3-3-1-6-99 · Riigikohus

3-3-1-6-99

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 22. märtsil 1999

I. Jurno, M. Konno, P. "ukovetsi, V. Solovjovi, T. Eichleri, H. Metsa, V. Uiki, S. Gude, J. Nugise,

K. Chagalli, A. Korteli, J. Toompere, L. Nokkuri ja V. Hääle esindaja ning R. Polmani

kassatsioonkaebuste läbivaatamine Omandireformi aluste seaduse rakendamise otsuse punkti 5

ja Omandireformi aluste seaduse § 7 lg. 3 kohaldamise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel

vaatas 4. märtsil 1999 avalikul kohtuistungil läbi Ivo Jurno, Meri Konno, Pavel "ukovetsi, Vladimir

Solovjovi, Tõnu Eichleri, Hele Metsa, Vladimir Uiki, Svetlana Gude, Jevgenia Nugise, Kiira

Chagalli, Asta Korteli, Janika Toompere, Lembit Nokkuri ja Valve Hääle esindaja vandeadvokaat

Märt Raski ja Rudolf Polmani kassatsioonkaebused Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi

17. novembri 1998. a. otsuse peale haldusasjas nr. II-3/279/98.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa vandeadvokaat Märt Rask, Hele Mets, Ivo Jurno, Vladimir

Uik, Lembit Nokkur, Rudolf Polman ja tema esindaja Denis Polman ning Karin Trepp'i esindajad

vandeadvokaadid Kristina Roosalu ja Jüri Leppik. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend.

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni

24. oktoobri 1994. a. otsusega nr. 4032 loeti Tallinnas Kaupmehe 10/Kentmanni 17 (endine

Kaupmehe 22) ehitised ja krunt (kinnistu nr. 1067) omandireformi objektiks. Linnakomisjon luges

tõendatuks, et see vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal Max Edenbergile. Nimetatud otsusega

tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks selle vara suhtes Karin Trepp.

Tallinna Linnavalitsuse 30. jaanuari 1995. a. korraldusega nr. 244-k otsustati elamu

Kaupmehe 10/Kentmanni 17 tagastada K. Trepp'ile.

10. märtsil 1995. a. esitas Kaupmehe 10 korteri nr. 6 üürnik Rudolf Polman Tallinna Halduskohtule

kaebuse, milles palus tunnistada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 24. oktoobri 1994. a. otsuse

nr. 4032 ja Tallinna Linnavalitsuse 30. jaanuari 1995. a. korralduse nr. 244-k seadusevastasteks.

21. märtsil 1995. a. esitas halduskohtule samasisulise kaebuse Kaupmehe 10 korteri nr. 13 üürnik

Janika Toompere. Halduskohtuniku 21. märtsi 1995. a. määrusega liideti J. Toompere kaebus ühte

menetlusse R. Polmani kaebusega. Halduskohtuniku 12. mai 1995. a. määrusega liideti selle

haldusasja materjalidega ka 8. mail 1995. a. halduskohtule saabunud Kaupmehe 10 korteri nr. 8

üürniku Vladimir Uiki kaebus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 24. oktoobri 1994. a. otsuse nr. 4032

ja Tallinna Linnavalitsuse 30. jaanuari 1995. a. korralduse nr. 244-k seadusevastasteks

tunnistamiseks. 16. augustil 1995. a. esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused Kaupmehe 10 korteri

nr. 1 üürnik Ivo Jurno, korteri nr. 2 üürnik Meeri Konno, korteri nr. 3 üürnik Pavel "ukovets, korteri

nr. 4 üürnik Vladimir Solovjov, korteri nr. 5 üürnik Tõnu Eichler, korteri nr. 7 üürnik Heli Mets,

korteri nr. 9 üürnik Svetlana Gude, korteri nr. 10 üürnik Tatjana Muravjova, korteri nr. 11 üürnik

Kiira Chagall, korteri nr. 12 üürnik Asta Kortel, korteri nr. 14 üürnik Lembit Nokkur ja korteri nr. 15

üürnik Valve Hääl. Nad palusid samuti tunnistada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 24. oktoobri

1994. a. otsuse nr. 4032 ja Tallinna Linnavalitsuse 30. jaanuari 1995. a. korralduse nr. 244-k

seadusevastasteks. Kaebajad leidsid, et vaidlustatud aktid on vastuolus ORAS §-ga 2 lg. 2, sest need

kahjustavad korterivaldajate huve. Kaebustes väideti, et perekond Edenberg lahkus Eestist

Saksamaale ümberasujatena 1941. a. NSV Liidu ja Saksamaa vahel sõlmitud lepingu alusel. Seetõttu

ei ole Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a. otsuse "Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta"

punkti 5 ja Omandireformi aluste seaduse § 7 lõike 3 järgi M. Edenbergi väidetaval pärijal K. Trepp'il

õigust taotleda vara tagastamist. Kaebajad väitsid, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjon pole

kontrollinud, kas natsionaliseeritud elamu on endisele omanikule kompenseeritud või mitte.

29. mail 1997. a. toimunud kohtuistungil lubas halduskohtunik kaebuse esitajana protsessi Tatjana

Muravjova asemel viimase avalduse alusel Kaupmehe 10-10 korteri üürniku Jevgenia Nugise.

Tallinna Halduskohtu 17. juuni 1997. a. otsusega haldusasjas nr. 3-13/97 tunnistati ÕVVTK Tallinna

linnakomisjoni 24. oktoobri 1994. a. otsus nr. 4032 osaliselt seadusevastaseks ja Tallinna

Linnavalitsuse 30. jaanuari 1995. a. korraldus nr. 244-k tunnistati täielikult seadusevastaseks. Tallinna

Ringkonnakohtu 29. detsembri 1997. a. otsusega haldusasjas nr. II-3/262/97 tühistati Tallinna

Halduskohtu 17. juuni 1997. a. otsus ja saadeti asi uueks arutamiseks samale halduskohtule teises

koosseisus. Ringkonnakohus leidis, et halduskohus jättis põhjendamatult tähelepanuta kaebuse

esitajate väited selle kohta, et M. Edenberg lahkus Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel,

mistõttu ei kuulu tema tütre varatagastamisavaldus lahendamisele Omandireformi aluste seaduse

alusel, vaid riikidevaheliste lepingutega määratud korras. Kuna halduskohus ei vaadanud kaebust läbi

kaebajate poolt soovitud ulatuses, rikkus ta HKS § 19 lg. 2.

Tallinna Halduskohtu 6. augusti 1998. a. otsusega haldusasjas nr. 3-275/98 jäeti Kaupmehe 10 elamu

üürnike kaebused rahuldamata. Kohus leidis, et M. Edenbergile kuuluv Kaupmehe 10 elamu

natsionaliseeriti 1940. a. Kohtuotsuse kohaselt leidis tõendamist asjaolu, et M. Edenbergil oli

16. juunil 1940. a. Eesti kodakondsus. 1941. a. veebruarikuus lahkus ta ümberasujana koos perega

Eestist Saksamaale NSV Liidu ja Saksa riigi vahel 10. jaanuaril 1941. a. sõlmitud lepingu alusel.

12. veebruaril 1942. a. tuli M. Edenberg Saksa riigi kodanikuna Eestisse tagasi ja asus elama

Tallinnas aadressil Kaupmehe 24-1. Kohus asus seisukohale, et M. Edenbergil puudus võimalus oma

vara üleandmiseks NSV Liidu ja Saksa riigi vahel 10. jaanuaril 1941. a. sõlmitud lepingu alusel, sest

see natsionaliseeriti juba 1940. a. Kuna Kaupmehe 10 endine omanik M. Edenberg suri 1956. a., siis

tunnistas ÕVVTK Tallinna linnakomisjon õigesti ORAS § 8 lg. 3 p. 1 alusel omandireformi

õigustatud subjektiks tema tütre K. Trepp'i.

I. Jurno, P. "ukovetsi, V. Solovjovi, V. Hääle, T. Eichleri, H. Metsa, S. Gude, J. Nugise, K. Chagalli,

A. Korteli, J. Toompere ja L. Nokkuri esindaja R. Saarma, V. Uik ning R. Polman esitasid

halduskohtu selle otsuse peale apellatsioonkaebused. Apellandid palusid tühistada apelleeritud otsuse

ja teha uue otsuse ning rahuldada halduskohtule esitatud kaebused. Apellandid leidsid, et

halduskohus hindas ebaõigesti tõendeid ja kohaldas vääralt materiaalõiguse norme.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 17. novembri 1998. a. otsusega jäeti

apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 6. augusti 1998. a. otsus muutmata.

Ringkonnakohus leidis, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. M. Edenbergile kuuluv

majavaldus Kaupmehe 10 natsionaliseeriti, aluseks Eesti NSV ajutise Ülemnõukogu Presiidiumi

31. oktoobri 1940. a. seadlus Suurte majade natsionaliseerimise kohta. Kaupmehe 10 majavalduse

natsionaliseerimise teade avaldati Eesti NSV Teatajas 1940, nr. 57, art. 657 nr. 1449 all. Ei ole tähtis

asjaolu, millal volitatud usaldusisikud natsionaliseeritud maja tegelikult üle võtsid. Ringkonnakohus

nentis, et õige on halduskohtu järeldus, et M. Edenbergil puudus võimalus oma vara üleandmiseks

NSV Liidu ja Saksa riigiga 1941. a. sõlmitud lepingu alusel, sest tema vara natsionaliseeriti juba

1940. a. Ringkonnakohus asus seisukohale, et isikutel, kes "lahkusid Eestist 10. jaanuari 1941. a.

lepingu alusel, on ORASe kohaselt õigus nõuda vara tagastamist või kompenseerimist õigusvastaselt

võõrandatud vara osas, mida nad ei ole nimetatud lepingu kohaselt deklareerinud ega üle andnud".

Kaupmehe t. 10 asuv majavaldus natsionaliseeriti omanikult enne tema Eestist lahkumist. Kuna

M. Edenberg ei ole seda vara nimetatud lepingu kohaselt deklareerinud ega üle andnud, siis kuulub

selle vara tagastamise või kompenseerimise küsimus lahendamisele ORAS alusel, mitte aga

riikidevaheliste lepingutega määratud korras.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 17. novembri 1998. a. otsuse peale esitasid

kassatsioonkaebused R. Polman ning I. Jurno, M. Konno, P. "ukovetsi, V. Solovjovi, T. Eichleri,

H. Metsa, V. Uiki, S. Gude, J. Nugise, K. Chagalli, A. Korteli, J. Toompere, L. Nokkuri ja V. Hääle

esindaja vandeadvokaat Märt Rask.

R. Polman palub kassatsioonkaebuses tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. novembri 1998. a.

otsuse ja teha uus otsus ning tunnistada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 24. oktoobri 1994. a. otsus

nr. 4032 ja Tallinna Linnavalitsuse 30. jaanuari 1995. a. korraldus nr. 244-k seadusevastasteks.

Kassaator leiab, et ringkonnakohus on vääralt kohaldanud materiaal- ja protsessiõiguse norme.

Kassaatori arvates ei ole Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a. otsuse Omandireformi aluste seaduse

rakendamise kohta punkti 5 ja ORAS § 7 lõike 3 sätete vahel sisulist erinevust. Nendes sätetes on

kehtestatud põhimõte, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist Saksamaale ümberasunud

isikutele kuulunud ning ümberasumisel Eestisse jäänud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise

ja kompenseerimise küsimused lahendatakse mitte Omandireformi aluste seaduse, vaid tulevikus

sõlmitavate riikidevaheliste lepingute alusel. Kassaatori arvates on nimetatud seaduse sätete

kontekstis võimaliktõlgendada mõistet "õigusvastaselt võõrandatud vara" kolmel erineval moel, kuid

peab õigeks, et mõiste "õigusvastaselt võõrandatud vara" all mõistetakse vara, mis oli enne Saksa

riigiga lepingute sõlmimist ümberasunud isikult õigusvastaselt võõrandatud. Saksa riigiga sõlmitud

lepingute alusel üleantud vara ei kujuta endast õigusvastaselt võõrandatud vara ja sellele ei laiene

omandireform. Kassaator märgib, et teise tõlgenduse kohaselt tuleb Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a.

otsuse Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta punktis 5 ja ORAS § 7 lõikes 3 kasutatud

mõiste "õigusvastaselt võõrandatud vara" all mõista vara, mis oli õigusvastaselt võõrandatud enne

Saksa riigiga lepingute sõlmimist, kui ka nimetatud lepingute kohaselt ja nendes ettenähtud korda

järgides üleantud vara. Ühendavaks tunnuseks on sel juhul tingimus, et nii ühe kui teise kategooria

vara omanikud lahkusid Eestist nimetatud lepingute alusel. Kassaator leiab, et kolmanda ja ühtlasi

äärmusliku tõlgenduse kohaselt mõistetakse eespool nimetatud sätetes mõiste "õigusvastaselt

võõrandatud vara" all ainult sellist vara, mis on üle antud Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ja

korras. Sisuliselt tähendab selline tõlgendus seda, et enne Saksa-Nõukogude vaheliste lepingute

sõlmimist õigusvastaselt võõrandatud vara ei kujuta endast õigusvastaselt võõrandatud vara

Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a. otsuse Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta punkti 5 ja

ORAS § 7 lg. 3 mõttes. Kassaator leiab, et ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et Saksa ja NSV Liidu

1941. a. lepingu objektiks olid nii NSVL aladel asuvate Saksa varade kui ka Saksa varanõuete

staatuse määramine. Varanõuetest saab rääkida siis, kui enne 1941. a. lepingu sõlmimist oli vara juba

natsionaliseeritud. Tegelikult olid 1941. a. lepingu objektideks nii ümberasujate juba

natsionaliseeritud vara, natsionaliseerimisele kuuluv vara kui ka alles natsionaliseerimata vara.

Kassaator väidab, et ringkonnakohus rikkus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 231 lg. 4, mis

sätestab, et kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja väidetega. Kassaator

väidab, et ringkonnakohtu istungil oli eesistujaks kohtunik R. Virkus, kohtuotsuses on eesistujaks

märgitud aga kohtunik S. Truman.

Vandeadvokaat M. Raski kassatsioonkaebuses palutakse Tallinna Ringkonnakohtu 17. novembri

1998. a. otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus.

Kassaator leiab, et ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud ORAS §-s 6 sätestatud vara õigusvastase

võõrandamise mõistet. Vara äravõtmine, äraandmine, mahajätmine ORAS § 6 mõttes tähendab seda,

et omanik minetab tegeliku võimu asja üle. Natsionaliseerimisele kuuluva vara nimekirja avaldamine

ENSV Teatajas ei võtnud omanikult võimalust oma varaga reaalselt tehinguid teha, rääkimata vara

üleandmisest. Kuni pole tõendatud, et M. Edenbergilt võeti reaalselt ära Kaupmehe 10 asuv

majavaldus, ei saa välistada tema poolt vara üleandmist Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel

1941. aastal. Kassaator leiab, et ringkonnakohus tõlgendas vääralt ORASi rakendamise otsuse

punkti 5. Ebaõigesti leidis kohus, et isikutel, kes lahkusid Eestist 1941. a. lepingu alusel, on ORAS

kohaselt õigus nõuda vara tagastamist või kompenseerimist õigusvastaselt võõrandatud vara osas,

mida nad ei ole nimetatud lepingu kohaselt deklareerinud ega üle andnud. ORASi rakendamise otsuse

punkt 5 ei anna võimalust selliseks laiendavaks tõlgenduseks. See säte kehtestab üheselt, et Saksa

riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise

või kompenseerimise küsimused lahendatakse riikidevaheliste lepingutega. ORAS ei reguleeri

ümberasujate vara tagastamist ega kompenseerimist. Kassaator leiab, et ringkonnakohus pole piisava

põhjalikkusega uurinud kogutud tõendeid, rikkudes sellega TsKS § 231 lg. 4. Ebaõigesti pidas kohus

tähtsusetuks asjaolu, et vara taotleja K.Trepp'i varatagastamisavalduses ei olnud märgitud Vabariigi

Valitsuse 28. augusti 1991. a. määrusega nr. 161 kinnitatud korra punktis 6 kõiki nõutud andmeid.

Kassaator leiab, et linnavalitsuse vaidlustatud korraldus ei vasta haldusaktile kehtestatud nõuetele.

Akt on antud motiveerimatult, puuduvad viited seadusele. Kohus pole nendele asjaoludele tähelepanu

pööranud. Kohus pole hinnanud tõendeid selle kohta, et vara endine omanik M. Edenberg asus pärast

Eestisse naasmist 1942. a. tööle Revali Kindlustuskomissariaadis tõlgina, kuid vaatamata tema

positsioonile ei tagastatud talle Kaupmehe 10 asuvat majavaldust. Antud asjas vajab õiguslikku

hinnangut asjaolu, miks tol ajal ei tagastatud M. Edenbergile majavaldust.

K. Trepp'i esindajad vandeadvokaadid R. Roosalu ja J. Leppik leiavad, et kassatsioonkaebustes

esitatud väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium

leidis:

Õige on kassaatorite väide, et ringkonnakohus kohaldas seadust vääralt.

ORAS § 3 lg. 1 kohaselt tagastatakse või kompenseeritakse õigusvastaselt võõrandatud vara

omandireformi käigus.

Sama seaduse § 7 1g. 1 sätestab nende isikute loetelu, kes on õigusvastaselt võõrandatud vara endiste

omanikena õigustatud nõudma õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist.

ORAS § 7 lg. 2 kehtestab, et välisriikide, nende juriidiliste isikute ja kodanikening kodakondsuseta

isikute, välja arvatud sama paragrahvi 1. lõike 1.- 4. ja 7. punktis nimetatud isikud, omandis olnud ja

Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused

lahendatakse Eesti Vabariigi ja vastava riigi vahelise kokkuleppega. Sama paragrahvi lõige 3, mis

kehtestati 29. jaanuaril 1997. a. vastu võetud Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise

seaduse §-ga 2 ja mis jõustus 2. märtsil 1997, sätestab, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel

Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega. Kuna ORAS

§ 7 lõige 1 on üldsäte ja sama paragrahvi lõige 3 on erisäte, siis tulenevalt üld- ja erisätte vahekorrast

tuleb Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute suhtes kohaldada erisätet, s.o.

§ 7 lg. 3. Selliste isikute puhul ei ole tähtsust asjaolul, kas neil oli 1940. a. 16. juunil Eesti Vabariigi

kodakondsus või mitte.

Käesolevas asjas vaidlustatud haldusaktide andmise ajal kehtis ORAS § 7 lg. 2 suhtes erisättena

Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a. otsuse "Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta" punkt 5.

See kehtestas: "Omandireformi õigustatud subjektidele, kes lahkusid Eestist Saksa riigiga sõlmitud

lepingute alusel, õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise küsimused

lahendatakse riikidevaheliste lepingutega määratud korras."

ORAS § 7 lg. 3 ja Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a. otsuse "Omandireformi aluste seaduse

rakendamise kohta" punkti 5 sätete vahel ei ole sisulist erinevust. Omandireformi aluste seaduse

rakendamise otsuse punktis 5 kasutati terminit "omandireformi õigustatud subjektid" vara tagastamist

või kompenseerimist taotlevate isikute tähenduses. Nii Omandireformi aluste seaduse rakendamise

otsuse punktis 5 kui ka ORAS §-s 7 lg. 3 on sätestatud põhimõte, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute

alusel Eestist Saksamaale ümberasunud isikute omandis olnud ja ümberasumisel Eestisse jäänud

õigusvastaselt võõrandatud vara kohta esitatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused

(avaldused) lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega. Seaduseandja nendib, et kuigi on tegemist

õigustatud subjektidega ORAS § 7 mõttes, ei lahendata selliste isikute õigusvastaselt võõrandatud

vara tagastamise või kompenseerimise taotlusi Omandireformi aluste seaduse alusel. Saksamaale

ümberasunud isiku pärijatel, s.o. ORAS §-s 8 sätestatud isikutel, ei ole vara tagastamisel või

kompenseerimisel rohkem õigusi, kui oleks olnud ümberasujal endal. Seega ei saa ka ümberasujate

pärijate taotlusi lahendada Omandireformi aluste seaduse alusel.

Kuna Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise või kompenseerimise taotlused (avaldused) kuuluvad lahendamisele riikidevahelise

kokkuleppega, siis ei saa ÕVVTK kohalik komisjon tunnistada neid isikuid omandireformi

õigustatud subjektideks. Seega, kui ÕVVTK kohalik komisjon tuvastab, et õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotluse on esitanud Saksa riigiga sõlmitud

lepingute alusel Eestist lahkunud isik või tema pärija, siis peab kohalik komisjon oma otsusega sellise

taotluse ORAS § 7 lg. 3 alusel rahuldamata jätma.

Omandireformi aluste seaduse rakendamise otsuse p. 5 ja ORAS § 7 lg. 3 sõnastusest tuleneb, et

nendes sätetes peetakse silmas Saksa riigiga sõlmitud lepinguid, mille alusel lahkuti Eestist. Nende

sätete sõnastusest tuleneb, et lepingu teiseks pooleks ei pea olema Eesti riik. Seega on Saksa riigiga

sõlmitudlepingute alusel Eestist lahkunud isikuteks need isikud, kes asusid Eestist Saksamaale ümber

Saksa Riigi ja Eesti Vabariigi vahel 15. oktoobril 1939. a. sõlmitud "Protokoll Eestis asuva saksa

rahvusgrupi Saksa Riiki ümberasustamise kohta" ja "Eestis asuva saksa rahvusgrupi Saksa Riiki

ümberasustamise kohta 15. oktoobril 1939 sõlmitud protokolli lisaprotokolli" alusel, samuti NSV

Liidu ja Saksa Riigi vahel 10. jaanuaril 1941. a. sõlmitud kokkulepete alusel.

Antud haldusasjas tuvastati Tallinna Halduskohtu 6. oktoobri 1998. a. otsusega, et Tallinnas

Kaupmehe 10 asuva elamu endine omanik M. Edenberg lahkus koos perega 1941. a. Eestist

Saksamaale NSV Liidu ja Saksa riigi vahel 10. jaanuaril 1941. a. sõlmitud kokkuleppe alusel.

Ringkonnakohus nõustus halduskohtu poolt tuvastatud asjaoludega. Ekslikult leidis ringkonnakohus,

et isikutel, "kes lahkusid Eestist 10. jaanuari 1941. a lepingu alusel, on ORASe kohaselt õigus nõuda

vara tagastamist või kompenseerimist õigusvastaselt võõrandatud vara osas, mida nad ei ole

nimetatud lepingu kohaselt deklareerinud ega üle andnud". Kui ümberasujalt oli vara ORAS § 6

tähenduses õigusvastaselt võõrandatud, näiteks natsionaliseeritud, siis kuulub tema õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldus ORAS § 7 lg. 3 kohaselt lahendamisele

riikidevahelise kokkuleppe, mitte aga Omandireformi aluste seaduse alusel.

Kassatsioonkaebustes märgitud väidetel, et ringkonnakohus rikkus kohtumenetluse norme, pole antud

juhtumil olulist tähtsust. Seetõttu jätab Riigikohtu halduskolleegium need väited tähelepanuta.

Kolleegium peab siiski vajalikuks märkida, et ringkonnakohtu 12. novembri 1998. a. istungi

protokoll ei kinnita R. Polmani väidet, et kohtuistungil oli eesistujaks kohtunik R. Virkus,

kohtuotsuses on aga eesistujaks märgitud kohtunik S. Truman.

Kassatsioonkaebused kuuluvad rahuldamisele. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi

17. novembri 1998. a. otsus tuleb tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

Juhindudes HKS §-st 57 p. 2 ja §-st 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium

otsustab:

Rahuldada Rudolf Polmani ja vandeadvokaat Märt Raski kassatsioonkaebused.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 17. novembri 1998. a. otsus haldusasjas

nr. II-3/279/98 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus.

Tagastada kassatsioonikautsjonid Rudolf Polmanile 550 (viissada viiskümmend) krooni ja

advokaadibüroole Teder & Rask 7700 (seitse tuhat seitsesada) krooni.

Määrus jõustub 22. märtsil 1999. a. teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel