3-2-2-3-99 · Riigikohus

3-2-2-3-99

M Ä Ä R U S

Tartus 10. veebruaril 1999. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 11. jaanuaril 1999. a

Liidia Lanbergi teistmisavalduse alusel Tallinna Linnakohtu 14. mai 1996. a tagaseljaotsuse

Andres Suurna hagis Liidia Lanbergi ja Aleksander Lanbergi vastu eluruumi kasutamisõiguse

kaotanuks tunnistamiseks.

Tallinna Linnakohtule 1. märtsil 1996. a esitatud hagiavalduse kohaselt ostis Andres Suurna

17. jaanuaril 1996. a Aleksander Lanbergilt mõttelise osa korterist nr 9 Tallinnas Pärnu

mnt 6/Müürivahe 28. Ostu-müügilepingu kohaselt kohustus A. Lanberg ennast ja teisi temaga koos

elavaid perekonnaliikmeid lepingu objektiks olevast eluruumist välja registreerima ja vabastama selle

17. veebruariks 1996. a. Kostjad nimetatud tähtajaks eluruumi ei vabastanud ning hageja palus

kostjad sellest eluruumist välja tõsta elamuseaduse (ES) § 47 lg 3 ja 4 alusel ilma teist eluruumi vastu

andmata. 14. mai 1996. a kohtuistungil on kohus toimikusse võtnud A. Suurna hagi L. Lanbergi vastu

ES §-de 4, 9 ja 11 järgi eluruumi kasutamisõiguse kaotanuks tunnistamiseks.

Tallinna Linnakohtu 14. mai 1996. a tagaseljaotsusega (TsKS § 208) - L. Lanberg lahkus kohtu loata

enne istungi lõppu - 14. mail 1996. a esitatud hagi rahuldati ja tunnistati L. Lanberg vaidlusaluse

eluruumi kasutamise õiguse kaotanuks. Kohtuotsuse kohaselt L. Lanberg tunnistas kohtuistungil, et ei

ela selles eluruumis.

Teistmisavalduses palus L. Lanberg linnakohtu otsuse tühistada ning saata asi samale kohtule uueks

läbivaatamiseks.

Tutvudes 1. septembril 1998. a Tallinna Linnakohtu toimikuga, selgus avaldajale, et A. Suurna on

14. mail 1996. a esitanud sisuliselt uue hagi. Kui esimeses hagis taotles hageja kostjate väljatõstmist

ilma teist eluruumi vastu andmata, siis 14. mai 1996. a hagis taotles hageja tunnistada L. Lanberg

eluruumi kasutusõiguse kaotanuks ES §-de 4, 9 ja 11 järgi. Seega muutis hageja nii hagi alust kui ka

eset. Avaldaja leidis, et kohus pidanuks uuest hagiavaldusest lähtuvalt alustama uut menetlust, mitte

aga tagaseljaotsusega samal päeval esitatud hagi rahuldama. Kohus jättis teda ilma seadusega tagatud

õigusest tutvuda hagiga ning esitada omapoolseid vastuväiteid.

Käesolevaks ajaks on jõustunud kohtuotsus kriminaalasjas, millega A. Suurna mõisteti KrK § 133

järgi süüdi selles, et ta 17. aprillil 1996. a ebaseaduslikult tõstis välja L. Lanbergi elamispinnalt Pärnu

mnt 6-9. Väljatõstmine toimus ajal, mil teistmisavaldusega vaidlustatud tsiviilasi oli Tallinna

Linnakohtu menetluses. Ebaseadusliku väljatõstmise tõttu ei olnud avaldajal võimalik esitada kõiki

asjassepuutuvaid tõendeid, sh 30. märtsil 1994. a sõlmitud üürilepingut kehtivusega 31. märtsini

1999. a.

Kolleegium leidis, et teistmisavaldus tuleb rahuldada.

Teistmise aluseks TsMS § 366 lg 2 p 3 ja lg 3 järgi on hageja suhtes jõustunud kohtuotsus

kriminaalasjas, millega on kindlaks tehtud, et ta on toime pannud kuriteo, mis võis mõjutada

kohtulahendi tegemist kostja kahjuks.

Linnakohtu 14. mai 1996. a otsuse kohaselt L. Lanberg tunnistas, et ta ei ela vaidlusaluses eluruumis.

Nähtuvalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. septembri 1997. a otsusest (süüdistusasi nr 3-1-1-82-

97), millega jäeti Tallinna Ringkonnakohtu otsus A. Suurna süüdistusasjas muutmata, tunnistati teda

Tallinna Linnakohtu 4. aprilli 1997. a otsusega süüdi L. Lanbergi ebaseaduslikus väljatõstmises

elamispinnalt Tallinnas Pärnu mnt 6-9. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses rõhutati, et

elamispinnalt väljatõstmine on ebaseaduslik, kui seda tehakse ilma õigusliku aluseta. Ainukeseks

õiguslikuks aluseks isiku väljatõstmiseks elamispinnalt Eesti Vabariigis on jõustunud kohtuotsus.

Ilma jõustunud kohtuotsuseta väljatõstmine on omavoliline ning vastuolus elamuseaduse sätetega.

Seega on kohus hagi rahuldamisel võtnud arvesse asjaolu, mis oli tingitud hageja kuritegelikust

käitumisest: hageja tõstis kostja omavoliliselt vaidlusalusest eluruumist välja.

Kuigi kaebuses märgitud protsessiõiguse normide rikkumised ei ole käsitletavad teistmise alusena,

peab Riigikohtu tsiviilkolleegium vajalikuks juhtida linnakohtu tähelepanu järgmistele

protsessiõiguse normide rikkumistele. Tulenevalt TsKS § 70 lg-st 2 oli hagejal õigus muuta hagi alust

või eset. Nähtuvalt 14. mai 1996. a avaldusest on hageja muutnud nii hagi alust kui ka eset ning

sellele vastavalt avalduse pealkirjastanud: "Hagiavaldus eluruumi kasutamisõiguse kaotanuks

tunnistamiseks". Kuna toimikus puuduvad andmed 14. mai 1996. a hagiavalduse L. Lanbergile

kätteandmise kohta, siis on kohus tunnistanud L. Lanbergi eluruumi kasutamise õiguse kaotanuks

teda asja kaasamata. Seega tegi kohus otsuse asjas, milles ei olnud tsiviilkohtupidamise seadustiku

22. peatüki sätete kohaselt menetlust algatatud ning jättis lahendi tegemata 1. märtsil 1996. a esitatud

hagis.

Juhindudes TsMS §-st 371, kolleegium

m ä ä r a s:

Tühistada Tallinna Linnakohtu 14. mai 1996. a tagaseljaotsus ja saata asi menetlemiseks

samale kohtule.

Teistmisavaldus rahuldada.

Tagastada Liidia Lanbergile 10. septembril 1998. a tasutud kautsjon 200 (kakssada krooni)

Eesistuja J. Luik

Liikmed: A. Kull, L. Laarmaa