3-2-1-21-99 · Riigikohus

3-2-1-21-99

M Ä Ä R U S

Tartus 16. veebruaril 1999. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja J. Luik vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 1. veebruaril 1999. a

Laheda valla erikaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30. oktoobri 1998. a

määruse täitmise selgitamise tühistamises ME Tilsi Soojus hagis Ühistu Veko vastu võla nõudes.

Põlva Maakohtu 22. oktoobri 1996. a määruse alusel, millega kinnitati munitsipaalettevõtte Tilsi

Soojus ja ühistu Veko kokkulepe, algatati 25. novembril 1996. a täitemenetlus ühistult Veko 44 230

krooni väljamõistmiseks ME Tilsi Soojus kasuks. Põlva maavanema 25. juuli 1997. a korraldusega

nr 664 kustutati ME Tilsi Soojus ettevõtteregistrist. TMS § 31 alusel palus Põlva Maakohtu

Täitevosakond selgitada, kas ühistu Veko võlg kuulub sissenõudmisele Laheda Vallavalitsuse kasuks.

Laheda vald palus arestida ühistu Veko vara võlgnevuse ulatuses, kuna ME Tilsi Soojus polnud

iseseisev juriidiline isik ning pärast tema likvideerimist läks vara üle Laheda Vallavalitsusele.

Võlgniku esindaja leidis, et munitsipaalettevõtte põhimääruse § 19 alusel ei ole vallavalitsus ME Tilsi

Soojus õigusjärglane, kuna viimatinimetatu likvideeriti ilma õigusjärgluseta ning seega puudub

vallavalitsusel nõudeõigus.

Juhindudes TsMS §-st 245 ja TMS §-st 31 selgitas Põlva Maakohus 11. septembri 1998. a määrusega,

et Põlva Maakohtu 22. oktoobri 1996. a määruse tsiviilasjas 2-283/1996 täitmisel kuulub ühistu Veko

võlg ja viivised sissenõudmisele Laheda Vallavalitsuse kasuks.

Määruse põhjenduste kohaselt on KOKS § 34 ja 35 järgi munitsipaalomand valla vara. ME Tilsi

Soojus oli Laheda valla munitsipaalettevõte ja selle likvideerimisel läks järelejäänud vara üle Laheda

vallale.

Ringkonnakohus tühistas maakohtu määruse. Tulenevalt ÄS §-st 507 lg 2 ja munitsipaalettevõtte

põhimääruse p-st 2 on kohaliku omavalitsuse moodustatud munitsipaalettevõte juriidiline isik. Seega

on alusetu väide, et täitmisele kuuluv lahend tehti Laheda valla kasuks. Põlva Maakohtu 22. oktoobri

1996. a määrus ei olnud ebaselge isiku osas, kellel oli sellest määrusest tulenevalt õigus ühistu Vekolt

võlgnevust sisse nõuda. TMS § 31 alusel saab selgitusi anda vaid lahendi ebaselguse korral.

Juriidilise isiku lõpetamisel ning tal õigusjärglase puudumisel on võlgnikul analoogia alusel TMS §-s

35 lg 1 p 5 sätestatuga õigus taotleda täitemenetluse lõpetamist.

Erikaebuses palus Laheda vald ringkonnakohtu määruse tühistada ja jätta muutmata Põlva Maakohtu

11. septembri 1998. a määrus. Kassaator leidis, et ME Tilsi Soojus tegevus lõpetati seetõttu, et ta ei

vastanud juriidilise isiku tunnustele. Tegemist ei olnud iseseisva juriidilise isikuga. Ta oli asutatud

Laheda vallale kuuluva vara-munitsipaalomandi baasil. Kui ME-t Tilsi Soojus käsitledagi kuni

registrist kustutamiseni juriidilise isikuna, siis tuleb arvestada, et tema valduses olnud vara, sh

rahaliselt hinnatavad õigused ja kohustused läksid üle Laheda vallale, kes on õigusjärglane

munitsipaalettevõtte põhimääruse p 21 ja ME Tilsi Soojus põhikirja p 6.5 alusel.

Vastustaja vaidles erikaebusele vastu. ÄS § 509 lg 4 alusel võis munitsipaalettevõtte ümber

kujundada, kuid Laheda Vallavolikogu otsustas ME Tilsi Soojus likvideerida. Laheda Vallavalitsuse

likvideerimisejärgne bilanss ei kajasta ühistu Veko võlga. Seda pole likvideerimise käigus arvestatud

ja KOKS § 38 lg 2 kohaselt ei ole see ka võimalik.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu määrus kuulub tühistamisele TsMS § 363 p 1 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu.

Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et Põlva Maakohtu 22. oktoobri 1996. a määrus tehti juriidilise

isiku, ME Tilsi Soojus suhtes. Kuigi määrus oli sissenõudja osas selge, oli kohtul TMS § 31 alusel

õigus seda selgitada seoses sissenõudjaks oleva juriidilise isiku lõppemisega. Ringkonnakohtul on

jäänud tähelepanuta, et ÄS § 507 lg 2 kohaselt tuli enne nimetatud seadustiku jõustumist kehtinud

õigusaktide alusel asutatud ettevõttele, mida ei sätestatud ettevõtjana äriseadustikus, kohaldada selle

ettevõtte kohta käivates õigusaktides sätestatut. Seega tuli arvestada Vabariigi Valitsuse 5. juuli

1990. a määrusega nr 138 kinnitatud "Munitsipaalettevõtte põhimääruse" p-s 21 sätestatut. Osundatu

kohaselt läheb munitsipaalettevõtte likvideerimisel vara, mis on järele jäänud pärast kohustuste

täitmist kreeditoride ees, üle munitsipaalettevõtte asutanud kohalikule omavalitsusele ettevõtte

põhikirjas ettenähtud korras. AÕS § 30 lg 1 kohaselt hõlmab vara lisaks asjadele ka rahaliselt

hinnatavad õigused ja kohustused. Seega on sätestatud munitsipaalettevõtte vara üleminek teda

asutanud kohalikule omavalitsusele ja seda ei välista üleandmise korra reguleerimata jätmine

munitsipaalettevõtte põhikirjas.

Kassaator on ekslikult tasunud kassatsioonkautsjoni. TsMS § 57 lg 4 kohaselt on riik ja kohalik

omavalitsus vabastatud kautsjoni tasumisest.

Juhindudes TsMS §-st 362 p 2, kolleegium

m ä ä r a s:

Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30. oktoobri 1998. a määrus tühistada ja saata asi

uueks läbivaatamiseks samale kohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Laheda Vallale 9. novembril 1998. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

Eesistuja J. Odar

Liikmed H. Jõks, J. Luik