3-1-1-11-99 · Riigikohus

3-1-1-11-99 K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel Tartus, 2. veebruaril 1999.a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Peeter Vaher ja liikmed Jüri Ilvest ning Ott Järvesaar vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi O. S. süüdistusasja KrK § 1773 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa O. S. kaitsja vandeadvokaat Jüri Aland ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Harju Maakohtu 8. juuni 1998. a kohtuotsusega mõisteti O. S. süüdi KrK § 1773 järgi ning karistati vabadusekaotusega kuueks kuuks kinnises vanglas. KrK § 41 alusel liideti selle karistusega osaliselt Ida- Viru Maakohtu 18. oktoobri 1993. a kohtuotsusega mõistetud karistuse kandmata osa, mis Harju Maakohtu konstateeringu kohaselt seisuga 8. juuni 1998. a moodustas 10 aastat 7 kuud ja 10 päeva. Lõplikuks karistuseks mõisteti 11 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas ning karistuse kandmise alguseks 8. juuni 1998.a. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. oktoobri 1998. a kohtuotsusega jäeti O. S. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Harju Maakohtu 8. juuni 1998. a kohtuotsus muutmata. Kassatsioonkaebuses vaidlustab O. S. talle KrK § 41 järgi mõistetud karistuse, väites, et 8. juuniks 1998. a oli tal eelmisest karistusest kantud ligi aasta rohkem, kui seda tuvastas Harju Maakohus ning palub mõista talle õiglane karistus. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning kuulanud ära kaitsja ja prokuröri, kes taotlesid kassatsioonkaebuse rahuldamist, t e g i k i n d l a k s : Kriminaalasja materjalidest nähtub, et O. S. pani KrK § 1773 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime ajal, mil kandis Ida-Viru Maakohtu 18. oktoobri 1993. a kohtuotsuse järgi karistust. Selles kriminaalasjas oli O. S. kahtlustatavana KrMK § 102 korras kinni peetud 29. jaanuaril 1993. a ning järgmisel päeval vahistatud, viibides kuni kohtuotsuseni vahi all. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium muutis oma 18. jaanuari 1994. a kohtuotsusega Ida-Viru Maakohtu poolt O. S.-le mõistetud karistust ning karistas teda vabadusekaotusega 15 aastaks kinnises vanglas. Kuna ringkonnakohtu otsuses puudub viide selle kohta, et eelvangistuses viibitud aeg oleks vastavalt KrK § 45 sätetele arvatud karistuse kandmise aja hulka, tuleb O. S. karistuse kandmise tähtaja algust lugeda tema kinnipidamisest 29. jaanuaril 1993. a. Seega oli tal Harju Maakohtu kohtuotsuse tegemise päevaks varasemast karistusest kantud 5 aastat 4 kuud ja 10 päeva ning kandmata karistus moodustas 9 aastat 7 kuud ja 20 päeva. Harju Maakohus on arvutusvea tõttu arvestanud ärakandmata karistuse 11 kuu ja 10 päeva võrra tegelikust pikemana ning seetõttu ka karistuste liitmisel KrK § 41 alusel mõistnud O. S.-le ebaõige karistuse. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 3 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s : Tühistada Harju Maakohtu 8. juuni 1998. a kohtuotsus ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. oktoobri 1998. a kohtuotsus O. S.-le mõistetud lõpliku karistuse osas. Mõista O. S.-le lõplikuks karistuseks kümme aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

Kassatsioonkaebus rahuldada. Mõista O. S.-lt riigieelarve tuludesse tuhat kuuskümmend kaks krooni kaitsjatasu. Kohtuotsus jõustub 2. veebruaril 1999. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Peeter Vaher Liikmed: Jüri Ilvest, Ott Järvesaar