3-1-1-42-99 · Riigikohus

3-1-1-42-99

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 27. aprillil 1999

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Jüri Ilvest ja Eerik

Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

V. V. süüdistuses KrK § 107 lg 2 p 2 järgi.

Kohtuistungist võtsid osa V. V. kaitsja vandeadvokaat Rein Napa ja riigiprokurör Marge Püss.

V. V. mõisteti Kohtla-Järve Linnakohtu 10. detsembri 1998. a otsusega süüdi KrK § 107 lg 2 p 2 järgi ja

karistati vabadusekaotusega viieks aastaks kinnises vanglas.

V. V. mõisteti süüdi selles, et ta ööl vastu 1. jaanuari 1992. a, olles alkoholijoobes, Kohtla-Järvel Toome

puiesteel, lõi huligaansel ajendil A. M.-i noaga selga ja tekitas sellega kannatanule üliraske kehavigastuse.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. jaanuari 1999. a otsusega jäeti Kohtla-Järve Linnakohtu

otsus muutmata ja V. V. apellatsioonkaebus rahuldamata.

Nõustudes V. V. süüdi mõistmisega, leidis ringkonnakohus, et linnakohus on jätnud ta süüdistuses KrK § 107

lg 2 p 2 järgi kohtu alla andmata ning rikkunud sellega tema kaitseõigust. Kriminaalkolleegiumi otsuses

märgiti, et Riigikohtu lahendites väljendatud seisukoha kohaselt on süüdistatava kohtu alla andmata jätmine

käsitatav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena, mis tingib kohtuotsuse tühistamise ja asja uueks

arutamiseks saatmise, kuid see õigus on ainult Riigikohtul endal. Ringkonnakohtul puudus õigus eeltoodud

rikkumise menetlusnormide oluliseks rikkumiseks tunnistamiseks, mis tingiski ebaõige kohtulahendi

tegemise.

Süüdimõistetu V. V. vaidlustab kassatsiooni korras enda süüdi mõistmise ning leiab, et puuduvad

usaldusväärsed tõendid selle kohta, et just tema lõi noaga A. M.-i.

Vaidlustamata V. V. sisulist süüdimõistmist, esitas riigiprokurör Elo Kungla kassatsioonprotesti, milles

taotleb V. V. suhtes tehtud kohtulahendite tühistamist ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist alates

süüdistatava kohtu alla andmise staadiumist. Kassaator leiab, et jättes V. V. oma määrusega kohtu alla

andmata, rikkus linnakohus kohtualuse kaitseõigust. Prokuröri arvates on rikutud ka KrMK § 215 lg 1

sätteid, mille kohaselt toimub kriminaalasja arutamine kohtus ainult nendes kuritegudes, milles nad on

eelnevalt kohtu alla antud. Samas ei nõustu kassaator ringkonnakohtu seisukohaga AKKS § 39 lg 4

tõlgendamises. Protestis leitakse, et tuginedes Riigikohtu 1. detsembri 1998. a määrusele H. L. ka P. P.

süüdistusasjas, milles kohtu alla andmata jätmine on tunnistatud kriminaalmenetluse seaduse oluliseks

rikkumiseks, tulnuks ringkonnakohtul juhinduda sellest määrusest ebaseaduslikku kohtulahendit tegemata.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning kuulanud ära kaitsja ja

prokuröri, kes mõlemad taotlesid protesti rahuldamist selles toodud motiividel,

l e i d i s :

I Kassatsioonprotest on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Riigikohtu kriminaalkolleegium rõhutab

jätkuvalt, nagu ka 1. detsembri 1998. a kohtumääruses H. L. ja P. P. süüdistusasjas, et süüdistatava kohtu alla

andmise määruse tegemata jätmine takistab kriminaalasja seaduslikku kohtulikku arutamist, kuna vastavalt

KrMK § 215 lg-le 1 puudub kohtul pädevus arutada kriminaalasja isikute suhtes, kes pole kohtu alla antud.

Selle menetlusnormide rikkumise on Riigikohus AKKS § 39 lg 4 alusel tunnistanud oluliseks ning seega

toob see kaasa kohtuotsuse tühistamise.

II 3. mail 1998. a kriminaalmenetluse koodeksi, kriminaalkoodeksi, haldusõigusrikkumiste seadustiku,

politseiseaduse, apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku, täitevmenetluse

seadustiku, jälitustegevuse seaduse ja tolliseaduse muutmise ja täiendamise seadusega täiendati KrMK

paragrahvi 1 punktiga 4, mille kohaselt Riigikohtu lahendid küsimustes, mis ei ole lahendatud muudes

kriminaalmenetlusõiguse allikates või on tõusetunud seaduse kohaldamisel, on kriminaalmenetlusõiguse

allikaks.

Eelpool viidatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend on tehtud pärast selle seaduse jõustumist ning

käsitleb kohtu alla andmata jätmist kui menetlusnormide olulist rikkumist mitte üksikjuhtumina H. L. ja P. P.

süüdistusasjas, vaid üldise olulise rikkumisena kriminaalmenetluses. Seetõttu oli Viru Ringkonnakohus

viitega AKKS § 39 lg-le 4 ja Riigikohtu lahendile õigustatud ka ise tühistama Kohtla- Järve Linnakohtu

10. detsembri 1998. a kohtuotsuse.

V. V. kassatsioonkaebus on üldsõnaline ning käsitab peamiselt tõendite hindamist, kuid kuna selles sisaldub

muuhulgas taotlus Riigikohtule tagada seadusliku kohtulahendi tegemine, kuulub kaebus rahuldamisele

ülaltoodud motiividel.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS§ 63 p-st 2, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu

kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

Tühistada Kohtla-Järve Linnakohtu 10. detsembri 1998. a kohtuotsus ja Viru Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 26. jaanuari 1999. a kohtuotsus V. V. suhtes ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks

Kohtla-Järve Linnakohtule teises kohtukoosseisus kohtu alla andmise staadiumist.

Kassatsioonkaebus ja kassatsioonprotest rahuldada.

Mõista välja V. V.-lt 424 krooni ja 80 senti kohtukulusid riigieelarve tuludesse.

Kohtuotsus jõustub 27. aprillil 1999. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Peeter Vaher

Liikmed: Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg