3-1-1-4-99 · Riigikohus

3-1-1-4-99

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 12. jaanuaril 1999. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Jüri Rätsep ja Ott Järvesaar

vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

J. K. süüdistuses KrK § 186 järgi.

Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa J. K. kaitsja vandeadvokaat Aleksander Glikman ja

Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

Tallinna Linnakohtu 14. septembri 1998. a otsusega tunnistati J. K. süüdi KrK § 186 järgi ja teda karistati

rahatrahviga 300 päevamäära ulatuses, s. o 10 800 krooni riigituludesse.

J. K. tunnistati süüdi selles, et ta Eesti kodaniku passi saamise eesmärgil Eesti kodakondsuse taotlemisel

esitas ajavahemikul 12.-14. juulini 1993. a Riigi Kodakondsus- ja Migratsiooniameti X Büroosse teadvalt

võltsitud Eesti Kodanike Komitee kodakondsuse taotleja kaardi, mille alusel sai teadvalt valeandmeid

esitades Vabariigi Valitsuse 3. augusti 1993. a määruse nr 243 alusel Eesti kodakondsuse. 9. septembril

1993. a esitas J. K. avalduse Eesti kodaniku passi saamiseks. Eesmärgiga omandada õigusi ning vabaneda

kohustustest, kasutas ta alates 15. septembrist 1993. a temale teadvalt valeandmete esitamisel antud Eesti

kodakondsuse alusel Riigi Kodakondsus- ja Migratsiooniameti X Büroo poolt väljastatud ning tema fiktiivset

kodakondsust tõendavat Eesti kodaniku passi nr XXX. Ajavahemikul 28. oktoobrist 1994. a kuni 16. maini

1998. a esitas ta selle passi kolmekümnel korral Eestist väljumisel ja Eestisse saabumisel piirivalve

ametnikele ja kolmel korral ametlike dokumentide saamiseks.

Tallinna Linnakohtu 14. septembri 1998. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse J. K. kaitsja

vandeadvokaat Aleksander Glikman.

Kaitsja leidis, et kriminaalasjas esinevad kõrvaldamata kahtlused kohtualusele süüksarvatud kuriteo

subjektiivse ja objektiivse külje tõendatuses ning see asjaolu välistab J. K. süüdimõistmise.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 10. novembri 1998. a otsusega jäeti Tallinna Linnakohtu

otsus muutmata ja kaitsja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 10. novembri 1998. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse

süüdimõistetu J. K. kaitsja vandeadvokaat A. Glikman, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja

saatmist uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Kaitsja leiab, et J. K.-le väljastatud passi ehtsus sõltub mitte sellest, kas kodakondsuse taotleja kaart oli

võltsitud või mitte, vaid sellest, kas J. K. oli end registreerinud Eesti kodakondsuse taotlejana.

Kriminaalasjas ei ole usaldusväärselt tõendatud, et J. K. ei ole end Eesti kodakondsuse taotlejana

registreerinud.

Kaitsja väidete kohaselt ei ole tõendatud J. K. poolt passi kasutamine teadvalt võltsituna ja tema käitumises

KrK §-s 186 ettenähtud kuriteo subjektiivne külg ning sellega on J. K. süüditunnistamisel ebaõigesti

kohaldatud kriminaalseadust.

Peale selle leiab kaitsja, et kohtud on oluliselt rikkunud kriminaalmenetluse seadust, kuna kohtuotsuste

tegemisel ei ole tõendeid hinnatud KrMK § 50 nõuete kohaselt. Kohtud on eeluurimisel kogutud tõenditele

andnud suurema tõendusliku jõu kui kohtus uuritud tõenditele, mis on kohtualust õigustavad.

Kohtuistungil jäi kaitsja kassatsioonkaebuse juurde selles toodud motiividel ja taotles kaebuse rahuldamist.

Seejuures rõhutas kaitsja, et J. K. süü kuriteo toimepanemises KrK § 186 järgi ei ole tõendatud ja kui

võimalik, siis võiks Riigikohus ise teha õigeksmõistva otsuse.

Prokurör taotles kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmist ja J. K. suhtes tehtud kohtuotsuste muutmata

jätmist.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud süüdimõistetu

kaitsja ning prokuröri seletused,

l e i d i s:

Tallinna Linnakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsustes tehtud järeldused: - et J. K.

ei olnud ennast registreerinud Eesti Kodanike Komitees kodakondsuse taotlejana;

- Eesti kodakondsuse taotleja kaardi võltsimisega oli seotud just J. K., kes soovis saada Eesti passi ja sai selle

vaid seoses teadvalt võltsitud kodakondsuse taotleja kaardi esitamisega ja

- J. K. oli Eesti kodaniku passi taotlemise ajal teadlik Eesti kodakondsuse taotleja kaardi võltsitusest,

on oletuslikud ega tulene faktilistest asjaoludest. Sellisele seisukohale jõudis Riigikohtu kriminaalkolleegium

alljärgnevatel põhjendustel:

1. Kohtute poolt oma järelduste põhjendusteks toodud asjaolud " J. K. nimele väljastatud Eesti kodakondsuse

taotleja kaart on võltsitud; seda ei ole võltsinud M. I. ja J. K. soovis selle kaardi alusel saada Eesti passi - ei

tõenda, et J. K. oli Eesti kodakondsuse taotleja kaardi võltsimisest teadlik ja kasutas võltsitud kaarti

teadlikult ära Eesti kodakondsuse ja passi saamiseks. J. K.-le ei ole selle kaardi võltsimises süüdistust

esitatud. Kohtuotsustest ei nähtu, kes ja millal J. K. nimele väljastatud Eesti kodakondsuse taotleja kaardi

võltsis. Samuti ei nähtu kohtuotsustest, milles seisneb J. K. seotus kodakondsuse taotleja kaardi võltsimisega

ja millega on tõendatud, et ta oli Eesti kodakondsuse taotlemisel ja Eesti kodakondsuse ning Eesti kodaniku

passi saamisel teadlik selle kaardi võltsitusest.

2. Kohtuotsustes sisalduvate järelduste oletuslikkusele viitab ka asjaolu, et kuni Eesti Vabariigi

Ülemnõukogu otsuse "Kodakondsuse seaduse rakendamise kohta" muutmise seaduse vastu-võtmiseni

18. veebruaril 1993. a, mis kuulutati Vabariigi Presidendi poolt välja 06. märtsil 1993. aastal, puudus vajadus

Eesti kodakondsuse taotleja kaardi võltsimiseks või 1990. aastal osaliselt täidetud kaardi säilitamiseks, sest

polnud teada, et seda kaarti on tulevikus võimalik kasutada soodustingimustel Eesti kodakondsuse

taotlemiseks või mõnel muul eesmärgil. Tunnistajate S. Pärna ja M. I. ütluste kohaselt aga puudus

1993. aastal võimalus varem M. I. poolt osaliselt täidetud Eesti kodakondsuse taotleja kaardi soetamiseks,

kuna peale registreerimise lõpetamist 1990. aastal tagastas viimane kõik temale väljastatud, kuid täitmata

jäänud kaardid Eesti Kodanike Komiteele.

3. Kriminaalasjas ei ole kogutud tõendeid, mis usaldusväärselt kinnitaksid, et J. K. ei ole ennast

registreerinud Eesti kodakondsuse taotlejana enne Eesti Kongressi valimist.

Nii on J. K. kogu menetluse kestel kinnitanud, et ta registreeris ennast 1990. a jaanuaris Eesti kodakondsuse

taotlejana ja talle väljastati vastav kaart. Oma ütluste kinnituseks esitas ta tunnistajad K. K. ja J. N., kes oma

ütlustega kohtus kinnitasid kaudselt J. K. ütlusi. Kohtud ei pidanud neid J. K. ja tunnistajate ütlusi

usaldusväärseteks, kuna arhiivi dokumentidest ei nähtu, et J. K. oleks ennast Eesti kodakondsuse taotlejaks

registreerinud ja J. K. nimele väljastatud kodakondsuse taotleja kaart on võltsitud.

Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et arhiivi materjalid Eesti Kodanike Komiteede dokumentide osas ei

ole täielikud ning praktikas puudus Eesti Kodanike Komiteedes ühtne kord ja dokumentide arvestus Eesti

kodakondsuse taotlejate registreerimise ja neile vastava kaardi väljastamise osas. Seetõttu ei tõenda arhiivi

dokumendid vastuvaidlematult, et J. K. ei ole ennast Eesti kodakondsuse taotlejana registreerinud.

Asitõendina kriminaalasja juurde võetud Eesti Kodanike Komiteede registreerimislehtede kaustas on 239

lehte. Samas on kaustas esimene registreerimisleht numbriga TLN 5271 ja viimane leht numbriga TLN 5678

(vt. I kd. tl. 15, 23-30). Seega peaks numeratsiooni järgi kaustas olema 408 registreerimislehte aga mitte 239.

Puuduvate registreerimislehtede ja neil sisalduva informatsiooni kohta tõendid puuduvad. Kriminaalasjas

kogutud tõenditest ei nähtu, mitu täitmata Eesti kodakondsuse taotleja kaarti M. I.-le üldse väljastati, mitu

isikut ta tegelikult Eesti kodakondsuse taotlejana registreeris ja mitu tühja kaarti ta Eesti Kodanike

Komiteele tagastas. Tunnistaja S. P. on kohtus kinnitanud, et tema pidas arvestust dokumentatsiooni üle omal

algatusel ühes vihikus. Vihiku viskas ta hiljem lihtsalt minema, kuna arvas, et seda ei ole enam vaja.

Kodakondsuse taotlejate registreerimine toimus ka peale Eesti Kongressi. Eesti kodakondsuse taotlejad ja

Eesti kodanikud tuli registreerida eraldi registreerimislehtedele (II kd. lk. 36-37). M. I. aga registreeris ühele

ja samale registreerimislehele nii Eesti kodanikud kui ka kodakondsuse taotlejad. Oma sõnade kohaselt

eristas ta kodakondsuse taotlejad vaid suure "T" tähega enda allkirja ees. Mingeid konkreetseid eeskirju

registreerimise läbiviimiseks ei olnud. Osaliselt täitis ta kaardid ära juba kodus ja osaliselt registreerimise

kohas (II kd. tl. 18-19; I kd. tl. 22-30). Hävinud on ka arvutisse sisestatud andmed kodakondsuse taotlejate

kohta (II kd. tl.37).

4. Kriminaalasjas ei ole tõendeid, et enne J. K. poolt esitatud Eesti kodakondsuse saamise taotluse

rahuldamist ja temale Eesti passi väljastamist oleks kontrollitud tema poolt esitatud andmete õigsust

kodakondsus- ja migratsiooniameti või passiameti töötajate poolt. Seega ei ole teada, kas J. K. poolt Eesti

kodakondsuse ja passi saamise ajal oli arhiivis andmeid tema kodakondsuse taotlejana registreerimise kohta

või mitte.

Eeltoodu alusel leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et ei ole usaldusväärselt tõendatud J. K. süü Eesti

kodaniku passi saamises ja selle kasutamises teadvalt võltsitud Eesti Kodanike Komitee Eesti kodakondsuse

taotleja kaardi näol valeandmete esitamise teel. Olemasolevate tõenditega ei ole võimalik tekkinud kahtlusi

kõrvaldada ja seetõttu tuleb kahtlused tõlgendada J. K. kasuks. Seega ei ole tõendatud J. K. käitumises KrK

§-s 186 ettenähtud kuriteo koosseis ja seetõttu on kohtud tema süüditunnistamisel ebaõigesti kohaldanud

kriminaalseadust. Sellest tulenevalt tuleb kohtuotsused tühistada ja J. K. temale esitatud süüdistuses õigeks

mõista. Kassatsioonkaebus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele, kuid Riigikohtu kriminaalkolleegium

peab võimalikuks teha asjas uus otsus kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmata.

Kassatsioonkaebuses esitatud väidet, et tõendite hindamisel on kohtud rikkunud KrMK § 50 nõudeid ja

selline rikkumine on oluline kriminaalmenetluse seaduse rikkumine, ei pea Riigikohtu kriminaalkolleegium

põhjendatuks. AKKS § 39 lg-s 3 toodud kriminaalmenetluse seaduse oluliste rikkumiste loetelu sellist

rikkumist ei sisalda ja kassatsioonkaebuses ei ole Riigikohtule esitatud taotlust selle tunnistamiseks

kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks AKKS § 39 lg 4 alusel.

Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-dest 1 ja 3 ning § 65 lg-st 3 Riigikohtu

kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 10. novembri 1998. a otsus ja Tallinna

Linnakohtu 14. septembri 1998. a otsus J. K. süüdistusasjas KrK § 186 järgi.

2. Mõista J. K. KrK § 186 järgi õigeks.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada ja kassatsioonkautsjon tagastada.

Kohtuotsus jõustub 12. jaanuaril 1999. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja:Peeter Vaher

Liikmed: Jüri Rätsep, Ott Järvesaar