3-1-1-10-99 · Riigikohus

3-1-1-10-99 K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel Tartus 2. veebruaril 1999. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Lea Kalm ning liikmed Ott Järvesaar ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja A. M. süüdistuses KrK § 100, § 195 lg 2 ja § 207 lg 2 järgi ning J. M. süüdistuses KrK § 195 lg 2 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa A. M.-i kaitsja vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski, J. M.-i kaitsja vandeadvokaat Niina Agarjova ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Sillamäe Linnakohtu 20. juuli 1998. a otsusega mõisteti A. M. süüdi ja teda karistati KrK § 100 järgi vabadusekaotusega seitsmeks aastaks ja kuueks kuuks; KrK § 207 lg-te 1 ja 2 järgi vabadusekaotusega üheks aastaks ning KrK § 195 lg 2 järgi vabadusekaotusega üheks aastaks ja kuueks kuuks. KrK § 40 lg 1 alusel mõisteti A. M.-le lõplikuks karistuseks vabadusekaotus seitsmeks aastaks ja kuueks kuuks kinnises vanglas. Süüdistuses KrK § 195 lg 3 järgi, samuti osaliselt süüdistuses KrK § 207 lg 1 järgi, s.o tulirelva ja laskemoona omandamises, hoidmises ja kasutamises, mõisteti A. M. õigeks. Sama otsusega mõisteti A. M. süüdi KrK § 195 lg 2 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega üheks aastaks ja kuueks kuuks. KrK § 40 lg 3 alusel mõisteti talle lõplikuks karistuseks kaks aastat vabadusekaotust poolkinnises vanglas. A. M. mõisteti KrK § 100 järgi süüdi selles, et ta 15. septembril 1995. a, olles alkoholijoobes ja viibides kella 11-st kuni 12-ni Sillamäel X tn 9 asuvas pandimajas, tulistas püstolist TT A. S.-it pähe. Kannatanu suri saadud vigastuse tagajärjel haiglas. Linnakohus leidis, et A. M. kavatses püstoli demonstreerimisega nalja heita ja A. S.-t hirmutada. A. M. ei soovinud A. S.-t tappa, kuid pani tapmise toime kaudse tahtlusega. KrK § 207 lg-te 1 ja 2 järgi mõisteti A. M. süüdi selles, et ta peale A. S.-i tulistamist kandis 15.-16. septembrini 1995. a endaga kaasas püstolit TT ja selle laskemoona. Linnakohus leidis, et püstoli ja padrunite üleandmine politseile ei ole A. M.-i kriminaalvastutusest vabastamise aluseks, kuna relv oli üle antud pärast kuriteo toimepanemist ja politseiniku käsul. Süüdistuses KrK § 195 lg 2 järgi mõisteti A. M. ja J. M. süüdi selles, et nad 30. septembril 1997. a Sillamäe spordihoone juures, olles mõlemad alkoholijoobes, panid toime kuritahtliku huligaansuse, mis seisnes selles, et nad huligaansel ajendil sõimasid ning peksid korduvalt käte ja jalgadega V. K.-it. A. M. sõimas ebaviisakate sõnadega ka N. Z.-it, kes püüdis kohtualuste huligaanset käitumist tõkestada. Kannatanule tekitati kerged kehavigastused tervise kahjustusega, teda mõnitati, alandati ja sunniti põlvitama. Sillamäe Linnakohtu 20. juuli 1998. a otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused kannatanu G. S., kohtualune A. M. ja tema kaitsja vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski. Apellatsioonprotesti esitas Ida-Viru Prokuratuuri prokurör Irina Karo. Kannatanu G. S. taotles A. M.-le mõistetud karistuste karmistamist. Ta leidis, et KrK § 100 järgi tuleks A. M.-it karistada vabadusekaotusega 12 aastaks ja lõplik karistus tuleks mõista mitte karistuste osalise vaid täieliku liitmise teel. Lisaks sellele taotles kannatanu A. M.-i süüditunnistamist KrK § 207 lg 1 järgi tulirelva ja laskemoona omandamises ning hoidmises. A. M. taotles KrK § 100 järgi inkrimineeritud kuriteo ümberkvalifitseerimist KrK § 105 järgi põhjendusel, et tema A. S.-it tappa ei tahtnud ja lask toimus kogemata. KrK § 195 lg 2 järgi inkrimineeritud kuriteo palus ta ümber kvalifitseerida KrK § 113 järgi, kuigi samas väitis, et tema V. K.-it ei peksnud. Seejuures viitas kohtualune ka tunnistajate ja kannatanu ütluste vastuolulisusele ja sellele, et kaaskohtualune J. M. on andnud menetluse käigus valeütlusi. Apellatsioonkaebuses taotles A. M.-i kaitsja vandeadvokaat A. Jaroslavski

kaitsealuse õigeksmõistmist süü tõendamatuse tõttu. Ringkonnakohtu istungil kaitsja loobus osaliselt kaebusest ja taotles A. M.-i süüdistuse ümberkvalifitseerimist KrK §-lt 100 §-le 105 põhjendusel, et pole tõendatud A. M.-i tahtlus A. S. tappa. Relva demonstreerimine, sellega naljatamine ja kannatanu hirmutamine ei tõenda kohtualuse tahtlust tappa. Lasu juhuslikkusele viitavat ka kannatanule tekitatud vigastus. Süüdistuses KrK § 207 lg-te 1 ja 2 järgi taotles kaitsja A. M.-i õigeksmõistmist põhjendusel, et A. M. andis relva ja laskemoona vabatahtlikult politseile ära ja see välistab tema kriminaalvastutuse. Süüdistuses KrK § 195 lg 2 järgi taotles kaitsja A. M.-i õigeksmõistmist põhjendusel, et intsident kohtualuse ja V. K. vahel toimus isiklikul motiivil ja seisnes vaid vastastikku üksteise tõukamises. Kohtualune kannatanut ei löönud ja huligaansust toime ei pannud. Apellatsioonprotestis taotles prokurör A. M.-i süüditunnistamist KrK § 195 lg 3 ja § 207 lg 1 järgi põhjendusel, et eeluurimisel V. K. poolt antud ütlustega on tõendatud, et A. M. pani ajavahemikul 20. " 30. septembrini 1995. a Sillamäel Tallinna mnt 19 maja juures V. K. suhtes toime huligaansuse, mille käigus kasutas tulirelva. Veel leidis prokurör, et kohtualustele mõistetud karistused ei vasta KrK § 20 ja § 36 nõuetele. Sellest tulenevalt taotles prokurör kohtualustele mõistetud karistuste karmistamist. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. oktoobri 1998. a otsusega tühistati Sillamäe Linnakohtu otsus osaliselt. A. M.-i osas jäeti kohtuotsuse resolutiivosast välja tema süüditunnistamine KrK § 207 lg 1 järgi põhjendusel, et see oli sattunud linnakohtu otsusesse tehnilise vea tõttu. A. M.-i süüdistusest KrK § 100 järgi jäeti linnakohtu otsuse kirjeldav-motiveerivast osast välja põhjendus, et A. M. tahtis nalja teha ja A. S. hirmutada. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidis, et linnakohtu edasised põhjendused kaudse tahtluse ja A. M.-i tegude kvalifitseerimise kohta KrK § 100 järgi ei vasta sellele põhjendusele. KrK § 40 lg 1 alusel liideti A. M.-le mõistetud karistused täies ulatuses ning tema lõplikuks karistuseks mõisteti kümme aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Karistuste täielikku liitmist põhjendas ringkonnakohtu kriminaalkolleegium sellega, et A. M., olles toime pannud A. S. tahtliku tapmise, ei teinud sellest vajalikke järeldusi ning viibides uurimise ajal vabaduses, pani toime uued kuriteod KrK § 207 lg 2 ja § 195 lg 2 järgi. J. M.-i suhtes tühistati kohtuotsus KrK § 40 lg 3 alusel mõistetud lõpliku karistuse osas. Sillamäe Linnakohtu poolt mõistetud karistusele liideti Riigikohtu 3. märtsi 1998. a otsusega mõistetud kandmata karistus täies ulatuses ning lõplikuks karistuseks mõisteti J. M.-le KrK § 40 lg 3 alusel 2 aastat 10 kuud ja 14 päeva vabadusekaotust poolkinnises vanglas. Karistuse muutmist põhjendas ringkonnakohtu kriminaalkolleegium sellega, et J. M.-i poolt kuriteo toimepanemise ajal, s.o 30. septembril 1997. a kehtinud KrK § 40 lg 3 redaktsiooni kohaselt võis kohus liita kandmata karistuse täielikult või lugeda kergema karistuse kaetuks raskemaga, mitte aga liita karistusi osaliselt. A. M.-i ja tema kaitsja taotluse KrK § 100 järgi kvalifitseeritud kuriteo ümberkvalifitseerimiseks KrK § 105 järgi jättis ringkonnakohus rahuldamata põhjendusel, et A. M. tunnistas ennast süüdi A. Samsonovi tulistamises ja tema surma põhjustamises alles apellatsioonkaebuses. Samas oli tal võimalus oma süüd tunnistada nii eeluurimisel kui ka esimese astme kohtus. Seetõttu leidis ringkonnakohus, et AKKS § 8 lg 2 alusel ei kuulu A. M.-i versioon, et ta põhjustas A. S.-i surma ettevaatamatuse tõttu, apellatsioonikohtu istungil kontrollimisele. Ringkonnakohus leidis, et A. M. on süüdi relva ebaseaduslikus kandmises, s.o kuriteo toimepanemises KrK § 207 lg 2 järgi. Relva üleandmine politseile ei vabasta teda kriminaalvastutusest, kuna see ei toimunud vabatahtlikult vaid sunniviisiliselt politseinik N. K.-i korralduse alusel. Pealegi andis ta püstoli politseile üle mitte kui enda relva, vaid kui A. S.-le kuuluva relva. Süüdistuses KrK § 195 lg 2 järgi leidis ringkonnakohus, et kuna kuritegu V. K. suhtes pandi kohtualuste poolt toime avalikus kohas ning kannatanu N. Z. ja anonüümse tunnistaja silme all, siis kasvasid nende teod kahtlemata üle veel ka avaliku korra rikkumiseks isegi siis kui oletada, et nende tegevus oli ajendatud isiklikest motiividest. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. oktoobri 1998. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused süüdimõistetud J. M., A. M. ja viimase kaitsja vandeadvokaat A. Jaroslavski.

Kassatsioonkaebuses taotleb J. M. talle mõistetud karistuse kergendamist põhjendusel, et ringkonnakohus ei ole tema karistuse karmistamisel küllaldasel määral arvestanud järgmiste asjaoludega: süü täielik ülestunnistamine ja kahetsus, kuriteost osavõtu aste ning tsiviilhagi täielik hüvitamine. Süüdimõistetu A. M. vaidlustab enda süüdimõistmise KrK § 100 ning § 195 lg 2 järgi samadel põhjendustel, mis ta esitas apellatsioonkaebuses ning taotleb süüdistuste ümberkvalifitseerimist KrK § 105 ja § 113 järgi. Samas välistab ta enda süüdimõistmise KrK § 207 järgi põhjendusel, et viis ise püstoli vabatahtlikult politseisse. A. M.-i kaitsja vaidlustab ringkonnakohtu otsuse täielikult motiivide puudumise, kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise ning kohtu järelduste faktilistele asjaoludele mittevastavuse tõttu. Kaitsja leiab, et süüdistuses KrK § 100 järgi on kohtud jätnud välja selgitamata selle kuriteo toimepanemise eesmärgi ning motiivid. Sillamäe Linnakohus luges tuvastatuks, et A. M.-i käitumise eesmärgiks ja motiiviks oli relva demonstreerimisega nalja teha ja A. S. hirmutada, kuid ringkonnakohus jättis nii kuriteo eesmärgi kui ka motiivi linnakohtu otsusest välja. Seejuures jättis ringkonnakohus motiveerimata, miks linnakohtu poolt tuvastatud kuriteo eesmärk ja motiiv ei vasta linnakohtu otsuse teistele põhjendustele ja kuriteo kvalifitseerimisele KrK § 100 järgi. Samuti ei ole ringkonnakohus viidanud seadusele, millele tuginedes ta muutis linnakohtu otsuse motiveerivat osa. Jättes kohtuotsusest välja linnakohtu poolt tuvastatud kuriteo eesmärgi ja motiivi, tulnuks ringkonnakohtul esitada oma järeldused kuriteo eesmärgi ja motiivi osas ning näidata tõendid, milliste alusel sellistele järeldustele jõuti. Ilma kuriteo eesmärki ja motiivi tuvastamata ei ole võimalik igakülgselt ja täielikult uurida A. M.i teo subjektiivset külge. Samas leiab kaitsja, et A. M. ei olnud A. Samsonovi surma suhtes ükskõikne. Suunates püstoli kannatanule, võis ja pidi ta ette nägema, et relvaga hirmutamise käigus on võimalik juhuslik lask. Seega on kohtu järeldus kaudse tahtlusega tapmise kohta ebaloogiline ega rajane tuvastatud asjaoludele. Tegemist on ettevaatamatusega hooletuse vormis ja see annab aluse A. M.-i teo kvalifitseerimiseks KrK § 105 järgi. Veel leiab kaitsja, et ringkonnakohus jättis andmata sisulise hinnangu kohtualuse poolt apellatsioonkaebuses oma süü osalisele tunnistamisele A. S. surma põhjustamises. Sellega rikkus ringkonnakohus AKKS § 29 lg 4 ja § 19 ning KrMK § 19 nõudeid. Kaitsja ei ole nõus ka ringkonnakohtu seisukohaga, et V. K. peksmisel oli A. M.-i tegevuses huligaansuse koosseis. Seda põhjendab kaitsja sellega, et kohtuotsuses ei ole näidatud, milles seisnes A. M.-le süüks arvatud huligaansuse eriline jõhkrus või küünilisus või vastuhakkamine huligaansust tõkestavale isikule ning millise nimetatud tunnuse alusel on A. M.-i käitumine kvalifitseeritud kuritahtliku huligaansusena. Ringkonnakohus ei ole kõrvaldanud ka vastuolusid kannatanu ja tunnistajate ning kaassüüdimõistetu ütlustes, milledele oli viidatud juba apellatsioonkaebuses. Seega puuduvad ringkonnakohtu otsuses motiivid ning see on kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine, mis tingib kohtuotsuse tühistamise. Kaitsja leiab, et A. M.-i süüdimõistmine KrK § 207 lg 2 järgi on põhjendamata. Ringkonnakohtu otsuses on A. M.-i poolt relva politseile äraandmise tahte vabatahtlikkuse hindamine rajatud tunnistaja N. K. arvamusele ja oletusele. Kaitsja leiab, et KrK § 207 lg 4 kohaldamine ei sõltu sellest, mis põhjusel relv ära anti ja kas äraandmisel anti isiku poolt tõeseid ütlusi või mitte. Seega on ringkonnakohtu poolt tegemist kriminaalseaduse ebaõige kohaldamisega. Kokkuvõtteks leiab kaitsja, et kõik eeltoodud rikkumised on alguse saanud juba esimese astme kohtus ning need on viinud ebaõigete kohtuotsusteni. Seetõttu taotleb ta kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks esimese astme kohtusse. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning kuulanud ära kaitsjad, kes taotlesid kassatsioonkaebuste rahuldamist, ja prokuröri, kes taotles kassatsioonkaebuste rahuldamata jätmist, l e i d i s: Põhjendamatu on A. M.-i ja tema kaitsja kassatsioonkaebustes esitatud väide, et A. M. viis püstoli ja laskemoona vabatahtlikult politseisse ja seetõttu tuleb ta KrK § 207 lg 4 alusel kriminaalvastutusest KrK § 207 lg 1 ja lg 2 järgi vabastada.

Kassaatorite poolt oluliseks peetud tulirelva ja laskemoona väljaandmine A. M.-i poolt ei toimunud vabatahtliku äraandmisena KrK § 207 lg 4 mõttes, vaid relva kasutamisega seotud kuriteo uurimisel, mille käigus oli tuvastatud nii see, et A. M. oli kuriteo täideviija, kui ka see, et loata püstol oli just tema kasutuses. Kriminaalasja materjalide järgi avaldas ta püstoli olemasolu ja asukoha menetlustoimingute käigus pärast seda, kui politseitöötaja andis talle konkreetse korralduse, et relv ja laskemoon tuleb politseisse tuua. Selline toimimine ei ole, olenemata selle vormistamise viisist, käsitletav niisuguse vabatahtliku tulirelva ja lõhkematerjali väljaandmisena, mis tooks KrK § 207 lg 4 kohaselt kaasa kriminaalvastutusest vabastamise. Sama seisukoht on väljendatud ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. aprilli 1998. a otsuses V. V süüdistusasjas KrK § 207 lg 1 ja § 1243 lg 1 järgi. Eeltoodu alusel tuleb jätta A. M.-i ja tema kaitsja kassatsioonkaebused A. M.-i süüditunnistamise ja karistamise osas KrK § 207 lg 2 järgi rahuldamata ja Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus selles osas muutmata. Muus osas kuulub Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus A. M.-i ja J. M.-i süüdistusasjas tühistamisele AKKS § 39 lg 3 p 7 alusel kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu, mis seisneb kohtuotsuses motiivide puudumises ning AKKS § 39 lg 2 p 1 alusel kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu, mis seisneb KrK § 40 lg 3 ebaõiges tõlgendamises. Sillamäe Linnakohtu otsusega J. M.-le mõistetud lõpliku karistuse muutmisel on Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium KrK § 40 lg 3 kohaldamisel jätnud motiveerimata, miks ta otsustas J. M.-i karistust karmistada ja liita mõistetud karistusele täielikult varem mõistetud karistuse ärakandmata osa aga mitte lugeda kergemat karistust kaetuks raskema karistusega. Peale selle on ringkonnakohtu kriminaalkolleegium ebaõigesti tõlgendanud kriminaalseadust, kui leidis, et 30. septembril 1997. a kehtinud KrK § 40 lg 3 redaktsiooni tõttu ei võinud kohus erinevate kohtuotsustega mõistetud karistusi osaliselt liita. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi selline seisukoht on vastuolus KrK § 6 lg-ga 2, mille kohaselt seadusel, mis kõrvaldab teo karistatavuse või kergendab karistust, on tagasiulatuv jõud - selle kehtivus laieneb ka teole, mis on toime pandud enne selle seaduse vastuvõtmist. Käesoleval ajal kehtiv ja ka kohtuotsuste tegemise ajal kehtinud KrK § 40 lg 3 sätestab, et kui pärast kohtuotsuse tegemist tuvastatakse, et süüdimõistetu on süüdi veel teises käesoleva koodeksi eriosa samas või mõnes muus paragrahvis tähendatud kuriteos, mille ta on toime pannud enne kohtuotsuse tegemist esimeses asjas, liidab kohus hiljem mõistetud karistusega varem mõistetud karistuse täies ulatuses või osaliselt või loeb kergema karistuse kaetuks raskema karistusega. Seega oli kohtuotsuse tegemise ajal kehtinud seaduse kohaselt kohtul õigus mõistetud karistusele varem mõistetud karistust liita ka osaliselt, kuna see kergendab süüdimõistetu olukorda võrreldes karistuste täieliku liitmisega. Kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi poolt seisneb ka selles, et kohtuotsuses on jäetud esitamata motiivid ja tõendid järgmiste seisukohtade osas: 1. A. M.-i süüdistuses KrK § 100 järgi on ringkonnakohtu kriminaalkolleegium jätnud motiveerimata, miks Sillamäe Linnakohtu otsuses toodud põhjendus, et A. M. tahtis nalja teha ja A. S. hirmutada, ei vasta linnakohtu edasistele põhjendustele kaudse tahtluse ja A. M.-i tegude kvalifitseerimise kohta KrK § 100 järgi. Samuti ei ole ringkonnakohus esitanud omapoolseid seisukohti A. M.i poolt temale KrK § 100 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eesmärgi ja motiivi osas. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on jätnud andmata sisulise hinnangu A. M.-i ja tema kaitsja väidetele, et A. M. pani A. S. tapmise toime ettevaatamatuse tõttu. Põhjendatud ei ole seejuures ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi viide AKKS § 8 lg-le 2, kuna kohtualuse poolt oma ütluste muutmist ja enda kaitseks uute versioonide esitamist, s.h süü osalist omaksvõttu, ei saa käsitleda uute tõenditena, millele ei või apellatsioonkaebuses tugineda. Ringkonnakohtu otsuses tulnuks näidata motiivid, miks kohtualuse poolt esitatud versioon või süü omaksvõtt ei ole põhjendatud ja samuti tõendid, milliste alusel sellisele järeldusele jõuti. 2. A. M.-i ja J. M.-i süüdistuses KrK § 195 lg 2 järgi on nii Sillamäe Linnakohtu kui ka Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuses jäetud näitamata, milliste seaduses kirjeldatud tunnuste alusel on kohtud lugenud süüdimõistetutele inkrimineeritud huligaansuse kuritahtlikuks huligaansuseks. Kohtud on vaid tuvastanud, et huligaansusega oli tegemist seetõttu, et süüdimõistetud tegutsesid huligaansel ajendil ja avalikus kohas. Nendest tunnustest aga ei piisa, et kvalifitseerida süüdimõistetute tegevus kuritahtliku huligaansusena KrK § 195 lg 2 järgi. Kohtuotsuses tuleb täpselt näidata, milline tunnus (süüdlase huligaanse

tegevuse eriline küünilisus või eriline jõhkrus või seotus vastuhakkamisega võimuesindajale või avalikku korda kaitsvale üldsuse esindajale või teisele isikule, kes tõkestab huligaanset tegevust või süüdlase varasem karistatus huligaansuse eest) on süüdimõistetute tegevuse kuritahtliku huligaansusena kvalifitseerimise aluseks ja milliste tõenditega on iga konkreetse tunnuse esinemine tõendatud. Kuigi süüdistuses KrK § 195 lg 2 järgi ei ole kohtuotsust J. M.-i osas kassatsiooni korras vaidlustatud, kuulub ringkonnakohtu otsus selles osas AKKS § 49 lg 3 alusel tühistamisele ka tema suhtes, sest samad rikkumised esinevad mõlema süüdimõistetu osas. Samuti ei taga ühise süüdistuse eraldi arutamine kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset arutamist. Eeltoodu alusel ja juhindudes "Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku" § 49 lg- st 3, § 63 p-st 2, § 64 p-dest 2 ja 3 ning § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s: 1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. oktoobri 1998. a otsus A. M.-i ja J. M.-i süüdistusasjas osaliselt: 1.1 A. M.-i süüdimõistmises ja karistamises KrK § 100 ja § 195 lg 2 järgi ning temale mõistetud lõpliku karistuse osas. 1.2 J. M.-i süüdimõistmises ja karistamises KrK § 195 lg 2 järgi ning temale mõistetud lõpliku karistuse osas. Saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Viru Ringkonnakohtule. 2. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. 3. Kassatsioonkaebused rahuldada osaliselt. 4. Välja mõista J. M.-lt kohtukulu 742 kr 40 s kaitsjatasu näol riigieelarve tuludesse. Kohtuotsus jõustub 02. veebruaril 1999.a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Lea Kalm Liikmed Ott Järvesaar, Peeter Vaher