3-1-1-24-99 · Riigikohus

3-1-1-24-99 K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel Tartus 9. märtsil 1999. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil tõlk Lüüli Lomp"i osavõtul kassatsiooni korras läbi kriminaalasja L. Š. süüdistuses KrK § 1481 lg 3 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu L. Š., tema kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. L. Š. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 1481 lg 7 järgi selles, et tema, olles munitsipaalettevõtte D. (edaspidi ME D.) reg nr X direktor ja seega ametiisik, kes vastutas ettevõtte majandustegevuse ja raamatupidamise eest, ei tasunud alates 1992. aastast tahtlikult ja ka pärast tema suhtes 18. detsembril 1996. a halduskaristuse " 1 100 krooni trahvi - kohaldamist riigieelarvesse makse summas 147 211 krooni, s. h käibemaksu 49 090 krooni, tulumaksu 26 464 krooni, sotsiaalmaksu 68 708 krooni ja ravikindlustusmaksu 2 979 krooni. Samuti jättis ta täitmata X Maksuameti poolt 21. detsembril 1994. a ja 23. oktoobril 1996. a tehtud ettekirjutused ME-le D. ajavahemiku 1992.-1996. a eest arvestatud maksude sundsissenõudmise kohta. Narva Linnakohtu 27. oktoobri 1998. a otsusega mõisteti L. Š. KrK § 1481 lg 7 järgi õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Linnakohus leidis, et alusetu on L. Š.-i süüdistada maksude mittemaksmises alates 1992. aastast. Seda põhjendas linnakohus sellega, et ME D. ostu-müügi lepingu lisa 1 kohaselt oli 1. aprilliks 1995. a ME D. võlad kustutatud. Narva Linnavalitsuse korraldusega 11. maist 1995. a oli ME D. likvideeritud ning sellest teatati nii Riigi Teatajas kui ka ajalehes. ME D. põhikirjaga ei ole direktorile pandud mingeid kohustusi seoses ettevõtte likvideerimisega. Seega ei ole L. Š. selleks isikuks, kes vastutaks Maksukorralduse seaduse § 273 ja HÕS § 141 lg 3 järgi. Maksude mittetasumise osas ei ole tõendatud L. Š. tahtlus, mis vastaks Maksukorralduse seaduse § 273 lg-s 2 sätestatud tahtluse sisule. Samuti leidis linnakohus, et et pole tõendatud maksude mittetasumine suures ulatuses. Narva Linnakohtu 27. oktoobri 1998. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Narva abiprokurör Pavel Gont"arov, kes vaidlustas L. Š. õigeksmõistmise põhjendusel, et Narva Linnakohus on kogutud tõendeid hinnanud ühekülgselt ning kohtu järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele. Apellant taotles L. Š. süüditunnistamist KrK § 1481 lg 3 järgi ning tema karistamist sanktsiooni piires. Protesti kohaselt on tõendatud, et pädeva ametiisikuna jättis kohtualune tahtlikult maksud maksmata ja X Maksuameti poolt esitatud maksude sundsissenõudmise ettekirjutuse täitmata ning seda ka pärast halduskorras karistamist samasisulise rikkumise eest. Seoses sellega, et X Maksuameti 29. mai 1997. a protokolliga fikseeriti kohtualuse poolt tasumata jäetud maksude summaks ilma intressideta 75 523 krooni, palus prokurör esialgse süüdistuse ümber kvalifitseerida KrK § 1481 lg 3 järgi. Prokurör leidis, et faktilistele asjaoludele ei vasta linnakohtu järeldused, et 01. aprilliks 1995. a olid täielikult hüvitatud ME D. võlad riigi eelarvesse ja et maksude mittemaksmise osas ei ole tõendatud L. Š. tahtlus, mis vastaks Maksukorralduse seaduse § 273 lg- s 2 sätestatule. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. detsembri 1998. a otsusega tühistati Narva Linnakohtu 27. oktoobri 1998. a otsus täies ulatuses. L. Š. tunnistati süüdi KrK § 1481 lg 3 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega kolmeks kuuks. KrK § 47 ja § 471 lg 1 p 1 alusel vabastati ta karistuse kandmisest tingimisi ühe-aastase katseajaga. L. Š.-lt mõisteti X Maksuameti kasuks välja 75 523 krooni. 71 688 krooni nõudes jäeti tsiviilhagi läbivaatamiseks tsiviilkohtupidamise korras. Hinnates kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis tuli ringkonnakohtu kriminaalkolleegium järeldusele, et L. Š. näol on tegemist pädeva ametiisikuga, kes ME D. direktorina oli vastutav selle ettevõtte

tootmis- ja majandusalase tegevuse eest. 28. veebruaril 1995. a sõlmis L. Š. eraisikuna ostu-müügilepingu, mille kohaselt sai isiklikult ME D. omanikuks ja mille tulemusel võttis enda kanda kõik lepingu allakirjutamise hetkel ettevõttel olevad kohustused, mille hulka kuulusid ka võlgnevused riigieelarvesse. Tulenevalt ettevõtte ostu-müügilepingu p- st 6 tekkis ostjal, s. o L. Š.-il kohustus ühe kuu jooksul lepingu allakirjutamisest registreerida seadusega ettenähtud korras ettevõte ja märkida selle põhikirjas, et see ettevõte on ME D. õigusjärglane. 12. aprillil 1996. a esitas L. Š. äriregistrile materjalid osaühingu Do. kohta, mille ainuosanik ta ise oli. ME D. aga oli selleks ajaks seaduslikult likvideerimata, kuigi Narva Linnavalitsuse sellekohane otsus tehti 11. mail 1995. a. Ettevõtteregistris oli kanne ME D. likvideerimise kohta tegemata, sest puudus maksuameti nõusolek, kuna ettevõttel esines võlg riigieelarvesse. Seega oli L. Š. ME D. direktor kuni 1. septembrini 1997. a, mil vastavalt seadusele tulid kõik munitsipaalettevõtted kas reorganiseerida aktsiaseltsiks või likvideerida. ME D. töötas 11. maist 1995. a kuni 12. aprillini 1996. a, kuid makse riigieelarvesse ei tasunud. L. Š. oli maksude tasumise kohustusest teadlik, kuid tasus neid ebaregulaarselt. Järelikult jättis ta maksud maksmata ettekavatsetult. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium nõustus linnakohtu seisukohaga, et kuritegu tuleb ümber kvalifitseerida KrK § 1481 lg 3 järgi, kuna tasumata maksusumma hulka arvestati kohtueelsel uurimisel ekslikult ka intressid. Maksuameti 29. mai 1997. a protokolli kohaselt on tegelik maksuvõlg 75 523 krooni ja seda ei saa maksukorralduse seaduse § 273 lg 3 kohaselt käsitleda maksude tasumisest kõrvalehoidumisena suures ulatuses. Seega leidis Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, et pädeva ametiisikuna pani L. Š. toime tahtliku maksude mittemaksmise ja X Maksuameti poolt esitatud maksude sundsissenõudmise ettekirjutuse mittetäitmise ja tegi seda ka pärast tema karistamist halduskorras samasuguse rikkumise eest. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. detsembri 1998. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu L. Š., kes leiab, et ringkonnakohtu järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele ning see on kaasa toonud kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise. Kassaator leiab, et eraisikuna ei saanud ta olla ME D. õigusjärglaseks ning seetõttu ei olnud tal ka võimalik täita 28. veebruari 1995. a ostu-müügilepingu p-i 6, sest vastavalt kehtinud munitsipaalettevõtete põhimäärusele oleks pidanud Narva Linnavalitsus ise ME D. likvideerimisprotsessi läbi viima, kuid käesoleva ajani seda tehtud ei ole. Ostu-müügilepingu järgi omandas tema vaid ME D. vara, mille kohta sai omandiõiguse tunnistuse alles 1997. a novembris. Varem ei olnud see võimalik Narva Linnavalitsuse mitteõiguspäraste tegude tõttu. 12. aprillil 1996. a registreeris ta osaühingu D., kuid seda mitte 28. veebruari 1995. a ostu-müügilepingu p-i 6 täitmise korras. Seega ei ole osaühing Do. ME D. õigusjärglane. Eeltoodu alusel leiab kassaator, et põhjendamatu on ka ringkonnakohtu järeldus, et tema oli ME D. direktor kuni 1. septembrini 1997. a. Kassaator leiab ka, et kuna vastavalt seadusele kuulub ME D. sundlõpetamisele, võib X Maksuamet taotleda maksuvõla nõude kustutamist sundlõpetatava ettevõtte asutaja arvel ning et tema füüsilise isikuna, ei pea kandma varalist vastutust juriidilise isiku, s. o ME D. eest. Kassaator ei pea põhjendatuks seiskohta, et ta oli pärast 11. mail 1995. a Narva Linnavalitsuse poolt vastuvõetud otsust ME D. likvideerimise kohta veel selle ettevõtte direktoriks ja seega ametiisikuks, kelle suhtes oli maksuamet õigustatud tegema 1996. a detsembris ettekirjutuse maksuvõla tasumiseks ning keda oli õigus selle eest halduskorras karistada. L. Š. kinnitab oma kaebuses, et tal puudus tahtlus maksude maksmisest kõrvale hoidmiseks ning rõhutab veelkord, et füüsilise isikuna pole ta vastutav ME D. võlgade eest. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud süüdimõistetu ja kaitsja, kes taotlesid kassatsioonkaebuse rahuldamist ning prokuröri, kes taotles kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmist, l e i d i s: Š

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. detsembri 1998. a otsus L. Š. süüditunnistamise ja karistamise osas KrK § 1481 lg 3 järgi kuulub tühistamisele kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise, s.o kohtuotsuses motiivide puudumise ja kohtuotsuses sisalduvate kohtu järelduste faktilistele asjaoludele mittevastavuse tõttu. Siinkohal peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks veel kord rõhutada, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel kohtualune talle inkrimineeritud kuriteos õigeks ja teisel juhul nende samade tõendite alusel süüdi, peavad kohtud eriti hoolikalt täitma kriminaalasja arutamise igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse nõuet (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. jaanuari 1996. a otsust nr 3-1-1-5-96 S. S.-i süüdistusasjas KrK § 1611 järgi ning 26. augusti 1997. a otsust nr 3-1-1-81-97 V. K. süüdistusasjas KrK § 15 lg 2 ja § 101 p-de 1 ja 7 järgi). Sellisel juhul peab ringkonnakohus peale omapoolse tõendite analüüsi näitama ka esimese astme kohtu poolt tehtud vead tõendite hindamisel, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsusest ei nähtu, millise perioodi ulatuses oli ME D. maksude mittemaksmise eest vastutav L. Š. ja millise perioodi maksude mittemaksmise eest teda süüdi tunnistati. Nii on ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidnud, et ME D. ei ole kuni käesoleva ajani likvideeritud, kuid L. Š. töötas ME D. direktorina kuni 01. septembrini 1997. a, mil kõik munitsipaalettevõtted tuli kas likvideerida või reorganiseerida aktsiaseltsideks. Samas on kohtuotsuses märgitud, et ME D. töötas alates 11. maist 1995. a kuni 12. aprillini 1996. a, kuid makse ei tasunud ( vt tl 291, s.o kohtuotsuse lk 3). Seejuures on L. Š. süüdi tunnistatud maksude mittemaksmises süüdistuses märgitud summas 147 211 krooni, millest on maha arvatud vaid intressid 71 688 krooni. Süüdistuses oli maksuvõlg aga arvestatud aastate 1992 kuni 1996 eest. Vastuolulised on Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi järeldused, millede kohaselt L. Š. ostis ME D. eraisikuna 28. veebruaril 1995. a, kuid vaatamata sellele töötas ta ME D. direktorina kuni 1. septembrini 1997. a. KrK § 1481 lg 3 kehtestab kriminaalvastutuse maksude mittetähtaegse tasumise või tasumata jätmise ning panga poolt maksuameti esitatud maksude sundsissenõudmise ettekirjutuse ebaõige täitmise või täitmata jätmise eest selleks kohustatud pädeva ametiisiku poolt, kui see toimus tahtlikult või kui samasuguse rikkumise eest oli süüdlase suhtes kohaldatud halduskaristust. Seega ei või isikut võtta kriminaalvastutusele sama teo eest, mille eest teda on juba karistatud halduskorras. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsusest ei nähtu, missugused teod ja millal pani L. Š. toime pärast tema suhtes halduskaristuse kohaldamist 18. detsembril 1996.a. Riigikohtu kriminaalkolleegium juhib siinjuures kohtu tähelepanu sellele, et isiku süüditunnistamisel KrK § 1481 lg 3 järgi ka selles, et süüdlase suhtes on varem samasuguse rikkumise eest kohaldatud halduskaristust, peab kohtuotsuses olema näidatud teod, mida süüdistatav pani toime pärast tema suhtes halduskaristuse kohaldamist. Samuti tuleb kohtuotsuses näidata tõendid, millega on kohtualuse süü nende tegude toimepanemises tõendatud., Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium ei ole oma otsuses motiveerinud, milles seisnes L. Š. tahtlus temale süüks arvatud maksude mittemaksmisel. Kohtuotsuses on vaid märgitud, et L. Š. oli maksude tasumise kohustusest teadlik, kuid tasus neid ebaregulaarselt. Järelikult jättis ta maksud maksmata ettekavatsetult. Seejuures jättis kohus hindamata kohtualuse vastuväited, et tal ei olnud võimalik regulaarselt makse maksta majanduslike raskuste tõttu. L. Š. on muuhulgas süüdi tunnistatud ka selles, et ta jättis täitmata X Maksuameti poolt 21. detsembril 1994. a ja 23. oktoobril 1996. atehtud maksude sundsissenõudmise ettekirjutused. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on jätnud tähelepanuta, et KrK § 1481 lg 3 näeb maksuameti esitatud maksude sundsissenõudmise ettekirjutuse ebaõige täitmise või täitmata jätmise eest ette vastutuse vaid panga poolt selleks kohustatud pädevale ametiisikule. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuses ei ole esitatud ühtegi motiivi ega tõendit, milledest nähtuks, et L. Š. oli panga poolt selleks kohustatud pädevaks ametiisikuks, kes vastutas maksuameti vastava ettekirjutuse mittetäitmise eest. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 39 lg-st 4, § 63 p-st 3, § 64 p-dest 1 ja 2 ning § 65 lg-st 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s: Š

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. detsembri 1998. a otsus L. Š. süüdistusasjas KrK § 1481 lg 3 järgi ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Viru Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. 2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. 3. Välja mõista L. Š.-lt riigieelarve tuludesse 743,40 krooni (seitsesada nelikümmend kolm krooni ja 40 senti) kaitsjatasu kohtukulude katteks. Kohtuotsus jõustub 9. märtsil 1999. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja:Peeter Vaher Liikmed:Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg