7. oktoobri 1994. a laenulepingu

eksemplarile tehtud märkusel laenu tagastamise kohta puudub laenutaja kinnitus. Ü. Õuna allkiri

kinnitab intressi saamist oktoobris ja novembris 23 075 krooni ning ettemaksuna 925 krooni saamist.

Ka kostjate esitatud 1. novembri 1994. a laenulepingu eksemplarile tehtud märkusel laenusumma

tagastamise kohta puudub laenutaja kinnitus. Sellele lepingule tehtud märkus novembri intressi 26

000 krooni saamise kohta on laenutaja Ü. Õuna allkirjaga kinnitatud. TsK § 276 lg 2 kohaselt

kirjalikus vormis sõlmitud laenuleping pole vaidlustatav tunnistajate ütlustega. Sellest tulenevalt ei

saa kirjalikus vormis sõlmitud laenulepingu täitmist tõendada tunnistajate ütlustega.

Tallinna Ringkonnakohtu 17. novembri 1998. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata. Poolte

vahel ei ole vaidlust laenulepingutes märgitud summade üleandmises Jaan Tiidusele. Kuna mõlemale

laenulepingule on laenaja poolel alla kirjutanud ka Heino Tiidus, siis ei oma tähendust, kumma kostja

kätte raha anti. Kostjate kohustuseks oli usaldusväärselt tõendada, et nende poolt oli kohustis

täidetud. Maakohtu seisukoht, et tunnistajate ütlustega ei ole võimalik tõendada laenulepingu täitmist,

on ekslik. Seadus ei sätesta, et laenulepingu täitmine peab olema tõendatud dokumentaalsete

tõenditega. TsKS § 88 lg 1 kohaselt oli aga pooltel kohustus tõendada oma väiteid ja vastuväiteid.

Kohus leidis, et kostjad ei suutnud oma vastuväiteid usaldusväärselt tõendada.

Kassatsioonkaebuse esitasid Jaan Tiidus ja Heino Tiidus, kes palusid ringkonnakohtu otsuse tühistada

ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebuse põhjenduste

kohaselt on ringkonnakohus oluliselt rikkunud menetlusnorme ning ebaõigesti kohaldanud

materiaalõiguse normi. Ringkonnakohus jättis esimese astme kohtu otsuse muutmata, kuid luges

ekslikuks esimese astme kohtu otsuses väljendatud seisukoha, et laenulepingu täitmist ei saa tõendada

tunnistajate ütlustega. Samuti leidis ringkonnakohus, et tähtsust ei ole sellel, kumma kostja kätte raha

anti. Selline käsitus ei ole kooskõlas esimese astme kohtu otsuses väljendatud seisukohaga, mille

kohaselt Heino Tiiduse kohustise tekkimise aluseks on volituseta esindus: kohustis tekkis Jaan

Tiiduse poolt talle võetud kohustuste hilisema heakskiitmisega. TsÜS § 103 lg 2 kohaselt saab

tehingu tagantjärele heaks kiita ainult isik, kelle nimel tehing tehti. Asjas ei ole tuvastatud, et Jaan

Tiidus oleks tehingud teinud Heino Tiiduse nimel. Kirjaliku laenulepingu poolteks olid selle

sõlmimisel Ü. Õun ja Jaan Tiidus ning raha andmisega Jaan Tiidusele oli poolte vahel laenuleping

sõlmitud. Ekslik on kohtu seisukoht, et kuna Heino Tiidus ei vaidlustanud laenulepinguid selle

rahatuse pärast, siis tema suhtes on tehingud kehtivad algusest peale. Heino Tiidus ei olnud

vaidlustatud õigussuhete pool. TsK § 276 kohaselt saab laenulepingut selle rahatuse pärast

vaidlustada ainult laenaja. Heino Tiidus on kogu aeg vaielnud hageja nõudele vastu põhjusel, et tema

ei ole laenu saanud. Kuna Heino Tiidus ei olnud vaidlustatud õigussuhte pool, siis ei ole ta kohane

kostja ning tema suhtes tehtud kohtuotsus on ebaseaduslik. Jaan Tiidus on laenulepingud täitnud.

Kohus ei ole motiveerinud, miks ta seda asjaolu kinnitavaid tõendeid ei arvestata. TsÜS § 64 lg 3

toodud tehingu tõlgendamise põhimõtete kohaselt tõlgendatakse tehingut kahtluse korral kohustatud

isiku kasuks.

Vastustaja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Vastustaja leiab, et Heino Tiidus kirjutas

laenulepingule alla kui üks laenaja. Heino Tiidus ei vaidlustanud lepingu rahatust. Kostjad ei ole

laenu tagasi maksnud. Mõlema lepingu järgi on tasutud vaid 50 000 krooni intressi.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus kuulub TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel tühistamisele

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja tõlgendamise ning protsessiõiguse normi olulise

rikkumise tõttu.

Maakohus tuvastas, et vaidlusaluste laenulepingute alusel andis laenutaja rahasummad üle Jaan

Tiidusele. Kohaldades TsK § 272 lg 2 ja TsÜS § 103 lg 2, leidis maakohus, et nende laenulepingute

järgi oli laenajaks ka Heino Tiidus. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata. TsK § 272

lg 2 kohaselt loetakse laenuleping sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist. Kohtuotsusega

ei ole tuvastatud, et vaidlusaluste laenulepingute alusel oleks raha Heino Tiidusele üle antud. Samuti

ei ole kohtuotsusega tuvastatud, et laenutajalt raha vastu võttes oleks Jaan Tiidus tegutsenud Heino

Tiiduse nimel. Esinduse kohta käivaid sätteid ei saa kohaldada, kui isik teeb tehingu iseenda nimel.

Kuna asjas ei ole tuvastatud, et laenutaja oleks Heino Tiidusele raha üle andnud ega ka seda, et Jaan

Tiidus oleks esinenud Heino Tiiduse nimel, siis puudusid kohtul alused Heino Tiiduse vastu esitatud

hagi rahuldada TsK § 272 lg 2 ja TsÜS § 103 lg 2 kohaldades. Eeltoodu põhjal ei ole asjakohane

kohtu väide, et Heino Tiidus oleks laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmisest vabanemiseks

pidanud laenulepingud nende rahatuse pärast TsK § 276 lg 1 kohaselt vaidlustama.

Vastavalt TsMS § 227 lg-le 1 peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Õige on

kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohtu otsus on vastuoluline. Ringkonnakohtu otsuse

põhjendavas osas on ekslikuks peetud maakohtu seisukohta, mille kohaselt kirjalikus vormis sõlmitud

laenulepingu täitmist ei saa tõendada tunnistajate ütlustega. Samuti on apellatsioonikohtu otsuse

põhjendavas osas leitud, et kuna laenulepingutele on laenaja poolel alla kirjutanud ka Heino Tiidus,

siis ei oma tähtsust, kumma kostja kätte raha anti. Sellest järeldub, et apellatsioonikohus ei ole

mõnede esimese astme kohtu otsuse motiividega nõustunud, kuid samas on apellatsioonikohus jätnud

maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ta leiab, et seoses laenulepingute allakirjutamisega

Heino Tiiduse poolt ei oma asjas tähtsust, kas laenutaja andis raha Jaan Tiiduse või Heino Tiiduse

kätte. Kohtuotsuses ei ole ära näidatud,millistele materiaalõiguse normidele see õiguslik järeldus

rajaneb. Ka ei ole kohtuotsuses põhjendatud, kuidas jõudis kohus järeldusele, et kostjad vastutavad

laenulepingute täitmise eest kui solidaarsed võlgnikud.

Apellatsioonikohus on laenulepingut reguleerivaid tsiviilkoodeksi sätteid tõlgendades ekslikult

leidnud, et laenulepingu täitmise tõendamise osas ei ole seaduses piiranguid ette nähtud. Vastavalt

TsK § 276 lg-le 2 ei ole laenulepingu vaidlustamine tunnistajate ütluste kaudu lubatud, kui

laenuleping peab olema sõlmitud kirjalikus vormis. Sellest sättest tuleneb põhimõte, mille kohaselt

on keelatud tunnistajate ütlustega tõendada laenulepingute täitmist, mis peavad olema sõlmitud

kirjalikus vormis.

Kohtuotsuses on piisavalt põhjendatud, miks kohus loeb tõendatuks, et laenulepingute järgi saadud

laene ei ole tagastatud. Tõendite hindamist puudutavatele apellatsioonkaebuse põhjendustele on

ringkonnakohus otsuses vastanud.

Juhindudes TsMS 362 p-st 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 17. novembri 1998. a otsus ja saata asi

samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Heino Tiidusele 17. detsembril 1998. a tasutud kautsjon 2383 (kaks tuhat kolmsada

kaheksakümmend kolm) krooni ja 10 senti ning Jaan Tiidusele 17. detsembril 1998. a tasutud

kautsjon 2383 (kaks tuhat kolmsada kaheksakümmend kolm) krooni ja 10 senti.

Eesistuja: J. Odar

Liikmed. A. Kull, J. Luik