3-1-1-17-99 · 3-1-1-17-99 · Riigikohus

3-1-1-17-99 K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel Tartus 16. veebruaril 1999. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja M. G., J. T., M. J., K. K. ja J. S. süüdistuses KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2, 3 ja § 195 lg 2 järgi ning J. M. süüdistuses KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2 järgi.

Kohtuistungist võtsid osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss ja M. G. kaitsja vandeadvokaat Juho Aule, J. T. kaitsja vandeadvokaat Anton Frosch, M. J. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel, K. K. kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa, J. S. kaitsja vandeadvokaat Jüri Aland ja J. M. kaitsja vandeadvokaat Aino- Eevi Lukas. Kriminaalasja materjalide kohaselt anti M. G., J. T. ja M. J. kohtu alla süüdistatuna selles, et nad viibides vahi all Keskvangla kambris nr 82a, 2. detsembril 1996. a kella 15.00 ajal, grupis, võõra vara röövimise eesmärgil, ähvardades kasutada elule ja tervisele ohtlikku vägivalda, tungisid kallale oma kambrikaaslasele E. V.-le. Nad nõudsid tema käest kilekotis olevaid esemeid. Hirmunud kannatanu ei julgenud kallaletungijatele vastupanu osutada ning M. J. haaras enda kätte kilekoti, milles oli kreemituub väärtusega 10 krooni. Veel süüdistati M. G-d, J. T.-i, M. J., J. S.-i, K. K.-t ja J. M.-t selles, et nad 4. detsembril 1996 kella 15.00 paiku, grupis, võõra vara röövimise eesmärgil, ähvardades kasutada elule ja tervisele ohtlikku vägivalda, tungisid kallale kambrikaaslasele H. H.‑le. Kohtualused piirasid kannatanu ümber ning ähvarduse teel nõudsid tema käest kilekotis olevaid esemeid. Sarnaselt E. V.-ile ei julgenud ka H. H. vastupanu osutada ning M. G. võttis kilekoti, milles olid 200 kroonise väärtusega teksapüksid ja 300 kroonise väärtusega dressipluus. Seejärel võttis K. K. V. H. seljast dressipluusi väärtusega 200 krooni. Nimetatud esemed kohtualused omastasid. Eeltoodud kuriteod kvalifitseeriti kohtueelsel uurimisel KrK § KrK § 141 lg 2 p 1 järgi. Lisaks eeltoodule süüdistati M. G-d, M. J. ja J. T.-i selles, et nad 2. detsembril 1996. a kella 15.30 paiku koos ja huligaansel ajendil tungisid erilise jõhkrusega kallale kambrikaaslasele E. V.-le. Kohtualused peksid E. V.-i rusikatega näkku ja kehasse ning jalgadega kehasse, põhjustades talle füüsilist valu. Veel süüdistati M. G-d selles, et ta 4. detsembril 1996. a kella 15.30 paiku, huligaansel ajendil, erilise jõhkruse ning küünilisusega, tungis kallale kambrikaaslasele H. H.‑le. M. G. peksis kannatanut rusikatega näkku ja kehasse. Selle tegevusega ühinesid ka J. T., J. S., K. K. ja M. J. Kohtualused jätkasid ühiselt kannatanu peksmist rusikatega näkku ja kehasse ning jalgadega selga. Kohtualused surusid kannatanu pea WC auku ja lasid talle vett peale. Eelkirjeldatud tegevusega põhjustati H. H.‑le kerged kehavigastused. Need kuriteoepisoodid kvalifitseeriti kohtueelsel uurimisel KrK § 195 lg 2 järgi. Tallinna Linnakohtu 5. oktoobri 1998. a otsusega mõisteti M. G. süüdi ja teda karistati KrK § 140 lg 2 p- de 1, 2 ja 3 järgi rahatrahviga 20 päevamäära, s.o 440 krooni ning KrK § 113 järgi kolme-kuulise arestiga. Sama otsusega mõisteti K. K. süüdi KrK § 113 järgi ja teda karistati rahatrahviga 50 päevamäära, s. o 1100 krooni. J. T. ja M. J. mõisteti süüdi ja neid kumbagi karistati KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi rahatrahviga 20 päevamäära, s.o 440 krooni ning KrK § 113 järgi ühe-kuulise arestiga. J. S. mõisteti

süüdistuses KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ning § 113 järgi õigeks, J. M. mõisteti õigeks süüdistuses KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi. Linnakohus, hinnates kõiki kogutud tõendeid nende kogumis, tuli järeldusele, et M. G-le, J. T.-le, M. J.-le, M. K.-le, J. S.-le ja J. M.-le süüksarvatud röövimine tuleb ümber kvalifitseerida avalikuks varguseks: M. G., J. T.-i, M. J. ja J. K. osas KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning J. S.-i ja J. M. osas KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi. Kohus põhistas taolist järeldust sellega, et pole tõendatud kohtualuste poolt kannatanute suhtes elule või tervisele ohtliku vägivalla kasutamine või sellega ähvardamine. Lisaks sellele leidis kohus, et M. G., J. T., M. J., K. K. ja J. S. peksid kannatanuid lähtudes isiklikust ajendist, mis oli tekkinud omavaheliste vaenulike suhete pinnal. Kohus ei lugenud tõendatuks M. G., J. T.-i, M. J. , K. K., J. S.-i ja J. Moseni süüd H. H.‑lt esemete avalikus varguses, kuna asja kohtulikul arutamisel kogutud tõendite kohaselt oli tegemist asjade vabatahtliku vahetamisega. Samuti ei leidnud kohtuotsuse kohaselt tõendamist J. S.-i poolt H. H. peksmine. Tallinna Linnakohtu 5. oktoobri 1998. a otsuse peale esitas Riigiprokuratuuri prokurör riigiprokuröri ülesannetes Anne Kasesalu apellatsioonprotesti, milles taotles linnakohtu otsuse tühistamist ja M. G., J. T.- i, M. J., K. K. ning J. S.-i süüdi tunnistamist KrK § 140 lg 2 p- de 1, 2 ja 3 ning KrK § 195 lg 2 järgi, J. M. süüdi tunnistamist aga KrK § 140 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi. Prokuröri protestis taotleti kõikidele kohtualustele mõistetud karistuste karmistamist. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. novembri 1998. a otsusega Tallinna Linnakohtu 5. oktoobri 1998. a otsus tühistati osaliselt. M. G., J. T., M. J., K. K., J. S. ja J. Mosen tunnistati süüdi H. H.- lt teksapükste ja kahe dressipluusi avalikus varguses KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi. Selle süüdistuse järgi mõisteti M. G-le, J. T.-le ja M. J.-le karistuseks kolme-aastane vabadusekaotus, K. K.le J. S.ile ja J. M. kahe- aastane vabadusekaotus. M. G., J. T., M. J., K. K. ja J. S. tunnistati süüdi veel KrK § 195 lg 2 järgi, mille eest M. G-d, J. T.-i ja M. J. karistati vabadusekaotusega üheks aastaks ning K. K.-t ja J. S.-i vabadusekaotusega kümneks kuuks. KrK § 40 lg 1 alusel mõisteti M. G-le lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest kolm aastat vabadusekaotust poolkinnises vanglas. Kohtuotsuse kohaselt kuulub Pärnu Linnakohtu 24. aprilli 1997. a otsusega mõistetud tingimuslik karistus, kaks aastat vabadusekaotust kolme-aastase katseajaga, iseseisvale täitmisele. KrK § 40 lg 1 alusel mõisteti J. T.-i ja M. J. lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest kolm aastat vabadusekaotust. KrK § 40 lg 3 alusel mõisteti neile lõplikuks karistuseks viis aastat vabadusekaotust poolkinnises vanglas. KrK § 40 lg 1 alusel mõisteti K. K., J. S.-i ja J. M. lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest kaks aastat vabadusekaotust. KrK § 40 lg 3 alusel mõisteti K. K.-le ja J. M. vastavalt seitse aastat ja üheksa aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. J. S.-i karistuse kandmise kohaks määrati poolkinnine vangla. Erinevalt linnakohtust, leidis Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, et on tõendatud J. S.-i süü H. H. peksmises 4. detsembril 1996. a. Samas leidis kriminaalkolleegium, et linnakohtu poolt E. V.-i ja H. H. peksmise ümberkvalifitseerimine KrK § 113 järgi pole õige, sest kriminaalasja materjalidest tulenevalt toimus kannatanute peksmine huligaansel ajendil. Ringkonnakohtu otsuses ei nõustutud linnakohtu seisukohaga, et isiklikul ajendil tekkinud konflikt välistab kriminaalvastutuse huligaansuse eest. Teise isiku peksmine avalikus kohas ongi käsitletav avaliku korra jämeda rikkumisena, millega väljendatakse ilmset lugupidamatust ühiskonna vastu KrK § 195 mõttes. Lisaks eeltoodule, ei nõustunud ringkonnakohus linnakohtu otsusega osas, millega kohtualused H. H. riiete avalikus varguses õigeks mõisteti. Kriminaalkolleegium tuli järeldusele, et tuvastatud asjaolude pinnalt puudub alus rääkida rõivaste vahetamisest. Kohtualuste karistamisel arvestas kohus toimepandud kuritegude raskust, laadi ja kohtualuste isikuid ning leidis, et neile mõistetud karistused ei vasta karistuse mõistmise üldpõhimõtetele.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. novembri 1998. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused M. J., K. K., J. M., J. T. ja tema kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Andrus Repnau ning M. G. kaitsja vandeadvokaat Juho Aule. Esitatud kaebustes taotlevad kõik kassaatorid Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi eeltoodud otsuse tühistada ning linnakohtu otsuse jõusse jätmist. Süüdimõistetud eitavad oma süüd H. H. riiete varguses, kinnitades, et tegemist oli vahetusega vabatahtlikkuse alusel. Samas kinnitavad nad, et H. H.-ga tekkinud kakluse kutsus esile kannatanu väljakutsuv käitumine ja et neil puudus huligaanne ajend. Süüdimõistetud J. T., M. J. ja K. K. paluvad jõusse jätta linnakohtu otsuse, J. M. palub end süü puudumise tõttu õigeks mõista. J. S. leiab, et tema suhtes tehtud süüdimõistev otsus tugineb ebaseaduslikult kogutud tõenditele. Kassaator vaidlustab äratundmiseks esitamise seaduslikkust ning leiab, et tegemist oli KrMK § 137 lg-s 1 sätestatu rikkumisega. Süüdimõistetu M. G. kaitsja J. Aule vaidlustab oma kaitsealuse süüdimõistmise KrK § 195 lg 2 järgi ning palub tema karistuse kergendamist. Süüdimõistetu J. T.-i kaitsja A. Repnau leiab, et ringkonnakohus on jätnud J. T.-i karistuse raskendamise motiveerimata ning see on käsitatav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena AKKS § 39 lg 3 p 7 mõttes. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus jätnud KrMK § 263 lg 1 p 7 sätete kohaldamisel tähelepanuta KrK § 36, § 37 ja § 40 sätted. Nimetatud seadusesätete eiramine on väidetavalt toonud kaasa kohtu poolt mõistetud karistuse mittevastavuse kuriteo raskusele ja J. T.-i isiksusele. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste seletused,

l e i d i s:

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. novembri 1998. a otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldustega kannatanute E. V.-i ja H. H. peksmise kohta ja nendib, et peksmine toimus huligaansel ajendil, mitte isiklike suhete pinnal. Kohtualused on ise seletanud, et E. V.-i peksti sellepärast, et ta oli must ja pesemata ning H. H.-d sellepärast, et ta oli kaitseväes teeninud vahipataljonis. Ringkonnakohus on õigesti lugenud selliseid põhjendusi otsitud ettekääneteks, et saada mingisugunegi näiline isiklik motiiv peksmise alustamiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et ka juhtudel, mil konflikti alustatakse mingil otsitud või ka tegelikult isiklikul ajendil, kuid konflikt väljub isiklike suhete raamest ja selle käigus rikutakse jämedalt avalikku korda ning väljendatakse ilmset lugupidamatust ühiskonna vastu, tuleb vastavat käitumist kvalifitseerida huligaansusena.

Riigikohtu kriminaalkolleegium rõhutab kooskõlas oma otsusega 3-1-32-96, 12. märtsist 1996. a A.K. süüdistusasjas, et vanglaasutuse ruumid loetakse avalikuks kohaks ja vangla sisekorraeeskirjade küüniline ignoreerimine, millega kaasneb kaaskinnipeetavate peksmine rusikate ja jalgadega, kujutab endast avaliku korra jämedat rikkumist, millega väljendatakse ilmset lugupidamatust ühiskonna vastu. Ringkonnakohtu otsuses on üksikasjalikult analüüsitud kriminaalasjas kogutud tõendeid J. S.-i süü osas H. H. peksmises ja motiveeritud kooskõlas AKKS § 29 lg 4 sätetega, millele kohtu järeldused on rajatud ning toodud motiivid, mille pinnalt on kohus ühed või teised tõendid tagasi lükanud. Alusetu on J. S.i kassatsioonkaebuses toodud väide, et tema äratundmiseks esitamine

H. H.‑le fotode alusel oli ebaseaduslik. KrMK § 137 lg 1 kohaselt võib uurija vajaduse korral esitada isiku äratundmiseks ning erandjuhtudel võib see toimuda ka fotode alusel. Millal on tegemist erandjuhuga, otsustab uurija lähtudes menetlustaktilistest kaalutlustest ja kui ta on valinud äratundmiseks esitamise fotode alusel, ei ole tegemist KrMK § 137 lg 1 sätete rikkumisega. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsusega ka selles, et H. H.‑lt riiete äravõtmine oli vägivaldne ja tema tahte vastane. Vabatahtlikuks rõivaste vahetamiseks ei saa lugeda kannatanu poolt rõivaste üleandmist, kui viis kohtualust peksid teda rusikate ja jalgadega. Hinnates oma otsuses esimese astme kohtu otsusega võrreldes tõendeid erinevalt, on Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium eriti hoolikalt täitnud kriminaalasja arutamise igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse nõuet ning piisavalt põhjendanud tõendite erineva hindamise ulatust ka J. M. osas, kes esimese astme kohtus mõisteti õigeks H. H.‑lt riiete varguse osas. Karistuste mõistmisel kohtualustele on ringkonnakohus lähtunud KrK § 36 nõuetest ja arvestanud toimepandud kuritegude raskust ja laadi, süüdlaste isikuid ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Siinjuures tuleb rõhutada, et olles võetud vahi alla uute kuritegude toimepanemise vältimiseks, jätkasid kohtualused ühiskonnavastast käitumist ja panid toime uusi kuritegusid, sealhulgas M. G., J. T., M. J., K. K. ja J. S. kaks tahtlikku teise astme kuritegu ning seetõttu on neile õigesti mõistetud vabaduskaotuslikud karistused. Kuna kriminaalasja arutamisel ringkonnakohtus ei ole aset leidnud seaduserikkumisi, mis AKKS § 64 sätete kohaselt oleks kohtuotsuse tühistamise aluseks, juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s: 1. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. novembri 1998. a otsus M. G., J. T.-i, M. J., K. K., J. S.-i ja J. M.-i süüdistusasjas jätta muutmata. 2. Kassatsioonkaebused jätta rahuldamata. 3. Välja mõista J. T.-lt 1380.60 krooni, M. J.-lt 1168.20 krooni, K. K.-lt 1168.20 krooni, J. S.-lt 1168.00 krooni ja J. M.-lt 1274.40 krooni kohtukulu riigieelarve tuludesse. Otsus jõustub 16. veebruaril 1999. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Peeter Vaher Liikmed Jüri Ilvest

Eerik Kergandberg