3-3-1-14-99 · Riigikohus

3-3-1-14-99

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 19. aprillil 1999

AS Trio kassatsioonkaebuse läbivaatamine ringhäälingusageduste määramise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel

vaatas 7. aprillil 1999. a. avalikul kohtuistungil läbi AS Trio kassatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 27. oktoobri 1998. a. otsuse peale haldusasjas nr. II-3/185/98.

Tulenevalt Ringhäälinguseaduse §-st 24 lg 5 määras kultuuri- ja haridusminister 7. aprilli 1995. a.

määrusega nr. 12 ringhäälingusagedused Eesti Raadiole. Seda määrust muudeti ministri 4. mai

1995. a. määrusega nr. 15, millega kinnitati Raadio 2 programmi edastamiseks lisaks sagedusele

94,5 MHz veel sagedus 71,0 MHz. AS Trio vaidlustas viimati nimetatud määruse halduskohtus,

väites, et see määrus annab Raadio 2-le konkurentsieelise aktsiaseltsile Trio kuuluva Kuku raadio ees.

Rikutud on Konkurentsiseaduse § 4 lg 2. Tallinna Halduskohtu 13. detsembri 1995. a. otsusega

rahuldati AS Trio kaebus. Kohtuotsuse täitmiseks tunnistas kultuuriminister 10. jaanuari 1996. a.

määrusega nr. 1 kehtetuks 4. mai 1995. a. määruse nr. 15.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 22. märtsi

1996. a. otsusega halduskohtu otsuse ja saatis asja halduskohtule uueks läbivaatamiseks.

Tulenevalt Ringhäälinguseaduse §-st 24 lg 5 määras kultuuriminister 30. jaanuari 1996. a. määrusega

nr. 3 ringhäälingusagedused Eesti Raadiole. Määruse järgi otsustab, vastavalt Ringhäälinguseaduse §-

le 28, määrusega eraldatud sageduste jaotuse programmide lõikes Eesti Raadio, kooskõlastades selle

Ringhäälingu Nõukogu ja Riigi Elekterside Inspektsiooniga. Sama määrusega tühistati kultuuri- ja

haridusministri 7. aprilli 1995. a. määrus nr. 12 ning jäeti kohtuvaidluse lõppemiseni jõusse

kultuuriministri 10. jaanuari 1996. a. määrus nr. 1.

AS Trio vaidlustas kultuuriministri 30. jaanuari 1996. a. määruse nr. 3 Tallinna Halduskohtus.

Kaebaja väitis, et Ringhäälinguseaduse § 24 lg 5 kohaselt määrab Eesti Raadiole

ringhäälingusagedused kultuuriministeerium. Minister ei saa seda kohustust delegeerida Eesti

Raadiole. Määruse viide Ringhäälinguseaduse §-le 28 on asjakohatu, sest see säte ei reguleeri

ringhäälingusageduste määramist. Määrus on vastuolus Konkurentsiseaduse §-ga 18 lg 1 p. 2 ja 3,

ahistab Konkurentsiseaduse § 4 lg 2 mõttes konkurentsivabadust ning loob Tallinna piirkonnas Eesti

Raadiole ja selle programmile Raadio 2 eelised AS Trio omandis oleva Kuku raadio ees. See määrus

ja Tallinna Halduskohtu 13. detsembri 1995. a. otsusega seadusevastaseks tunnistatud 4. mai 1995. a.

määrus nr. 15 on sisult ühesugused. Seepärast palus AS Trio tunnistada seadusevastasteks ka

kultuuriministri toimingud 30. jaanuari 1996. a. määruse nr. 3 andmisel ja Tallinna Halduskohtu

13. detsembri 1995. a. otsuse täitmisest kõrvalehoidmisel.

Tallinna Halduskohus liitis AS Trio kaebused ühte menetlusse. Asja kohtuliku menetlemise käigus

leidis AS Trio, et kultuuri- ja haridusministri 4. mai 1995. a. määrus nr. 15 on vastuolus ka

Konkurentsiseaduse §-ga 18 lg 1 p. 2.

Tallinna Halduskohtu 20. aprilli 1998. a. otsusega haldusasjas nr. 3-8/98 jäeti AS Trio kaebus

rahuldamata. Kohus leidis, et vaidlustatud määrustega pole loodud aluseid AS Trio konkurentsi

kahjustamiseks Konkurentsiseaduse § 18 lg 1 p. 2 ja 3 mõttes. Need sätted käsitlevad turusuhetes

osalejate tegevust. Kultuuriministeerium polnud Ringhäälinguseaduse § 24 lg 5 alusel määrust andes

turusuhetes osaleja. Ka ei kehtesta vaidlustatud määrused kellelegi kohustust sõlmida AS Trio suhtes

konkurentsi kahjustavat lepingut. AS Trio pole kohtule esitanud ühtegi tõendit, et tema suhtes on

sõlmitud konkurentsi kahjustavaid lepinguid või on keeldutud lepingute sõlmimisest. Paljasõnalised

on AS Trio väited, et kõik Raadio 2 reklaamilepingud on aktsiaseltsile Trio ja raadiole Kuku

kahjulikud, sest Raadio 2-l võis vaidlustatud määruste tõttu olla rohkem potentsiaalseid kuulajaid.

Haldusakti seadusele mittevastavus iseenesest pole halduskohtumenetluses akti seadusevastaseks

tunnistamise aluseks. Halduskohus tunnistab seadusevastaseks vaid haldusakti, mis rikub kaebaja

õigusi. Kaebaja väited, et kultuuriminister pole täitnud Tallinna Halduskohtu 13. detsembri 1995. a.

otsust, on ebaõiged, sest see otsus ei jõustunud: ringkonnakohus tühistas otsuse.

AS Trio esitas halduskohtu selle otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada otsuse ja

tunnistada ministri vaidlustatud määrused täielikult seadusevastasteks ning teha kultuuriministrile

ettepanek asi uuesti läbi vaadata ja teha uus otsus, samuti tunnistada kultuuriministri toimingud

30. jaanuari 1996. a. määruse nr. 3 vastuvõtmisel seadusevastasteks. Apellant kordas halduskohtule

esitatud kaebuse motiive. Veel väitis apellant, et kohus pole motiveerinud, miks ta jättis arvestamata

Konkurentsiameti seisukoha, et määrused on vastuolus Konkurentsiseadusega ja piiravad AS Trio

õigust konkureerida turul ebaseaduslike piiranguteta. See on TsKS § 232 lg 4 oluline rikkumine.

Ebaõige on kohtu järeldus, et ministri 30. jaanuari 1996. a. määrus nr. 3 ei riku AS Trio õigusi.

Kohtuotsuses pole hinnatud 30. jaanuari 1996. a. määruse nr. 3 vastavust Ringhäälinguseadusele.

Tallinna Ringkonnakohtu 27. oktoobri 1998. a. otsusega jäeti halduskohtu otsus muutmata ja

apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu otsuse motiividega.

Halduskohus pole rikkunud TsKS § 232. Kohtuotsuses on esitatud Konkurentsiameti seisukoht.

Sellele hinnangu andmata jätmine pole viinud ega oleks saanud viia asja ebaõigele otsustamisele.

Kohus põhjendas piisavalt, miks kultuuriministri 30. jaanuari 1996. a. määrus nr. 3 ei riku AS Trio

õigusi. Kuna see määrus ei rikkunud AS Trio õigusi, siis polnud halduskohtul vaja hinnata määruse

vastavust Ringhäälinguseadusele. Kultuuriministri 30. jaanuari 1996. a. määrus nr. 3 pole vastuolus

Ringhäälinguseaduse §-ga 24, mille kohaselt kultuuri- ja haridusministeerium määrab Eesti Raadiole

ringhäälingusagedused. Minister määras need sagedused. Ta ei delegeerinud seadusest tulenevat

kohustust Eesti Raadiole. Minister määras, et Eesti Raadio otsustab ringhäälingusageduste jaotuse

programmide lõikes. Seadusest ei tulene, et minister määrab ringhäälingusageduste jaotuse

programmide lõikes. Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 1992. a. määrusega nr. 338 kinnitatud

Raadiosageduste kasutamiseks eraldamise korra kohaselt taotlebhuvitatud isik raadioseadmete

töösagedusi Elekterside Inspektsioonilt. Elekterside Inspektsiooni õiendist nähtub, et AS Trio taotlus

jäi rahuldamata, sest sagedusalas 66-74 MHz pole ringhäälingusageduste eraldamine võimalik

põhjusel, et see sagedusala on aastast 1992 Eestis kasutusel vaid paikse ja liikuva maa-raadioside

tarbeks ning uute ringhäälingusageduste eraldamine sellesse sagedusvahemikku on vastuolus

Rahvusvaheliste ja Eesti sagedusjaotusplaanidega. Enne aastat 1992 tehtud FM-raadio

sageduseeralduste kasutamine on viidud sekundaaralusele ja kuulub järk-järgult sulgemisele.

AS Trio esindaja vandeadvokaat I. Teder esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse,

milles palub tühistada see otsus ja Tallinna Halduskohtu 20. aprilli 1998. a. otsus ning teha uus otsus

ja tunnistada ministri vaidlustatud määrused täielikult seadusevastasteks. Kassaator väidab, et:

Vastuolus TsMS §-ga 231 lg 4 on ringkonnakohtu seisukoht, et halduskohtu otsuses piisas

konkurentsiameti seisukoha, et vaidlustatud määrused on vastuolus Konkurentsiseadusega,

refereerimisest. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, siis peab ta seda otsuses põhjendama.

Ministri vaidlustatud määrused on vastuolus Konkurentsiseaduse §-ga 4 lg 2. Kohus on vääralt

kohaldanud seda sätet ja konkurentsi olemust " kellelgi ei tohi olla ebaausaid konkurentsieeliseid

samal turul. Rikutud on Konkurentsiseaduse § 18 lg 1 p. 2. Arvestamata on jäetud ka Põhiseaduse

§ 12, mille kohaselt kõik on seaduse ees võrdsed.

Kultuuriministri 30. jaanuari 1996. a. määrus nr. 3 on vastuolus Ringhäälinguseaduse §-ga 24 lg 5,

sest sellest sättest ei tulene ministri õigus delegeerida ringhäälingusageduste määramist Eesti

Raadiole.

Ringkonnakohus on ületanud kaebuse läbivaatamise piire, refereerides otsuses Vabariigi Valitsuse

15. detsembri 1992. a. määrusega nr. 338 kinnitatud Raadiosageduste kasutamiseks eraldamise korda.

Kultuuriministri kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et kassatsioonkaebus on ilmselt

põhjendamatu ja käesolevas haldusasjas tehtud kohtuotsuste tühistamiseks puudub alus.

Tutvunud esitatud materjalidega, Riigikohtu halduskolleegium

leidis:

1. Ebaõige on kassaatori väide, et ringkonnakohus üksnes refereerides konkurentsiameti seisukohta,

et ministri vaidlustatud määrus on vastuolus Konkurentsiseadusega, rikkus TsMS § 231, mille

kohaselt ringkonnakohus pidanuks põhjendama, miks ta seda tõendit ei arvesta.

Konkurentsiamet oli kaasatud protsessi kolmanda isikuna. Kolmanda isiku seletus võib olla TsMS

§ 90 lg 2 (varasem TsKS § 87 lg 2) kohaselt tõendiks. Konkurentsiameti seisukoht, et ministri

vaidlustatud määrus rikkus Konkurentsiseadust, võinuks olla käsitatav protsessiosalise õigusliku

argumendina, mitte aga tõendina TsMS § 90 lg 2 (varasem TsKS § 87 lg 2) mõttes. Riigikohtu

halduskolleegium peab aga vajalikuks märkida, et halduskohtul puudus alus kaasata konkurentsiamet

sellesse protsessi kolmanda isikuna. Vastavalt HKS §-le 12 lg 1 p. 3 on halduskohtumenetluses

kolmas isik protsessiosaliseks, kui asja arutamisel tuvastatud asjaolud võivad mõjuda tema õigustele

või kohustustele ühe poole suhtes. Asjaolud, mis kuulusid tuvastamisele käesolevas haldusvaidluses,

ei saa kuidagi mõjutada Konkurentsiameti õigusi või kohustusi ministeeriumi ega AS Trio suhtes.

Seega kaasati Konkurentsiamet protsessi kolmanda isikuna alusetult. Kohus ei pidanud analüüsima

alusetult kaasatud protsessiosalise õiguslikke argumente. Küll pidanuks halduskohus põhjendama, et

Konkurentsiameti õiguslikud argumendid jäävad tähelepanuta, sest ta on protsessi kaasatud alusetult.

Samas on ringkonnakohus õigesti leidnud, et halduskohtu otsuse motivatsioonis Konkurentsiameti

seisukohale sisulise hinnangu andmata jätmine pole viinud ega oleks saanud viia asja ebaõigele

otsustamisele, mistõttu halduskohus pole rikkunud asja läbivaatamise ajal kehtinud TsKS § 232.

2. Ebaõige on kassaatori väide, et ministri vaidlustatud määrused on vastuolus Konkurentsiseaduse §-

ga 18 lg 1 p. 2 ja §-ga 4 lg 2.

Ministri vaidlustatud määruste andmise ajal kehtis 16. juunil 1993. a. vastuvõetud

Konkurentsiseadus. See seadus tunnistati 1. oktoobrist 1998. a. kehtetuks uue Konkurentsiseadusega,

mis võeti vastu 11. märtsil 1998. a.

Konkurentsiseaduse § 18 lg 1 sätestas turusuhetes osaleja vastutuse konkurentsi kahjustavate

lepingute ja kooskõlastatud tegevuse eest kolmandate turusuhetes osalejate suhtes. Seega sai selles

sättes nimetatud õiguserikkumiste subjektiks olla üksnes turusuhetes osaleja. Konkurentsiseaduse §-st

3 tulenevalt mõisteti turusuhetes osalejate all ettevõtlusega tegelevaid omavahel võistlevaid füüsilisi

ja juriidilisi isikuid ning nende liite, assotsiatsioone ja muid ühendusi. Kuna ministeerium ei olnud

turusuhetes osaleja, siis ei saanud ministri vaidlustatud määrused olla vastuolus Konkurentsiseaduse

§-ga 18 lg 1 p. 2 ja 3. Kohtud on seda õigesti leidnud.

Konkurentsiseaduse § 4 lg 1 keelas konkurentsivabaduse ahistamise kõlvatu konkurentsiga ja

konkurentsi kahjustamisega. Kõlvatu konkurentsi ja konkurentsi kahjustamise konkreetsed

koosseisud olid sätestatud Konkurentsiseaduse §-des 8, 9, 10, 11, 12, 13, 17 ja 18. Tulenevalt sama

seaduse §-dest 7 ja 14 olid kõlvatu konkurentsi ja konkurentsi kahjustamise subjektideks üksnes

turusuhetes osalejad. Konkurentsiseaduse § 4 lg 2 sätestas: "Konkurentsivabaduse ahistamiseks on ka

konkurentsivabaduse piiramine või konkurentsipiirangute kehtestamine täidesaatva riigivõimuasutuse

ja kohaliku omavalitsuse otsustega, mis on vastuolus käesoleva seadusega ega ole lubatud teiste

seadustega." Konkurentsiseaduse § 4 lg 1 ja 2 võrdlusest nähtub, et lõikes 2 peetakse silmas sama

seaduse mõnes teises sättes kirjeldatud õigusvastaseid tegusid, mis pole hõlmatud §-dega 8, 9, 10, 11,

12, 13, 17 ja 18. Kuna Konkurentsiseaduses polnud ühtegi sätet, milles oleks kirjeldatud

konkurentsivabaduse rikkumist täitevvõimu otsusega, siis ei olnud Konkurentsiseaduse §-l 4 lg 2

regulatiivset toimet. Selline Konkurentsiseaduse § 4 lg 2 eesmärgiga vastuolus olev õigusliku

regulatsiooni puudumine ei tähenda aga, et täitevvõimu otsustega võis turusuhetes osalejaid

ebavõrdselt kohelda.

3. Käesolevas haldusasjas pole rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet. Võrdse kohtlemise põhimõttest

ei tulene, et avalik-õiguslikku ringhäälingut ja eraõiguslikku ringhäälingut tuleb alati kohelda

ühtviisi. Arvesse tuleb võtta avalik-õigusliku ringhäälingu ja eraõigusliku ringhäälingu erinevat rolli

avalik-õiguslike ülesannete täitmisel.

Ringhäälinguseaduse § 24 lg 1 kohaselt on Eesti Raadio avalik-õiguslik juriidiline isik, kes täidab

Ringhäälinguseaduse alusel avalik-õigusliku raadioorganisatsiooni ülesandeid.

Ringhäälinguseaduse § 25 lg 1 järgi on Eesti Raadio ülesanneteks muuhulgas eesti rahvuskultuuri

edendamine, propageerimine ning selle parimate saavutuste salvestamine, säilitamine ja

tutvustamine; maailmakultuuri parimate saavutuste vahendamine; mitmekesiste ja tasakaalustatud

programmide loomine ja edastamine kõrgel ajakirjanduslikul, kunstilisel ja tehnilisel tasemel; kõigi

rahvastikurühmade, sealhulgas vähemuste, infovajaduste rahuldamine. Sama paragrahvi lõike 2

punkti 1 kohaselt tagab Eesti Raadio rahvuskultuuri ja ajaloo seisukohalt oluliste ürituste, sündmuste

ja teoste jäädvustamise ning jäädvustatu säilitamise tulevastele põlvedele. Ringhäälinguseaduse § 27

lg 1 kohaselt on Eesti Raadio kohustatud, põhjendamatult viivitamata, edastama ringhäälingu kaudu

kõik põhiseaduslike riigiorganite ametlikud teated. Lõike 2 kohaselt edastab Eesti Raadio

põhiseaduslike riigiorganite teated omapoolsete muudatusteta. Ringhäälinguseadus ei pane selliste

olemuselt avalik-õiguslike ülesannete täitmise kohustust eraõiguslikule ringhäälingule.

Eraõiguslikule ringhäälingule laieneb üksnes Ringhäälinguseaduse §-s 10 lg 1 ja 2 sätestatud

ringhäälingujaama üldine kohustus ühiskondlikku julgeolekut ja põhiseaduslikku korda ähvardava

ohu korral viivitamatult omal kulul väljastada Riigikogu, Vabariigi Presidendi ning Vabariigi

Valitsuse ametlikke teateid, samuti edastada tasuta ning viivitamatult teateid, mis on vajalikud

inimese elu ja tervise, varalise kahju või hädaohu ärahoidmiseks.

Arvestades neid avalik-õigusliku ringhäälingu ja eraõigusliku ringhäälingu erinevusi, peavad Eesti

Raadio programmid Ringhäälinguseaduse § 25 lg 3 kohaselt olema kvaliteetselt vastuvõetavad kogu

Eesti territooriumil.

4. Ebaõige on kassaatori väide, et kultuuriministri 30. jaanuari 1996. a. määrus nr. 3 on vastuolus

Ringhäälinguseaduse §-ga 24 lg 5 põhjusel, et see säte ei anna ministrile õigust delegeerida

ringhäälingusageduste määramist Eesti Raadiole.

Ringhäälinguseaduse § 24 lg 5 sätestab: "Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni ringhäälingusagedused

määrab Kultuuri- ja Haridusministeerium." Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt on Eesti Raadio ja Eesti

Televisioon nii ringhäälingujaama valdaja kui ka ringhäälingujaama staatuses. Sama seaduse § 5 lg 1

kohaselt on ringhäälingujaam kindlatel kanalitel ehk sagedustel saateid või programmi edastav

toimetus (toimetused), kes tegutseb ringhäälingujaama otsese seadusliku valdaja kutsungina,

teenindus- või kaubamärgina registreeritud nimetuse all. Sama seaduse § 4 lg 2 kohaselt on

programm teadlikult järjestatud saadete kogum, mida edastatakse kindlaksmääratud kanalitel ehk

sagedustel.

Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et Ringhäälinguseaduse § 24 lg 5 kohaselt määrab Eesti Raadiole

kui tervikule ringhäälingusagedused minister, ja et see säte ei kohusta ministrit määrama

ringhäälingusagedusi Eesti Raadio üksikute programmide edastamiseks. Kuna minister ei pea

määrama ringhäälingusagedusi Eesti Raadio üksikute programmide edastamiseks, siis pole

delegatsiooninormina käsitatav ministri määruse säte, mille kohaselt määrusega eraldatud sageduste

jaotuse programmide lõikes otsustab Eesti Raadio, kooskõlastades selle Ringhäälingu Nõukogu ja

Riigi Elekterside Inspektsiooniga. Minister ei ole talle seadusega pandud kohustust delegeerinud

Eesti Raadiole.

5. Ebaõige on kassaatori seisukoht, et ringkonnakohus, refereerides otsuses Vabariigi Valitsuse

15. detsembri 1992. a. määrusega nr. 338 kinnitatud Raadiosageduste kasutamiseks eraldamise korda,

ületas apellatsioonkaebuse läbivaatamise piire. Täiendavate õiguslike argumentide kasutamine

kohtuotsuse põhjendavas osas pole apellatsioonkaebuse piiride ületamine HKS § 27 lg 2 mõttes.

Kassatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele.

Juhindudes HKS §-dest 57 p. 1 ja 68 lg 3, Riigikohtu halduskolleegium

otsustab:

Jätta AS Trio kassatsioonkaebus rahuldamata.

Jätta Tallinna Halduskohtu 20. aprilli 1998. a. otsus haldusasjas nr. 3-8/98 ja Tallinna

Ringkonnakohtu 27. oktoobri 1998. a. otsus haldusasjas nr. II-3/185/98 muutmata.

Kanda kassatsioonikautsjon riigieelarve tuludesse.

Määrus jõustub 19. aprillil 1999. a. teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel