3-1-1-14-99 · Riigikohus

3-1-1-14-99

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 9. veebruaril 1999. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri

Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

A. N. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi.

Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa süüdimõistetu A. N.-i kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ja

Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

Tallinna Linnakohtu 21. oktoobri 1998. a otsusega tunnistati A. N. süüdi KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi

ning teda karistati vabadusekaotusega üheks aastaks. Vastavalt KrK § 47 sätetele vabastati ta tingimuslikult

kolme-aastase katseajaga karistuse kandmisest. Sama kohtuotsusega tunnistati KrK § 139 lg 2 p-de 1 ja 3

järgi süüdi ka V. S., keda karistati samuti vabadusekaotusega üheks aastaks ja kes vabastati samuti KrK § 47

alusel tingimuslikult kolme-aastase katseajaga karistuse kandmisest.

Kohtuotsuse kohaselt arvestas linnakohus karistuse mõistmisel toimepandud kuriteo raskust ja kohtualuste

isiksust. Vastutust raskendavate asjaoludena võttis kohus arvesse kohtualuste karistatust ja alkoholijoovet

kuriteo toimepanemise ajal. Vastutust kergendavateks asjaoludeks luges kohus mõlema kohtualuse puhul

puhtsüdamlikku kahetsust, samuti seda, et kuriteoga põhjustatud tagajärg ei olnud raske ja kahju on täies

ulatuses vabatahtlikult hüvitatud. Täiendavalt luges kohus vastutust kergendavaks asjaoluks V. S.-i puhul

alalise töökoha olemasolu ja A. N.-i puhul perekonna ning sealhulgas ka alaealise lapse olemasolu,.

Apellatsioonprotestis taotles Tallinna linna abiprokurör Ave Eisel Tallinna Linnakohtu 21. oktoobri 1998. a

otsuse tühistamist kohtualustele mõistetud karistuste osas ja neile reaalse vabadusekaotusliku karistuse

mõistmist. Apellatsioonprotesti kohaselt seisnes linnakohtu poolne kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine

selles, et kohtualustele mõistetud karistused ei vastanud kohtualuste poolt toimepandud kuriteo raskusele ja

kohtualuste isiksustele.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. detsembri 1998. a otsusega tühistati osaliselt Tallinna

Linnakohtu eelnimetatud otsus. Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonprotest on põhjendatud osas, milles

taotletakse V. S.-le reaalse vabadusekaotusliku karistuse kohaldamist.

Ringkonnakohtu otsuses märgitakse, et V. Smirnov on jätnud tasumata talle 28. oktoobri 1997. a

kohtuotsusega mõistetud 2800 kr suuruse rahatrahvi ning hüvitamata sama kohtuotsusega välja mõistetud

tsiviilhagi summas 3097 kr 40 s. Arvestades V. S.-i käitumist ei lugenud ringkonnakohus tema kahetsust

siiraks. Samas, kuriteo raskust arvestades, pidas ringkonnakohus põhjendatuks karistada V. S.-i KrK § 139

lg 2 sanktsiooni alammäära lähedaselt kuuekuulise vabadusekaotusega.

Ringkonnakohtu otsuses märgitakse sedagi, et karistuse võrdleva raskuse printsiipi arvestades peab

ringkonnakohus õigeks kergendada ka A. N.-le mõistetud karistust ja karistada teda samuti kuuekuulise

vabadusekaotusega. Samas pidas aga ringkonnakohus sarnaselt esimese astme kohtuga põhjendatuks

kohaldada A. N.-i suhtes KrK §-s 47 sätestatut ja vabastas ta tingimuslikult ühe-aastase katseajaga karistuse

kandmisest.

Kassatsioonprotestis taotleb Riigiprokuröri asetäitja riigiprokuröri ülesannetes Jaan Naaber Tallinna

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. detsembri 1998. a otsuse tühistamist A. N.-le mõistetud karistuse

osas. Kassaator rõhutab, et vastavalt AKKS §-s 32 sätestatule on ringkonnakohus juhul, mil pole esitatud

kohtualuse või kaitsja sellesisulist kaebust, pädev kohtualuse olukorda kergendama vaid siis, kui ta ise

tuvastab kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise. Kuna aga Tallinna Ringkonnakohus ei ole esimese astme

kohtu poolt mõistetud vabadusekaotuse lühendamist, samuti katseaja lühendamist motiveerinud

kriminaalseaduse ebaõige kohaldamisega, on A. N.-i suhtes karistuse kergendamine käsitletav

kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena AKKS § 39 lg 4 mõttes.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära prokuröri seletuse,

milles toetati kassatsioonprotestis sisalduvat taotlust ning kaitsja seletuse, milles taotleti ringkonnakohtu

vaidlustatud otsuse muutmata jätmist,

l e i d i s :

1. Kassatsioonprotestis sisalduv ja kassatsiooni alusena käsitletav viide AKKS §-le 32 ei ole lõikelise

täpsusega ja on seetõttu üldsõnaline ning ebatäpne. AKKS § 32 lg-s 1 sätestatakse tõepoolest, et

ringkonnakohus võib ühel selle lõike punktides loetletud viisil apellatsioonkaebusest või -protestist

väljuvalt kergendada kohtualuse olukorda vaid siis, kui ta ise tuvastab mingi sellise kriminaalseaduse

ebaõige kohaldamise, millele ei olnud apellatsioonkaebuses või -protestis osutatud.

2. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. detsembri 1998. a otsuses väidetava kohaselt ei ole

ringkonnakohus pidanud vajalikuks väljuda apellatsioonprotesti piiridest. Selle kohtuotsuse

resolutiivosas märgitakse, et "kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ning

apellatsioonprotesti väidetega ning kuulanud ära protsessiosaliste arvamused leiab, et apellatsioonprotesti

väited on V. Smirnovi osas põhjendatud."

3. Tsiteeritud seisukohast tulenevalt oleks põhjust oletada, et ringkonnakohus peab V. Smirnovi osas

põhjendatuks apellatsioonprotesti resolutiivosas esitatud taotlust " "teha uus otsus, mõistes A. N.-le ja V. S.-

le raskema " reaalse vabadusekaotusliku karistuse". Tegelikult aga - asendades esimese astme kohtu poolt

mõistetud üheaastase vabadusekaotuse kuuekuulisega - ringkonnakohus kahtlemata kergendas V. S.-le

mõistetud karistust. Viimatiesitatud väidet kinnitab ka asjaolu, et ringkonnakohtu otsuses ei juhinduta mitte

AKKS § 32 lg 3 p-st 4 vaid § 32 lg 1 p-st 4.

4. Nii apellatsioonprotestis (taotlus mõista karistuse kandmisest tingimuslikult vabastatutele raskema

karistusena vabadusekaotuslik karistus), ringkonnakohtu otsuses (apellatsioonprotesti osaline rahuldamine)

kui ka kassatsioonprotestis (ringkonnakohtu otsuse vaidlustamata jätmine V. S.-i osas) kajastatav seisukoht

peegeldab KrK §-s 21 sätestatust hälbivat arusaama " arusaama nagu oleks ka mõistetud

vabadusekaotusliku karistuse tingimuslik kohaldamata jätmine KrK § 47 alusel üks

kriminaalkaristuse liikidest. Kuna sellisest ekslikust arusaamast on lähtutud ka kassatsioonprotesti

koostamisel, puudub Riigikohtul alus protesti rahuldamiseks järgmistel õiguslikel kaalutlustel.

5. Vastavalt AKKS § 49 lg-s 2 sätestatule vaadatakse ringkonnakohtu otsus kassatsioonikorras läbi

kassatsioonkaebuses või protestis taotletud ulatuses. Seega saab käesoleval juhul kriminaalasja kassatsiooni

korras menetlemise esemeks olla vaid see, kas ringkonnakohus oli õigustatud asendama esimese astme kohtu

poolt A. N.-le mõistetud üheaastast vabadusekaotust kuuekuulise vabadusekaotusega. Rõhutamist väärib, et

A. N.-i karistuse vähendamist põhjendades on ringkonnakohtu otsuses viidatud "karistuse võrdleva raskuse

printsiibi" kohaldamise vajadusele. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et Tallinna Linnakohtu

21. oktoobri 1998. a otsuses on KrK §-s 36 sätestatut järgides piisavalt põhjendatud A. N.-le ja V. S.-le

võrdse karistuse mõistmist. Kuna ka Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. detsembri 1998. a

otsusest ei nähtu asjaolusid, miks ei tohiks A. N.-le ja V. S.-le mõista võrdset karistust, siis " tulenevalt

AKKS § 32 lg-s 2 sätestatust oli igati põhjendatud, kui ringkonnakohus V. Smirnovile esimese astme

kohtu poolt mõistetud karistust kuue kuu võrra kergendades, kergendas samapalju ka A. N.-le

mõistetud karistust.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. detsembri 1998. a otsus A. N.-i ja V. S.-i

süüdistusasjas jätta muutmata.

2. Kassatsioonprotest jätta rahuldamata.

3. Mõista välja A. N.-lt kohtukulude katteks riigituludesse kaitsjatasu summas 424 kr ja 80 s (nelisada

kakskümmend neli krooni ja kaheksakümmend senti).

Kohtuotsus jõustub 9. veebruaril 1999. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Jüri Ilvest

Liikmed Eerik Kergandberg,Jüri Rätsep