3-2-1-28-99 · Riigikohus

3-2-1-28-99

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 19. märtsil 1999. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja H. Jõks, liikmed T. Vernik ja J. Luik vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 8. veebruaril 1999. a

Meida Malmre kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviil-kolleegiumi

21. septembri 1998. a otsuse Vello Lukatsi hagis Meida Malmre vastu liiklusõnnetusega

tekitatud varalise kahju hüvitamiseks.

7. oktoobril 1994. a kell 23.30 põrkasid Tartus Turu-Ropka ristmikul kokku Vello Lukatsile kuuluv

sõiduauto BMW-520 registreerimismärgiga 782 JAC, mida juhtis kostja Meida Malmre, ja Feliks

Feklistovile kuuluv sõiduauto ZAZ-968 registreerimismärgiga K1123EA, mida juhtis ilma juhiloata

alkoholijoobes Mart Feklistov. Liiklusõnnetuse tagajärjel said autod tehnilisi vigastusi ja Meida

Malmre raske kehavigastuse. Tartu Uurimisbüroo uurija 5. jaanuari 1995. a määrusega lõpetati

kriminaalasjas nr. 94291946 menetlus Mart Feklistovi käitumises kuriteokoosseisu puudumise tõttu

ning leiti, et liiklusõnnetuses oli süüdi Meida Malmre, kes sõitis peateele ette rikkudes liikluseeskirja

p. 111, mille kohaselt eriliigiliste teede ristmikul peab kõrvalteelt sõitev juht andma teed juhile, kes

läheneb ristmikule või liigub sellel mööda peateed.

Hageja palus kostjalt välja mõista TsK § 222 ja 448 alusel liiklusõnnetusega tekitatud varalise kahju

132 496 krooni.

Tartu Linnakohtu 9. märtsi 1998. a otsusega rahuldati hagi osaliselt. Kostjalt mõisteti hageja kasuks

välja 70 000 krooni. Kohus leidis, et kostja süü kahju tekitamises on tuvastatud kahe dokumendiga:

Tartu Prokuratuuri 15. aprilli 1995. a kirjaga, mille kohaselt liikluspolitsei karistas 3. veebruaril

1995. a kostjat 50 kroonise rahatrahviga tekitatud avarii eest ja Mart Feklistovit 750 kroonise

rahatrahviga õigusrikkumise eest ning Tartu Uurimisbüroo 8. mai 1995. a õiendiga liiklusõnnetuse

kohta, mille kohaselt oli liiklusõnnetuses süüdi kostja. Kahju suurus 70 000 krooni on tõendatud Eesti

Liikluskindlustusfondi 11. oktoobri 1994. a õiendiga.

Apellatsioonkaebuse esitas kostja.

Tartu Ringkonnakohtu 21. septembri 1998. a otsusega muudeti linnakohtu otsust, väljamõistetavat

summat vähendati ja kostjalt mõisteti hageja kasuks välja 48 000 krooni.

Ringkonnakohus leidis, et linnakohtu otsuse põhjendused, mille alusel kostjat saab tsiviilvastutusele

võtta, on õiged. Haldusõigusrikkumine ei pea olema tuvastatud haldusasjas tehtud kohtuotsusega.

Asjakohased on kõik liikluspolitsei ametnike ja uurija poolt kogutud materjalid. Kriminaalasjas

koostatud protokollidega, avariis osalenud sõidukite ülevaatuse protokollidega, sõidukijuhtide ja

pealtnägijate seletustega on piisavalt tõendatud, et kostja rikkus LE p 111 nõudeid, mis kohustas

andma teed peateel liikuvale sõidukile. Samade tõenditega on tõendatud põhjuslik seos kostja

õigusrikkumise ja hagejale tekitatud varalise kahju vahel. Kostja ei tõendanud oma süü puudumist.

Väidet, et hageja oli samuti süüdi kahju tekkimises, kuna segas kostjat sõidu ajal tõmmates

tähelepanu sõiduki juhtimiselt kõrvale, ei esitanud kostja esimese astme kohtus. Samuti ei esitanud

seda kinnitavaid tõendeid.

Ringkonnakohus pidas põhjendamatult suureks hüvitist, mille linnakohus kostjalt välja mõistis.

Eksperthinnangu kohaselt oli auto turuhinnaks enne avariid 60 000 krooni ja tema jääkväärtus pärast

avariid 12 000 krooni. Seega peab kostja hagejale hüvitama sõiduauto avariieelse turuhinna ja

jääkväärtuse vahe, s.o 48 000 krooni. Ringkonnakohus leidis, et ei ole alust kahelda ekspertiiside

õigsuses.

Kassatsioonkaebuses palus kostja apellatsioonikohtu otsuse tühistada protsessiõiguse normide

rikkumise tõttu.

TsMS § 227 lg 2 kohaselt võis apellatsioonikohus rajada otsuse ainult nendele tõenditele, mida

kohtuistungil uuriti. Linnakohus ei põhjendanud oma otsust kriminaalasjas kogutud tõenditega, sest

kostja esindaja palus ja hageja nõustus, et kriminaaltoimiku materjalid ja dokumentide kinnitamata

koopiad tõendite hulgast välja arvatakse, kuna kostja esindaja arvates olid need osaliselt võltsitud.

Kriminaaltoimikut linnakohtus ja apellatsioonikohtus ei uuritud ning kohtuotsuses sellele tuginemine

oli väär.

Tsiviilvastutus tekib süü olemasolul. Kostja ei ole ennast süüdi tunnistanud ja süü on tõendamata, sest

sellises asjas, kus avarii lõpeb suure kahjuga ja raskete kehavigastustega peab süü olema tõendatud

kriminaal- või haldusasjas jõustunud kohtuotsusega. Selliseid otsuseid ei ole ja muude tõenditega ei

saa selles asjas süüd tõendada (TsMS § 93). Kuskil ei ole registreeritud kostja ja Mart Feklistovi

karistamist rahatrahviga, kuigi liikluspolitsei 28. novembri 1997. a teate kohaselt on seda tehtud.

Võiks järeldada, et liiklusavariis oli kaks süüdlast. Apellatsioonikohus rikkus TsMS § 231 lg 4

nõudeid jättes põhjendamata, miks nende tõenditega ei arvestatud. Kostja süü on tõendamata.

Kahju suuruse määratlemisel on kohus rikkunud menetlusnorme tuginedes kriminaalasjas kogutud

materjalidele. Kostja on kogu aeg väitnud, et avariis sai kannatada ainult vasakpoolne uks ja latern.

Tegelik kahjustuste ulatus jäi tuvastamata, kuna hageja pöördus kindlustuseksperdi poole 4 päeva

pärast avariid.

Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks.

Asjakohane ei ole kostja väide, et kahjutekitanu süüd saab tõendada üksnes jõustunud kohtuotsusega

kriminaal- või haldusasjas. TsMS § 93 kohaselt, kui seadusest tulenevalt tuleb asjaolu tõendada

teatud liiki või teatud vormis tõendiga, siis ei või seda asjaolu tõendada teist liiki või teises vormis

tõendiga. Kostja ei ole viidanud seadusele, millest tulenevalt tsiviilvastutus avariiga tekitatud kahju

eest võib järgneda üksnes siis, kui kahjutekitanu süü on tõendatud kohtuotsusega kriminaal- või

haldusasjas.

Ekslik on kassatsioonkaebuse väide, et apellatsioonikohus ei võinud otsust rajada kriminaaltoimiku

materjalidele, kuna neid kohtuistungitel ei uuritud. Linnakohus tuvastas kostja süü tõenditega

tsiviilasja toimikus. Nõustudes linnakohtu järeldusega kostja süü tuvastatuse kohta, leidis

apellatsioonikohus, et asjakohasteks tõenditeks on ka liiklusõnnetuse kohta kriminaalasjas kogutud

materjalid. Apellatsioonikohtu 8. septembri 1998. a istungi protokolli kohaselt avaldas kohus

kriminaaltoimiku materjalid. Kassatsioonkaebuse väide, et kostja süü jäi tõendamata, ei ole õige.

Apellatsioonikohus märkis õigesti, et kostja rikkus LE p 111 nõudeid.

Põhjendamatu on kaebuse väide, et apellatsioonikohus rikkus TsMS § 231 lg-s 4 sätestatut sellega, et

ei põhjendanud, miks ta ei arvesta kostja väiteid sõiduki avariiliste vigastuste ulatuse tuvastamise

võimatuse kohta. Apellatsioonikohtu otsuse kohaselt ei ole alust kahelda sõidukit üle vaadanud

liikluspolitsei inspektori ning Eesti Liikluskindlustuse Fondi eksperdi kompetentsuses ja

erapooletuses. TsMS § 91 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kostja ei toonud esile vastuolusid sõiduki kahjustuste ulatuse

määramisel liiklusõnnetuse protokollis ja eksperdi arvamuses. Apellatsioonikohus luges põhjendatult

kostja tõenditega kinnitamata väited paljasõnalisteks.

Juhindudes TsMS § 362 p-st 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 21. septembri 1998. a otsus muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Eesistuja H. Jõks

Liikmed J. Luik, T. Vernik