3-1-1-8-99 · Riigikohus

3-1-1-8-99

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 2. veebruaril 1999. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Lea Kalm ning liikmed Jüri Rätsep ja Peeter Vaher

vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

A.J. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2, 3 järgi;

Ü.S., T.H., R.J. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 3 järgi ning

R.P. süüdistuses KrK § 203 lg 1 järgi.

Kohtuistungist võtsid osa A.J. ja R.P. kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas; süüdimõistetu Ü.S. ja tema

kaitsja Nikolai Kõiv; T.H. ja R.J. kaitsja vandeadvokaat Kalev Lill ning Riigiprokuratuuri prokurör Marge

Püss.

I Kriminaalasja materjalidest nähtub, et A.J., Ü.S., T.H. ja R.J. anti kohtu alla süüdistuses KrK § 139 lg 3 p 1

järgi selles, et nemad koos ja kohtueelsel uurimisel kindlakstegemata K-nimelise isikuga tungisid ööl vastu

13. detsembrit 1997. a V Maakonnas S vallas L Eriinternaatkooli, kust varastasid koolile kuulunud

arvutikomplekte, printereid ja muid infotehnoloogilisi seadmeid; ravimeid ja muid esemeid 104 033.60 kr

väärtuses ja A.H-le kuulunud esemeid 1802 kr väärtuses. R.P. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 203 lg 3

järgi selles, et ta võttis enda kätte ja turustas L Eriinternaatkoolist varastatud esemed.

II Viljandi Maakohtu 5. juuni 1998. a otsusega tuvastati A.J., Ü.S., T.H. ja R.J. süü võõra vara salajase

varguse toimepanemises, samuti R.P. süü teadvalt kuritegelikul teel saadud vara hoidmises ja turustamises.

Samas ei leidnud tõendamist, et L Eriinternaatkoolis toimunud salajane vargus toimus suures ulatuses. Kohus

kvalifitseeris toimepandud varguse KrK § 139 lg 2 järgi ning kuritegelikul teel saadud vara hoidmise ja

turustamise KrK § 203 lg 1 järgi. Varastatu väärtuse kindlakstegemisel lähtuti arvutikomplektide, printerite ja

seadmete väärtuse puhul orienteeruvast turuhinnast, mistõttu varastatud esemete väärtus vähenes 33 868 kr

võrra. Maakohus motiveeris oma seisukohta vannutatud audiitori arvamusega ja AS B poolt arvutitehnikale

antud orienteeruva turuhinna arvestusega. Viljandi Maakohus leidis, et L Eriinternaatkoolilt varastatu väärtus

oli 70 165.60 krooni. Kohtuotsusega mõisteti A.J. süüdi KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2, 3 järgi ja karistati 2-

aastase vabadusekaotusega. KrK § 41 alusel liideti Lääne Maakohtu 2. märtsi 1998. a otsusega mõistetud ja

kandmata karistus 3 päeva täielikult ja lõplikuks karistuseks mõisteti talle 2 aastat ja 3 päeva

vabadusekaotust kinnises vanglas. Ü.S., T.H. ja R.J. mõisteti süüdi KrK § 139 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ja neid

karistati 2-aastase vabadusekaotusega KrK § 47 alusel 3-aastase katseajaga. L Eriinternaatkooli tsiviilhagi

rahuldati osaliselt ning A.J-lt, Ü.S-lt, R.J-lt ja T.H-lt mõisteti solidaarselt välja kuriteoga tekitatud ja

heastamata kahju 30 813 .30 krooni. Eriinternaatkooli tsiviilhagi 23 868 kr jäeti lahendamiseks ja

läbivaatamiseks tsiviilmenetluse korras. A.H. tsiviilhagi rahuldati ja kohtualustelt mõisteti solidaarselt välja

veel heastamata kahju 801 krooni.

Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Viljandi prokurör Agne Koks, kes taotles otsuse tühistamist

kuriteo ebaõige kvalifikatsiooni, tsiviilhagi osalise läbivaatamata jätmise ja mõistetud karistuste leebuse

tõttu. Apellatsioonprotestis väideti, et maakohus ei olnud õigustatud varastatud arvutitehnika väärtust

hindama orienteeruvate turuhindade järgi, mis kehtisid vanade arvutite müümisel 1997. a detsembris, vaid

juhinduma konkreetsetest hindadest, mis esitati L Eriinternaatkooli poolt (vara soetusmaksumusest). Samuti

leidis prokurör, et kohus ei ole motiveerinud miks rahuldati osaliselt L Eriinternaatkooli tsiviilhagi ning

millest tuleneb läbivaatamata jäetud hagi summa. Apellant märgib, et kriminaalasjades, milles materiaalse

kahju suurus mõjutab kuriteo kvalifikatsiooni ja karistust, ei saa rakendada KrMK § 270 sätteid ega jätta

osaliselt tsiviilhagi läbivaatamiseks tsiviilmenetluse korras. Prokurör taotles A.J., Ü.S., T.H. ja R.J.

süüditunnistamist KrK § 139 lg 3 p 1 järgi ning R.P. süüditunnistamist KrK § 203 lg 3 järgi ning kõigile

kohtualustele vabadusekaotusliku karistuse mõistmist sanktsiooni piires.

III Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 29. oktoobri 1998. a otsusega tühistati Viljandi Maakohtu

5.juuni 1998. a otsus osaliselt. Ringkonnakohus tühistas kohtualustelt L Eriinternaatkooli kasuks 30 813.30

kr solidaarse väljamõistmise ja 23 868 kroonise tsiviilhagi lahendamata jätmise tsiviilmenetluse korras.

Kohtualustelt A.J-lt, Ü.S-lt, R.J-lt ja T.H-lt mõisteti solidaarselt välja 18 644 kr L Eriinternaatkooli kasuks

kuriteoga tekitatud kahju katteks. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega varastatu maksumuse

osas, millest nähtuvalt ei ole tegemist suure varalise kahjuga. Otsuses viidati Asjaõigusseaduse § 29 lg-le 2,

mille kohaselt asja harilikuks väärtuseks on selle keskmine müügihind (turuhind) ning asuti seisukohale, et

pole alust kahelda AS B poolt antud turuhindade usaldusväärsuses. Kohtukolleegiumi arvates oli maakohus

õigustatult lugenud põhjendatuks kohtualuste poolt kahju tekitamise 70 165.60 krooni, kuid samas jätnud

põhjendamatult tsiviilmenetluse korras lahendamiseks 23 868 kr väljamõistmise. Prokuröri

apellatsioonprotest jäeti rahuldamata.

IV Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitas kassatsioonprotesti Riigiprokuröri asetäitja

Jaan Naaber. Protestis taotleb ta Viljandi Maakohtu 5. juuni 1998. a ja Tartu Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 29. oktoobri 1998. a otsuste tühistamist kuritegude ebaõige kvalifitseerimise ning

sellega seoses kohaldatud karistusmäärade mittevastavusega nende liberaalsuse tõttu ning kriminaalasja

saatmist uueks sisuliseks arutamiseks Viljandi Maakohtule teises kohtukoosseisus.

Kassatsioonprotestis leitakse, et Tartu Ringkonnakohtu otsuses sisalduv järeldus " ei ole alust kahelda AS B

poolt antud turuhindade usaldusväärsuses " on oma sisult õige. Samas väidab prokurör, et: "probleemi

olemus seoses arvutitehnika vargusega koolist seisneb selles, et peale varguse toimumist on kool esitanud

varastatud esemete täieliku loetelu " nimetuse, koguse ja maksumuse, nii nagu need on soetatud ja koolis

arvele võetud". Kassaatori arvates ei ole tegemist olukorraga, kus osale varastatud esemetele

(arvutitehnikale) peaks väärtuse tuletama 40% amortisatsiooniga ja orienteeruva turuhinnaga.

Ringkonnakohus on prokuröri arvates jätnud tähelepanuta apellatsiooniprotestis sisalduva väite, et kuna

tegemist on kooli kui riigiasutusega, siis amortisatsiooninorm on kehtestatud vastavalt seadusele. Prokurör

märgib, et kohtul ei olnud õigus raamatupidamiskohustuslikule koolile ette dikteerida nende piiratud

kasutusega põhivarade amortisatsiooninormi ega tööiga. Kassaator nendib, et vannutatud audiitori arvamuse

alusel arvutitehnika maksumuse ümberhindamine on kandnud vaid kohtu eksiteele viimise eesmärki -

varastatu tegeliku maksumuse vähendamist. Prokurör järeldab, et Viljandi Maakohus on kriminaalseaduse

ebaõige kohaldamisega kohtualuste kuriteod alusetult ümberkvalifitseerinud KrK § 139 lg 2 ja § 203 lg 1

järgi ning sellega seoses on kohtualuste suhtes kohaldatud ka teo asjaolude ja isikuandmetele mittevastavat,

liberaalset karistusmäära.

V Kirjalikus vastuväites peab süüdimõistetu Ü.S. kaitsja vandeadvokaat N. Kõiv kassatsioonprotesti

põhjendamatuks, mis tuleb jätta rahuldamata. Protestist ei nähtu, millist seadust on kohus rikkunud kuriteo

ümberkvalifitseerimisel. Samuti on alusetu viidata kohtuotsuses motiivide puudumisele.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri, kes toetas

esitatud kassatsioonprotesti ning kohtualuste kaitsjad, kelle arvamuse kohaselt protest ei kuulu rahuldamisele

ja kohtulahendid tuleb jätta muutmata,

l e i d i s:

1. Kohtueelsel menetlusel määrati L Eriinternaatkooli poolt esitatud õiendi (tl 23-25 I kd) alusel varastatud

asjade väärtuseks 104 033.60 kr. Tulenevalt varastatu väärtusest süüdistati kohtualuseid salajase varguse

toimepanemises suures ulatuses KrK § 139 lg 3 p 1 järgi ja teadvalt kuritegelikul teel vara omandamises või

turustamises suures ulatuses KrK § 203 lg 3 järgi.

Kriminaalasja arutamisel 8. aprillil 1998. a Viljandi Maakohtus vaidlustas kohtualuse Ü.S. kaitsja N. Kõiv

varastatu väärtuse. Ta väitis, et varastatud esemete osas pole arvestatud kulumit ning nende esemete

maksumuseks on võetud nende soetamismaksumus (bilansiline maksumus). Kaitsja viitas "Eelarveliste

asutuste raamatupidamise korraldamise eeskirja" p-le 36, mille kohaselt tuleb puudujääkide korral võtta

aluseks kehtivad turuhinnad. Samuti esitas ta AS B poolt koostatud hindamisakti, mille kohaselt koolist

varastatud esemete turuväärtuseks oli 59 246.90 kr ning sellest tulenevalt taotles kuriteo

ümberkvalifitseerimist KrK § 139 lg 3 p-lt 1 KrK § 139 lg 2 p-dele 1 ja 3 (tl 77-79 II kd). Viljandi

Maakohus, kontrollides L Eriinternaatkooli tsiviilhagi põhjendatust, pidas usaldusväärseteks

audiitorarvamust ning AS B turuhindades antud hindamisakti ning käsitles neid tõenditena. Maakohus on

motiveerinud, miks ta varastatu väärtuse arvestamisel arvestab lisaks kooli poolt väljastatud õiendile veel

kaitsja poolt esitatud dokumente. Vastavalt KrMK § 48 lg-le 2 võivad faktilised andmed olla tuvastatud

muude dokumentidega, milleks audiitorarvamus ja hindamisakt ka on. Prokurör või tsiviilhageja esindaja ei

vaidlustanud maakohtus toimunud istungitel kaitsja poolt esitatud audiitorarvamust ja AS B koostatud

hindamisakti ega püstitanud küsimust nende dokumentide usaldusväärsusest (kohtuistungi protokoll tl 82 ja

tl 150 II kd). Ainukese väitena on apellatsioonprotestis märkus, et tuleks arvestada asjaoluga, et dokumendid

esitas kohtualuse kaitsja.

Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et see märkus on asjakohatu ja ainetu. KrMK § 49 lg 2 kohaselt

võivad tõenditena käsitletavaid andmeid esitada omal initsiatiivil kõik menetlusosalised ning asjaolu, et

tõendi esitas omal initsiatiivil kaitsja ei muuda seda tõendit mitteusaldusväärseks.

Protestides maakohtu lahendi apellatsiooni korras, oli prokuröril võimalus neid tõendeid vaidlustada

ringkonnakohtus; vajadusel taotleda spetsialisti kaasamist või isegi ekspertiisi määramist.

Riigikohtu kriminaalkolleegium kinnitab 16. detsembri 1997. a otsuses Ü.J süüdistusasjas ja 1. septembri

1998. a E.K jt süüdistusasjas väljendatud seisukohta, et võõra vara varguse kvalifitseerimisel tuleb lähtuda

varastatud asja väärtusest, milleks on selle harilik väärtus, kui seaduses või tehinguga pole sätestatud teisiti.

Asjaõigusseaduse § 29 lg 2 kohaselt on asja harilik väärtus selle keskmine müügihind (turuhind).

Vastavalt KrMK § 50 lg-le 2 pole aga ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Kõigil

menetlusosalistel on õigus seaduses sätestatud korras vaidlustada kõiki kohtule esitatud tõendeid. Asjaolu, et

prokurör või tsiviilhageja esindaja seda õigust I ja II astme kohtus ei kasutanud, ei anna alust väita, et kohtud

on otsuse tegemisel aluseks võtnud mitteusaldusväärsed tõendid ja sellest tulenevalt kohaldanud

mittekohaldamisele kuulunud seadust.

2. Prokuröri kassatsioonprotest ei kuulu rahuldamisele ka kohtualustele mõistetud karistuste tühistamise

osas. Kassaator taotleb kohtualustele mõistetava karistuse karmistamist, lähtudes kuriteo kvalifikatsioonist ja

süüdimõistetute isikuandmetest. Nõustudes, et toimepandud kuriteo raskusest ja süüdlase isikut

iseloomustavatest andmetest sõltub kohtualustele mõistetav karistus, märgib Riigikohus, et protestis pole

esitatud ainsatki motiivi, miks kohtualustele mõistetud karistus ei vasta toimepandud kuriteole ja

isikuandmetele või millist seadust on maakohus karistuse mõistmisel ebaõigesti kohaldanud. Kuna Viljandi

Maakohus on motiveerinud kohtualustele mõistetud karistusi ja prokuröri esitatud taotlus on põhistamata,

siis puudub Riigikohtul seaduslik alus tühistada eelnevad kohtulahendid kohtualuste karistamises.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Jätta muutmata Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 29. oktoobri 1998. a otsus A.J., Ü.S.,

T.H., R.J. ja R.P. süüdistusasjas.

2. Prokuröri kassatsioonprotest jätta rahuldamata.

3. Välja mõista A.J-lt kaitsjatasu 849.60 kr; R.P-lt 849.60 kr; T.H-lt 743.40 kr ja R.J-lt 743.40 kr

riigieelarve tuludesse.

Otsus jõustub 2. veebruaril 1999 ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Lea Kalm

Liikmed: Jüri Rätsep, Peeter Vaher