3-1-1-29-99 · Riigikohus

3-1-1-29-99

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 30. märtsil 1999

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter

Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

M. S. õigeksmõistmises KrK § 133 järgi.

Kohtuistungist võtsid osa M. S. kaitsja vandeadvokaat Simon S. Levin, kannatanu A. R. ja tema esindaja

vandeadvokaat Jaan Tedder ning riigiprokurör Marge Püss.

M. S. anti kohtu alla süüdistuses KrK § 133 järgi selles, et tema ajavahemikul 15.-16. september 1996. a

tegutsedes kinnisvarafirma M. ja Co ning E. P. nimel, ilma seadusliku aluseta, s.o kohtuotsuseta, organiseeris

ja tõstis ebaseaduslikult välja A. R.-i koos perekonnaga elamispinnalt asukohaga Tallinnas X, millega rikkus

Eesti Vabariigi Põhiseaduse §-ga 33 ja Elamuseaduse §-ga 41 garanteeritud õigust eluaseme puutumatusele.

Tallinna Linnakohtu 16. novembri 1998. a otsusega mõisteti M. S. süüdistuses KrK § 133 järgi õigeks

kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

Linnakohtu otsuse kohaselt puudus M. S.e teos KrK §-s 133 ettenähtud kuriteo subjektiivne külg, sest ta

täitis oma ametiülesandeid kinnisvarafirma M. ja Co juhatuse korralduse alusel. Kannatanu A. R.-i poolt

esitatud tsiviilhagi summas 142 301 krooni jäeti läbivaatamiseks tsiviilkohtupidamise korras.

Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tallinna prokurör Dilaila Nahkur, kes taotles M.

S. süüdimõistmist KrK § 133 järgi ning tema karistamist rahatrahviga 50 päevamäära ulatuses.

Apellatsioonprotestis taotleti linnakohtu otsuse tühistamist selles sisalduvate kohtu järelduste mittevastavuse

tõttu faktilistele asjaoludele.

Kannatanu apellatsioonkaebuses taotleti M. S.-i õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja

saatmist uueks arutamiseks samale kohtule.

Apellatsioonprotestile ja -kaebusele esitasid õigeksmõistetu M. S. kaitsjad vandeadvokaadid Aadu Luberg ja

Simon S. Levin vastuväited, milles taotlesid linnakohtu õigeksmõistva otsuse muutmatajätmist. Kaitsjate

arvates on kohtuotsus motiveeritud ning selles sisalduvad järeldused vastavad faktilistele asjaoludele.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. jaanuari 1999. a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu

16. novembri 1998. a otsus osas, millega jäeti tsiviilhagi läbivaatamiseks tsiviilkohtupidamise korras.

Esitatud apellatsioonprotest rahuldati osaliselt, kuid apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata.

M. S. süüküsimuse otsustamisel nõustus kriminaalkolleegium linnakohtu järeldusega, et tema teos puudub

kuriteokoosseis. Ringkonnakohus asus samuti seisukohale, et M. S. ei olnud teadlik oma tegevuse

seadusevastasusest ning seega kuriteo subjektiivne külg puudub. Kriminaalkolleegium nõustus linnakohtu

seisukohaga, et M. S., täites palgalise töötajana aktsiaseltsi juhatuse korraldust, tegutses Asjaõigusseaduse

alusel omaabi korras. Küll aga leidis ringkonnakohus, et linnakohus on teinud vea tsiviilhagi küsimuse

otsustamisel. Vastavalt KrMK § 5 lg 1 p 2 ja § 269 lg 2 sätetele tuleb õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisel

jätta kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi läbi vaatamata.

Kassatsioonprotestis taotleb Riigiprokuröri asetäitja riigiprokuröri ülesannetes Jaan Naaber Tallinna

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. jaanuari 1999. a õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist

kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu ning

kriminaalasja samale kohtule uueks arutamiseks saatmist.

Kassatsioonprotestis ei nõustu prokurör mõlema kohtu seisukohaga tahtluse mõiste tõlgendamise osas.

Lisaks sellele leiab kassaator, et M. S. tegutsedes küll juriidilise isiku pädeva organi, s.o juhatuse otsuse

alusel, pani toime teadvalt seadusevastase teo ning peab selle eest vastutama seaduses ettenähtud korras.

Kannatanu A. R. kassatsioonkaebuses taotletakse samuti Tallinna Ringkonnakohtu eeltoodud otsuse

tühistamist ja kriminaalasja samale kohtule uueks arutamiseks saatmist. Kannatanu kassatsioonkaebuse

kohaselt on ringkonnakohtu otsus motiveerimata ning M. S.-i tegevusele antud õiguslik hinnang on väär.

Kannatanu on jätkuvalt seisukohal, et M. S.-i tegude tagajärjel tekitati talle ja tema perele suur moraalne ning

varaline kahju, mille hüvitamise kohustust ei ole siiani ükski asjaomane instants täitma asunud.

M. S.-i kaitsjate vandeadvokaatide A. Lubergi ja S. S. Levini poolt esitatud vastuväidetes

kassatsioonkaebusele ja -protestile taotletakse jätkuvalt jätta M. S.-i suhtes tehtud kohtulahendid muutmata.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste

seletused,

l e i d i s:

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. jaanuari 1999. a otsus, millega jäeti sisuliselt muutmata

Tallinna Linnakohtu õigeksmõistev kohtuotsus, kuulub tühistamisele ning kassatsioonprotest ja -kaebus

kuuluvad rahuldamisele.

1. Kui piiratakse isiku põhiõigusi (milleks kahtlemata on kodu puutumatus), tuleb küsimuse lahendamisel

lähtuda eelkõige põhiseadusest.

Igaühe kodu puutumatus on garanteeritud põhiseaduse §-s 33 ja Elamuseaduse §-s 41. Kodu puutumatuse

jämedamaid rikkumisi on ebaseaduslik elamispinnalt väljatõstmine. Riigikohtu kriminaalkolleegium kinnitab

2. septembri 1997. a otsuses A. S. süüdistusasjas KrK § 133 järgi väljendatud seisukohta, et elamispinnalt

väljatõstmine on ebaseaduslik kui seda tehakse ilma õigusliku aluseta. Sellesse õiguslikku alusesse peab

obligatoorselt kuuluma ka jõustunud kohtuotsus. Ilma jõustumata kohtuotsuseta väljatõstmine on alati

omavoliline ja ebaseaduslik. Elamuseaduse § 63 kohaselt lahendavad elamuvaidlusi vastavalt

tsiviilseadusandlusele kohus ja teised selleks volitatud riigiorganid. Elamispinnalt väljatõstmist reguleerib

aga Täitemenetluse seadustik, kus määratakse kindlaks nii nõudja kui väljatõstetava õigused ja kohustused.

2. KrK §-s 133 sisalduv kuriteokoosseis eeldab subjektiivsest küljest tahtlust. Tahtlus on otsene või kaudne.

KrK § 8 lg 2 kohaselt on tahtlus otsene, kui isik saab aru oma tegevuse või tegevusetuse laadist ja

tähendusest.

Käesolevas kriminaalasjas eeldab otsene tahtlus seda, et süüdlane pidi kindlalt teadma, et tal ei ole õigust

elanikku välja tõsta.

Tahtlus on kaudne, kui isik saab aru oma tegevuse või tegevusetuse laadist ja tähendusest, näeb ette, et tema

tegu põhjustab tagajärje, mille saabumisega loetakse tegu lõpule viiduks ja kuigi ta ei soovi seda tagajärge,

möönab teadlikult selle saabumist. Käesolevas kriminaalasjas tähendaks kaudne tahtlus seda, et piisabkui

süüdlane möönis oma tegevuse ebaseaduslikkuse võimalust ja leppis sellega.

Riigikohtu kriminaalkolleegium nendib, et kohtute seisukoht, nagu saaks ebaseaduslik väljatõstmine toimuda

üksnes otsese tahtlusega, ei ole õige

M. S., tuginedes aktsiaseltsi juhatuse ja juristi arvamusele, et väljatõstmine on õigustatud ka omaabi korras

Asjaõigusseaduse § 41 lg 1 alusel, kahtles sellise arvamuse seaduslikkuses: 1) olles oma töö iseloomu tõttu

kohustatud tundma seadust ja kohtupraktikat; 2) teades, et Tallinna Linnakohtu menetluses on tsiviilasi

kannatanu suhtes elamuvaidluse küsimuses ja kohtuotsust selles vaidluses veel tehtud ei ole; 3) küsides

politseilt jt õigusasutustelt arvamust kujunenud olukorras kodaniku elamispinnalt väljatõstmise

seaduslikkuse kohta ning saades vastuse, et väljatõstmine võib toimuda üksnes kohtuotsuse alusel - pidi M.

S. vähemalt möönma, et talle soovitatud omaabi korras väljatõstmine võib olla ka ebaseaduslik. Vaatamata

sellisele arusaamisele ta organiseeris ja viis läbi väljatõstmise, pannes seega toime kuriteo kaudse tahtluse

vormis. Kuriteo kvalifitseerimine KrK § 133 järgi ei sõltu kuriteo motiivist või eesmärgist. Neid võib

arvestada üksnes karistuse mõistmisel. Ringkonnakohtu väide, et M. S. "ei soovinud seadust rikkuda" ei oma

tähtsust kuriteokoosseisu olemasolu või puudumise sedastamisel.

Juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 3 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. jaanuari 1999. a ja

Tallinna Linnakohtu 16. novembri 1998. a kohtuotsus M. S. õigeksmõistmises KrK § 133

järgi.

2. Saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule.

3. Kassatsioonprotest ja kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Otsus jõustub 30. märtsil 1999. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Jüri Ilvest

Liikmed Eerik Kergandberg, Peeter Vaher