3-1-1-13-99 · 3-1-1-13-99 · Riigikohus

3-1-1-13-99 K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel Tartus 9. veebruaril 1999. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Lea Kalm ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil piiramatu kassatsiooniõiguse korras läbi kriminaalasja A. M. süüdistuses KrK § 204 lg 2 järgi. Kohtuistungist võtsid osa kannatanu Peeter-Paul Klaus, A. M.-i kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. A. M. mõisteti Tartu Linnakohtu 25. septembri 1998. a kohtuotsusega süüdi KrK § 204 lg 2 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega kolmeks aastaks. Vastavalt KrK § 47 sätetele vabastati ta karistuse kandmisest tingimisi kolmeaastase katseajaga. A. M. mõisteti süüdi selles, et ta 22. oktoobril 1997. a kella 20.45 ajal, juhtides talle kuuluvat sõiduautot Moskvit" 2140 reg nr 047 ABG ning rikkudes LE punkte 100, 101, 102, 195 ja 196, sõitis kiirusega kuni 60 km/h Tartus Ringtee tn 14 juures asuval sõiduteel otsa V. K.-ni poolt juhitud sõiduautot VAZ 2105 reg nr 303 ADX käima lükanud M. P.-le ja P. P.-le. Otsasõidu tagajärjel paiskusid M. P. ja P. P. 25 m kaugusele sõiduteele ning neile mõlemale tekitati hulgaliselt üliraskeid kehavigastusi, mille tagajärjel M. P. suri sündmuskohal ning P. P. samal õhtul haiglas. A. M.-le karistuse mõistmisel arvestas kohus toime pandud kuriteo raskust ja laadi, süüdlase isikut ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning sellest tulenevalt pidas võimalikuks mõista karistuseks KrK § 204 lg 2 sanktsiooni alammäär KrK § 47 sätete kohaldamisega. Linnakohus asus seisukohale, et kuna V. K.-i poolt juhitud sõiduauto ei olnud tehniliselt korras, pidanuks selle käima lükkamise ajal põlema ohutuled. Selle liikluseeskirjade nõude täitmine oleks taganud käimalükatava VAZ 2105 nähtavuse teistele liiklejatele. Veel arvestas linnakohus asjaolu, et A. M. on varem haldus- ja kriminaalkorras karistamata ning talle töökohast antud iseloomustus on positiivne. Vastutust kergendava asjaoluna arvestas linnakohus kohtualuse puhtsüdamlikku kahetsust ning ühele kannatanule kahju osalist hüvitamist. Raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Tartu Linnakohtu 25. septembri 1998. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kannatanu T. P. ning apellatsioonprotesti Tartu prokurör Arvi Kungla. Mõlemad apellandid vaidlustasid A. M.-le mõistetud karistuse selle leebuse tõttu. Kannatanu leidis oma kaebuses, et kohtualusele mõistetud karistus ei taga KrK §-s 20 sätestatud karistuse eesmärki, s. o üldpreventsiooni põhimõtet. Prokuröri protesti kohaselt on linnakohtu otsuses A. M.-i suhtes KrK § 47 sätete kohaldamine motiveerimata. Protestis juhiti tähelepanu asjaolule, et A. M. pani toime I astme kuriteo, mille tagajärjel hukkus kaks inimest. Veel leiti protestis, et sõiduauto gabariiditulede mittepõlemine ei mõjutanud liikluseõnnetuse toimumise fakti, sest kriminaalasjas kogutud tõendite kohaselt oli A. M.-l siiski võimalus otsasõitu vältida. Lisaks eeltoodule seadis prokurör kahtluse alla kohtualuse poolt kohtus sõnaliselt väljendatud puhtsüdamliku kahetsuse, viidates seejuures kriminaalasjas kindlakstehtud objektiivsetele asjaoludele - sündmuskohalt põgenemine, enda avariitunnustega auto metsa peitmine ja juhtunu kohta ebatõeste ütluste andmine politseis. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 24. novembri 1998. a otsusega linnakohtu 25. septembri 1998. a otsus osaliselt tühistati. A. M.-le mõisteti karistuseks KrK § 204 lg 2 järgi kolm aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Kriminaalkolleegium leidis, et A. M.-i suhtes KrK § 47 sätete kohaldamisel ei arvestanud linnakohus kuriteo raskust ning kohtualuse isiksust. Ringkonnakohus ei nõustunud linnakohtu otsuses sisalduva seisukohaga, nagu annaks kannatanu igasugune õigusvastane käitumine kohtule võimaluse lugeda see kohtualuse vastutust kergendavaks asjaoluks. Ringkonnakohtu arvates on see õigustatud üksnes juhul, kui õigusrikkumine soodustas kohtualuse poolt kuriteo toimepanemist. Taolisi tõendeid ringkonnakohus käesolevas kriminaalasjas ei tuvastanud. Kriminaalkolleegium nõustus protestis esitatud arvamusega, et on alust kahelda

A. M.-i süü puhtsüdamlikus ning siiras kahetsuses. Kõike eeltoodut arvestades, karistas ringkonnakohus A. M.-i vabadusekaotusega kolmeks aastaks. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 24. novembri 1998. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu A. M., kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja ta kriminaalasja saatmist samale kohtule uueks arutamiseks. Kassaator vaidlustab ringkonnakohtu otsuse talle mõistetud karistuse ranguse motiivil ning palub jõusse jätta Tartu Linnakohtu otsuse. A. M kordab, et otsasõitu poleks toimunud, kui käimalükataval autol oleksid põlenud ohutuled. Tema arvates esinevadkriminaalasjas need erandlikud tehiolud, mis annavad võimaluse KrK § 47 sätete kohaldamiseks. Ta kinnitab, et on teinud juhtunust õiged järeldused ning püüdnud kannatanuid võimaluse korral ka materiaalselt aidata. Lisaks eeltoodule ei nõustu kassaator ringkonnakohtu seisukohaga nagu oleks kohtul põhjust kahelda tema puhtsüdamliku kahetsuse siiruses. Reaalse vabadusekaotusliku karistuse kohaldamine on A. M.-i arvates ringkonnakohtu otsuses täiesti motiveerimata, mis on toonud kaasa kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise AKKS § 39 lg 3 p 7 mõttes. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära kaitsja, kes taotles kassatsioonkaebuse rahuldamist ning prokuröri ja kannatanu, kes vaidlesid sellele vastu, l e i d i s : Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ega kuulu muutmisele. Riigikohus rõhutab veelkord, et karistuse mõistmisel arvestab kohus eelkõige kuriteo raskust ja laadi, seejärel süüdlase isikut ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. KrK § 204 lg 2 on üks seitsmest KrK 11. peatükis kirjeldatud esimese astme kuriteost. Seadusandja on pidanud vajalikuks kehtestada selle kuriteo puhul kõrgem sanktsioon kui näiteks eriti kuritahtliku huligaansuse või kuritegelikku ühendusse kuulumise eest. Seega võib KrK 5. peatüki - karistusest vabastamise - norme selle kuriteo toime pannud isikute suhtes kohaldada vaid juhtudel, kui süüdlase isik ei jäta mingit kahtlust vabadusekaotuse kohaldamise otstarbekohatuses. Käesoleval juhul on tegu isikuga, kes põhjustas raske liiklusõnnetuse, lahkus seejärel sündmuskohalt püüdmatagi kannatanutele abi osutada või abi kutsuda ning asus ennast varjama. Hiljem aga püüdis kahe isiku surma eest vastutuse vältimiseks peita kuriteo jälgi ning uurimist eksiteele viia. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuses esitatud väitega, et vabadusekaotusliku karistuse kohaldamine on ringkonnakohtu otsuses motiveerimata. Kriminaalasja ringkonnakohtus arutamise aluseks oli prokuröri protest, milles taotletigi just A. M.-le mõistetud karistuse karmistamist. Lähtuvalt sellest käsitleb kogu ringkonnakohtu otsuse motiveeriv osa põhistusi sellest, miks linnakohtu poolt KrK § 47 sätete kohaldamine on ebaõige. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub nende põhistustega ja nendib, et käesoleval juhul puuduvad AKKS §-s 64 toodud kassatsiooni korras kohtuotsuse tühistamise alused. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s : Tartu Ringkonnakohtu 26. novembri 1998. a kohtuotsus A. M.-i suhtes jätta muutmata, kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub 9. veebruaril 1999. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Jüri Ilvest Liikmed: Lea Kalm, Jüri Rätsep