3-3-1-12-99 · Riigikohus

3-3-1-12-99

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 5. aprillil 1999

I. Puu esindaja kassatsioonkaebuse läbivaatamine MKS § 22 lg 1 kohaldamise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann

vaatas 25. märtsil 1999 avalikul kohtuistungil läbi Ilmar Puu esindaja vandeadvokaat Mart Sikuti

kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 8. detsembri 1998. a. otsuse peale

haldusasjas nr. II-3/142/98.

Protsessiosalisena võttis istungist osa Maksuameti esindaja Meelis Jürma. Juures oli

halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend.

Ilmar Puu esitas 28. veebruaril 1997 Tallinna Halduskohtule kaebuse põhjusel, et Riigi Maksuameti

4. detsembri 1996. a. otsusega nr. 30-03/S-167 jäeti jõusse Viljandi Maakonna Maksuameti 7. augusti

1996. a. ettekirjutus nr. 80-06/865 tasumisele kuuluva maksusumma määramise kohta ja 16. oktoobri

1996. a. otsus nr. 80-06/1211 ettekirjutuse jõusse jätmise kohta. Kaebaja palus tunnistada

seadusevastaseks Riigi Maksuameti 4. detsembri 1996. a. otsuse nr. 30-03/S-167.

Riigi Maksuameti vaidlustatud otsuse kohaselt müüs I. Puu 1995. aastal värve, saades

vahendusesttulu 148 200 krooni. Kuna vastavalt Tulumaksuseaduse § 13 lg.-le 1 kuuluvad

maksumaksja tulust mahaarvamisele maksustamisperioodil tehtud, tema ettevõtlusega seotud

dokumentaalselt tõestatud kulutused, esitas I. Puu pärast ettekirjutuse kättesaamist 18. augustil 1996

Viljandi Maakonna Maksuametile ja Riigi Maksuametile AS Eesti Värv 21. augustil 1995. a.

saatelehe, arve ja kviitungi värvide ostu kohta. Aktsiaseltsi Eesti Värv andmetel on nimetatud arve

väljastatud teisele isikule ja I. Puule ei ole AS Eesti Värv värve müünud. Riigi Maksuamet luges

sellega tõendatuks, et I. Puu on esitanud maksuhaldurile võltsitud kuludokumendid, mistõttu

maksuamet ei saa neid arvestada. Viljandi Maakonna Maksuameti otsus oli põhjendatud asjaoluga, et

I. Puu poolt esitatud kuludokumente ei ole koostanud ja väljastanud AS Eesti Värv, mistõttu

maksuamet ei saa lugeda I. Puu kulusid dokumentaalselt tõestatuks.

Kaebaja väitis, et seadused ei kohusta ostjat kontrollima temale antud dokumentide ehtsust. Tema

omandas värvid füüsilise isikuna AS Eesti Värv müügiagendilt, kes toimetas need kohale, andis

vastava saatelehe ja arve AS Eesti Värv blanketil ning pitsatijäljendiga kviitungi. Kaebaja väitis veel,

et "juhul kui Riigimaksuamet on tuvastanud dokumentide võltsimise fakti, kuulub tema kohustuste

hulka ka kriminaalasja algatamise avalduse esitamine majanduspolitseile. Kuna minule teadaolevatel

andmetel asjas mingisugust juurdlust toimetatud ei ole, siis tuleb ka käsitleda maksuameti

sellekohaseid väiteid paljasõnalistena".

Halduskohus tunnistas Riigi Maksuameti 4. detsembri 1996. a. otsuse nr. 30-03/S-167 täielikult

seadusevastaseks. Kohus leidis, et puuduvad tõendid selle kohta, et I. Puu oli 1995. aastal ettevõtja

juriidilise isiku tähenduses ja seega on ebaõige I. Puu ettevõtlusest saadud tulu maksustamine TMS

§ 9 lg 1 p. 2 alusel. Üksnes juriidilise isiku tulust arvatakse TMS § 13 lg 1 alusel maha

maksustamisperioodil tehtud ettevõtlusega seotud dokumentaalselt tõestatud kulutused.

Apellatsioonkaebuses palus Riigi Maksuamet tühistada Tallinna Halduskohtu otsus ja teha uus otsus.

Apellant pidas ekslikuks halduskohtu väidet, et TMS § 13 lg 1 alusel saab teha mahaarvamisi oma

tuludest vaid juriidiline, mitte aga füüsiline isik. Tulumaksuseaduse § 13 lg 1 on kohaldatav ka

füüsilistele isikutele, kuna maksumaksja TMS § 3 lg 1 mõttes on nii füüsiline kui juriidiline isik.

Juhul, kui I. Puu väidab, et ta värvide eest maksis, peab ta vastavalt MKS § 22 lg.-le 4 tõendama, et

vastav kulutus on tehtud.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium jättis muutmata Tallinna Halduskohtu 5. septembri

1997. a. kohtuotsuse ja leidis, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Halduskohus on oma otsuses hinnanud

tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses ning kohaldanud õigesti seadust.

Riigi Maksuamet esitas 30. detsembril 1997 kassatsioonkaebuse, milles leidis, et ringkonnakohtu

otsus on ebaseaduslik, sest ringkonnakohus on valesti kohaldanud seadust. Tulumaksuseaduse § 9

lg 1 p. 2 kohaselt on residendist maksumaksja tulu ettevõtlusest saadud tulu ja TMS § 2 p. 9 kohaselt

on residendiks ka füüsiline isik. I. Puu on esitanud maksuametile dokumendid, mis tema arvates

tõestavad ettevõtluse kulusid. Kuid maksuameti arvates ei tõesta neid kulusid I. Puu poolt esitatud

dokumendid. Riigi Maksuamet palus, et Riigikohus tühistaks ringkonnakohtu otsuse ja saadaks asja

uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus.

Riigikohtu halduskolleegiumi6. märtsi 1998. a. määrusega rahuldati Riigi Maksuameti

kassatsioonkaebus, tühistati Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 28. novembri 1997. a. otsus

ja saadeti asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 8. detsembri 1998. a. otsusega tühistati Tallinna

Halduskohtu 5. septembri 1997. a. otsus ja jäeti I. Puu kaebus Riigi Maksuameti 4. detsembri 1996. a.

otsuse peale rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et Tulumaksuseaduse mõttest ja selle seaduse § 2

punktidest 1 ja 9 tuleneb, et TMS § 13 lg 1 on kohaldatav ka füüsilistele isikutele, kes on saanud tulu

vastavalt sama seaduse § 9 lg 1 p.-le 2. TMS § 13 lg 1 kohaselt maksumaksja tulust arvatakse maha

tema poolt maksustamisperioodil tehtud tema ettevõtlusega seotud dokumentaalselt tõestatud

kulutused. Maksuamet leidis põhjendatult, et kaebaja poolt esitatud saateleht, arve ja kviitung ei

kajasta tõeselt väidetavaid ostu-müügi suhteid kaebaja ja AS Eesti Värv vahel ega ole seetõttu

aktsepteeritavad kuludokumentidena TMS § 13 lg 1 mõttes. Maksuhalduri poolt määratud

maksusumma vaidlustamise korral lasub vastavalt MKS §-le 22 lg 4 maksumaksjal kohustus

tõestada, et maks määrati valesti. I. Puu ei ole tõestanud, et maks määrati valesti.

8. jaanuaril 1999 esitas I. Puu esindaja vandeadvokaat Mart Sikut kassatsioonkaebuse, milles palub

tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha uus otsus, millega tunnistada Riigi Maksuameti vaidlustatud

otsus täielikult seadusevastaseks. Kassatsioonkaebuses väidetakse, et ringkonnakohus ei ole hinnanud

Riigi Maksuameti otsuse motiivi - I. Puu on maksuametile esitanud võltsitud kuludokumendid, mida

maksuamet ei saa arvesse võtta - põhjendatust.

Riigi Maksuameti kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele väidetakse, et I. Puu poolt

kuludokumentidena esitatud saatelehte, arvet ja kviitungit ei ole väljastanud AS Eesti Värv. Seetõttu

nimetatud dokumendid ei kajastanud tõeselt väidetavaid ostu-müügisuhteid I. Puu ja AS Eesti Värv

vahel "ega ole aktsepteeritavad kuludokumentidena TMS § 13 lg 1 mõttes, kuna tehingu teine pool on

teadmata".

Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalise, Riigikohtu halduskolleegium

leidis:

Maksuhalduril on MKS § 22 lg 1 alusel õigus määrata tasumisele kuuluv maksusumma

maksumaksjale, kelle kohta on maksuhalduril andmed, et tema poolt näidatud maksusumma on

väiksem summast, mis tal oleks tulnud tasuda. I. Puu vaidlustas maksuhalduri ettekirjutuse ja otsuse

põhjusel, et maksuhaldur ei võtnud arvesse tema poolt esitatud kuludokumente. Nende

kuludokumentide alusel arvas I. Puu saadud tulust maha tema ettevõtlusega seotud kulutused.

Maksumaksja selline õigus tuleneb Tulumaksuseaduse §-st 13 lg 1, mille kohaselt "Maksumaksja

tulust arvatakse rahandusministri poolt kehtestatud korras maha tema poolt maksustamisperioodil

tehtud tema ettevõtlusega seotud dokumentaalselt tõestatud kulutused, ...". Antud sätte mõte on

selles, et maksumaksjal tuleb kulu tulust mahaarvamiseks koguda ja vajadusel esitada

Raamatupidamise seaduse §-le 8 lg 1 vastavad raamatupidamise algdokumendid, mis tõendavad

majandustehingu toimumist. Seepärast võis käesolevas maksuvaidluses olla asjakohane Viljandi

Maakonna Maksuameti otsuses märgitud I. Puu poolt esitatud kuludokumentide mittearvestamise

põhjendus - maksuhalduri andmetel ei ole neid kuludokumente koostanud ja väljastanud AS Eesti

Värv.

Riigi Maksuamet aga muutis Viljandi Maakonna Maksuameti otsuse motiive ja põhjendas I. Puu

poolt esitatud kuludokumentide mittearvestamist tasumisele kuuluva maksusumma määramisel

asjaoluga, et "Ilmar Puu on Viljandi Maksuametile ja Riigi Maksuametile esitanud värvide ostmise

kohta võltsitud saatelehed, arved ja kassa sissetuleku orderite kviitungid". Selle uue järelduse tegi

Riigi Maksuamet üksnes AS Eesti Värv väitest, et viimane ei ole väljastanud I. Puule nimetatud

kuludokumente. Vastavalt MKS §-le 40 lg 1 peavad maksuhalduri otsuses sisalduma ka otsust

põhjendavad asjaolud. AS Eesti Värv väide, et tema ei ole I. Puule neid kuludokumente väljastanud,

ei ole piisav tegemaks järeldust, et I. Puu poolt maksuametile esitatud dokumendid on võltsitud.

Seega on õige kaebuse esitaja väide, et Riigi Maksuameti vaidlustatud otsus on paljasõnaline osas,

mille kohaselt on I. Puu esitanud maksuhaldurile võltsitud kuludokumendid. Seepärast tuleb Riigi

Maksuameti vaidlustatud otsus tunnistada seadusevastaseks.

Eeltoodu alusel ja juhindudes HKS §-dest 57 p. 4 ja 68 lg 3, Riigikohtu halduskolleegium

otsustab:

Rahuldada Ilmar Puu esindaja vandeadvokaat Mart Sikuti kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 8. detsembri 1998. a. otsus haldusasjas nr. II-3/142/98.

Tunnistada Riigi Maksuameti 4. detsembri 1996. a. otsus nr. 30-03/S-167 täielikult

seadusevastaseks.

Tagastada Ilmar Puule kassatsioonikautsjon 625 (kuussada kakskümmend viis) krooni.

Määrus jõustub 5. aprillil 1999 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann