3-2-1-8-99 · Riigikohus

3-2-1-8-99

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 26. jaanuaril 1999. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa, J. K esindaja

vandeadvokaat Veljo Viiloli ja N. Kulboki esindaja vandeadvokaat Natalia Lausmaa osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil

11. jaanuaril 1999. a

J. K kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Linnakohtu tsiviilkolleegiumi 7. septembri 1998. a otsuse Neeme Kulboki hagis

J. K vastu omandiõiguse tunnustamiseks.

Tallinna Linnakohtule esitatud hagis palus Neeme Kulbok tunnustada tema omandiõigust 2/3 mõttelisele osale J. K omandis

olevast 1/2 mõttelisest osast Tallinnas Valdeku 78/Aate 5 asuvast elamust põhjusel, et pooled tegutsesid elamu osade ostmisel

ühise tegutsemise lepingu alusel ja suhete halvenemise tõttu on hagejale tehtud takistusi elamusse pääsemiseks. Hageja omand

on tekkinud kokkuleppel kostjaga kaasomandi loomiseks AÕS § 81 järgi õiguslikul alusel. Hagi täpsustavas avalduses palus

hageja omandiõiguse tunnustamist TsK –de § 438, 439 ja 440 alusel.

Tallinna Linnakohus tuvastas, et pooled elasid aastatel 1986-1993 faktilistes abielulistes suhetes. Pooled ostisid elumajast

Valdeku 78/ Aate 5 1989. aastal 1/4 mõttelist osa hinnaga 12 250 rubla, millest N. Kulbok tasus 8250 rubla, ja 1993. aastal

ostsid nad teise 1/4 mõttelise osa hinnaga 3000 USD, millest N. Kulbok tasus 23 000 krooni. Majaosad vormistati kokkuleppel

J. K nimele. Kohus tunnustas hageja omandiõigust 1/2 osale J. K omandis olevast elamuosast. Samas kohus leidis, et ei ole

tõendatud pooltel elumaja ostmiseks ühise tegutsemise lepingu olemasolu. Hageja sai oma õiguste rikkumisest teada 1995.

aastal ja hagi ei ole aegunud.

Tallinna Ringkonnakohus jättis 13. juuni 1997. a otsusega linnakohtu otsuse muutmata, kuid täpsustas kohtuotsuse resolutsiooni

ning tunnistas hageja omandiõigust 1/4 osale Tallinnas Valdeku 78/Aate 5 asuvast elamust.

Riigikohtu tsiviilkolleegium tühistas kostja kassatsioonkaebuse alusel apellatsioonikohtu otsuse materiaalõiguse normi väära

kohaldamise tõttu ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Riigikohus leidis, et kohtud on lugenud

tuvastatuks nii kokkuleppe kaasomandina elamuosa ostmiseks kui ka ühise tegutsemise lepingu puudumise. Apellatsioonikohus

on jätnud õiguslikult põhjendamata väite, mille kohaselt hageja tõendas AÕS § 80 lg 1 ja 2 kohaselt, et tema on elamu

kaasomanik.

Asja uuel läbivaatamisel tühistas apellatsioonikohus TsKS § 318 lg 2 alusel linnakohtu otsuse ja saatis asja uueks

läbivaatamiseks samale kohtule. Apellatsioonikohus leidis, et kohus on oluliselt rikkunud TsKS § 228 lg-s 1 ja 232 lg-s 4

sätestatud kohtuotsusele esitavaid nõudeid. Linnakohus tuvastas, et vaidlusaluse majaosa soetasid hageja ja kostja ühiseks

elamiseks ühiste vahendite arvel. Samas asus kohus seisukohale, et ühise tegutsemise lepingu olemasolu ei ole tõendatud.

Tunnustades kaasomandiõigust elamuosale, jättis linnakohus andmata hinnangu, millisel õiguslikul alusel kaasomand tekkis.

Riigikohtu tsiviilkolleegium tühistas 14. mai 1998. a otsusega ringkonnakohtu otsuse protsessiõiguse normi väära kohaldamise

tõttu. Riigikohtu tsiviilkolleegium nõustus apellatsioonikohtu otsuse seisukohaga, et linnakohtu otsus ei vasta TsKS § 228 lg 1

ja § 232 lg 4 nõuetele. Tunnustades hageja kaasomandiõigust elamuosale, jättis kohus hinnangu andmata, millisel õiguslikul

alusel omandiõigus tekkis. Apellatsioonikohus tühistas linnakohtu otsuse TsKS § 318 lg 2 alusel. Selle protsessiõiguse normi

rikkumine võib olla küll kohtuotsuse tühistamise aluseks, kuid mitte igal juhul asja uueks läbivaatamiseks saatmise aluseks

esimese astme kohtule. Kui apellatsioonikohus tühistas linnakohtu otsuse TsKS § 318 lg 2 alusel, tuli kohtul põhjendada, miks

tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Seda apellatsioonikohus ei teinud. Sellist protsessiõiguse normi

rikkumist, mille tõttu asja kiiremaks ning õigemaks lahendamiseks oli vajalik asja tagasisaatmine esimese astme kohtule,

apellatsioonikohus ei tuvastanud.

Tallinna Ringkonnakohtu 7. septembri 1998. a otsusega muudeti linnakohtu 17. märtsi 1997. a otsust põhjenduste osas ja jäeti

otsuse põhjendavast osast välja lause “Hageja väide, et pooled tegutsesid majaosa soetamisel ühise tegutsemise lepingu järgi, ei

ole antud asjas tõendamist leidnud”. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on linnakohus õigesti tuvastanud poolte

kooselu ja kokkuleppe soetada ühiste vahenditega kaasomandina elamu osa ja tunnistanud hageja omandiõigust 1/2 osale J. K

nimele registreeritud majaosast Tallinnas Valdeku 78/Aate 5. Kokkulepe osta ühiste vahenditega elamuosa on käsitletav ühise

tegutsemise lepinguna, mis on omandiõiguse tekkimise õiguslikuks aluseks TsK § 438 järgi. Kohus õigesti ei kohaldanud hagi

aegumist, arvestades hagemisõigust ajast, mil hageja sai teada oma õiguste rikkumisest.

Kassatsioonkaebuses palus kostja kohtuotsuse tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi

olulise rikkumise tõttu ning teha asjas uue otsuse. Apellatsioonikohus rikkus TsKS § 301 lg 1 ja § 319 lg 1 sätteid. Hagi õiguslik

alus oli ühise tegutsemise leping. Linnakohus tuvastas, et pooltel ühise tegutsemise leping puudus. Hageja ei esitanud

kohtuotsusele apellatsioonkaebust ja seetõttu ei olnud apellatsioonikohtul õigust tuvastada ühise tegutsemise lepingu olemasolu.

Ringkonnakohus kohaldas vääralt materiaalõiguse normi, kui ta leidis, et kokkulepe osta ühiste vahenditega elamuosad ongi

käsitletav ühise tegutsemise lepinguna. Selline seisukoht on vastuolus ka AÕS §-ga 70 lg 3 ja TsK §-ga 440, mille kohaselt iga

lepinguosalise osa on tema isiklik omand, millega luuakse ühine omand – kaasomand. Ühistest vahenditest saab rääkida üksnes

abikaasade puhul.

Kostja omand tekkis õiguslikul alusel – elamu mõtteliste osade ostu-müügilepingutega. Hageja ei ole vaidlustanud ostu-

müügilepinguid ega taotlenud enda tunnistamist lepingute järgi üheks ostjaks. 18. mai 1989. a ostu-müügilepingu järgi tekkinud

omandiõiguse vaidlustamise hagi on aegunud 18. mail 1992. a ning kohtud pidid kohaldama hagi aegumist. Lepingute

vaidlustamiseks kehtestas TsK § 81 hagi korras õiguste kaitseks kolmeaastase tähtaja.

Vastustaja palus kirjalikus vastuses jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsioonkaebuse rahuldamata. Kuna linnakohus

tuvastas poolte kokkuleppe ja ühiste vahendite kulutamise ühise omandi muretsemiseks, siis ringkonnakohus parandas oma

pädevuse piires esimese astme kohtu vea, mille kohaselt ühise tegutsemise lepingut pooltel ei olnud.

Kolleegiumi istungil jäi kostja esindaja kassatsioonkaebuses väidetu ja hageja esindaja vastuses väidetu juurde.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise

tõttu.

Ühise tegutsemise lepingu järgi kohustuvad pooled TsK § 438 lg 1 kohaselt ühise majandusliku eesmärgi saavutamiseks ühiselt

tegutsema. TsK § 440 lg 1 kohaselt tasuvad lepinguosalised §-s 438 märgitud eesmärgi saavutamiseks osamaksu rahas või muus

varas või töise osavõtu teel. Kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti, eeldatakse, et kõigi osaliste osad on võrdsed. Ühise

tegutsemise lepingu tunnuseks on lepinguosaliste tegutsemine ühise majandusliku eesmärgi nimel. Ühise tegutsemise

kokkuleppele ja ühiste vahendite kasutamisele peab järgnema ka ühine asjaajamine. Ühise tegutsemise lepingu osaliste ühiste

asjade ajamine toimub vastavalt TsK § 439 lg 1 nende ühisel kokkuleppel. Isik, kellele tehti ülesandeks ühise tegutsemise

lepingu osaliste ühise asja ajamine, tegutseb vastavalt TsK § 439 lg-le 3 volikirja alusel. Seetõttu on õige kassatsioonkaebuse

väide, et ainuüksi kokkulepe osta ühiste vahenditega elamu osa, ei ole vaadeldav ühise tegutsemise lepinguna. Majaosade

ostmise eel võis selline kokkulepe pooltel olla, kuid kui poolte eesmärgiks oli kaasomandi loomine, siis tuli majaosad osta

poolte kaasomandisse.

Kui hageja väidab, et poolte eesmärk oli luua kaasomand, siis rikuti tema õigusi ostu-müügilepingute sõlmimisega, sest

lepingute alusel tema majaosasid ühiselt kostjaga ei omandanud. 1989. aastal kehtinud TsK § 81 kohaselt oli hagi korras õiguste

kaitsmise üldiseks tähtajaks isikule, kelle õigusi oli rikutud, kolm aastat. Nimetatud tähtaeg kehtis kuni AÕSRakS jõustumiseni

1. detsembril 1993. a. Hagi aegumise tähtaja kulgemine algab hagemisõiguse tekkimise päevast, s.o päevast, mil hageja sai

teada või oleks pidanud teada saama oma õiguste rikkumisest.

Apellatsioonikohus ei rikkunud TsKS § 301 lg 1 ja § 319 lg 1 sätteid. Kostja vaidlustas apellatsioonkaebuses materiaalõiguse

normi kohaldamise, leides, et kohtu järeldused ei vasta tegelikele asjaoludele ja tõenditele ning palus otsuse tühistada ja uue

otsusega jätta hagi rahuldamata. Kaebusest tulenevalt oli apellatsioonikohtul õigus anda esimese astmes kohtus tuvastatud

asjaoludele juriidiline hinnang ja kaebus rahuldada või jätta rahuldamata.

Juhindudes TsMS § 362 p 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 7. septembri 1998. a otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks

samale apellatsioonikohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada J. K-le 6. oktoobril 1998. a makstud kautsjon 455 (nelisada viiskümmend viis) krooni.

Eesistuja

J. Odar

Liikmed

A. Kull

L. Laarmaa