3-2-1-14-99 · Riigikohus

3-2-1-14-99

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 15. veebruaril 1999. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa, hageja

E. Ostrati ja tema esindaja vandeadvokaat K. Kuusmaa osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil

18. jaanuaril 1999. a

Elmar Ostrati kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 14. oktoobri

1998. a otsuse Elmar Ostrati hagis Tartu Invaorganisatsiooni vastu keskmise palga ja viiviste

saamiseks.

Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi otsusega on tuvastatud, et Elmar Ostrat valiti Tartu

Invaorganisatsiooni (edaspidi TIO) 25. oktoobri 1994. a üldkoosoleku otsusega TIO esimeheks

kolmeks aastaks.

Tartu Linnakohtule esitatud hagis nõudis E. Ostrat TIO-lt keskmist palka sunnitud töölt puudumise

aja eest ja viivist 0,5% väljamaksmata palgalt iga viivitatud päeva eest, kokku 58 380 krooni 50 senti.

Vastavalt juhatuse 27. oktoobri 1994. a otsusele kohustus TIO maksma E. Ostratile palka 1500 krooni

kuus. Alates 1. oktoobrist 1996. a ei ole TIO hagejale palka maksnud juhatuse 29. oktoobri 1996. a

otsusest tulenevalt. Kuigi juhatuse 11. detsembri 1996. a koosolek otsustas jätkata E. Ostratile palga

maksmist ja maksta tagantjärele välja ka saamata jäänud tasu,ei ole TIO pearaamatupidaja L. Mäll

juhatuse otsust täitnud ja E. Ostratile on seetõttu saamata palk alates 1. oktoobrist 1996. a.

Tartu Linnakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis TsK §-de 162,173,174 järgi TIO-lt juhatuse otsuse

alusel hagejale välja tasu 19 200 krooni juhatuse esimehe ülesannete täitmise eest 1. oktoobrist

1996. a kuni 24. oktoobrini 1997. a. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt oli poolte vahel tsiviilõiguslik

suhe, mille järgi E. Ostrat täitis TIO põhikirjast tulenevaid esimehe kohustusi ja kasutas vastavaid

õigusi. Valitavale ametikohale asumine mittetulundusühingus ei ole töölepingu sõlmimine ja tekkinud

õigussuhtest ei tulene õigust palgale palgaseaduse § 1 lg 1 mõttes. Viivise nõude jättis kohus

rahuldamata, kuna puudub TsK §-s 192 nõutud kirjalik kokkulepe viivise maksmiseks. Kuna hageja

volitused TIO esimehena lõppesid 25. oktoobril 1997. a, siis ei ole tal sellest kuupäevast alates alust

nõuda tasu 1500 krooni kuus. Tõendeid, et hageja oleks pärast volituste lõppemist uuesti valitud TIO

üldkoosoleku poolt juhatuse esimeheks, esitatud ei ole. Hageja ja TIO juhatuse vahel 23. oktoobril

1997. a sõlmitud tööleping juhatuse esimehena töötamise kohta on vastuolus TIO põhikirja ja

mittetulundusühingute seaduse (MTÜS) §-ga 27. Seadusega juhatusele antud volituste andmine

töölepingu alusel töötavale isikule on seaduse oluline rikkumine ja selline tehing on TsÜS § 66 lg 2

alusel tühine.

Ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse muutmata, kuid täiendas otsuse põhjendust. E. Ostrat on

TIO 28. novembri 1996. a üldkoosoleku otsusega valitud TIO juhatuse liikmeks, kuid üldkoosolek ei

ole teinud otsust temaga töölepingu sõlmimiseks. MTÜS § 19 p 5 sätestab, et mittetulundusühingu

üldkoosoleku pädevusse kuulub juhatuse või muu organi liikmega tehingu tegemise või tema vastu

nõude esitamise otsustamine ja selles tehingus või nõudes mittetulundusühingu esindaja määramine.

Sellest tulenevalt oli E. Ostrati ja TIO juhatuse liikmete A. Pundi, M. Hendriksoni ja E. Ketsi vahel

23. oktoobri 1997. a sõlmitud tööleping seadusevastane. Kuna TIO üldkoosolek ei ole pärast

23. oktoobrit 1997. a E. Ostratiga töösuhte tekkimist heaks kiitnud, on see leping TLS § 125 lg 2

alusel kehtetu kui töölepingu sõlmimise õigust mitteomava isiku poolt sõlmitud tööleping.

Kassatsioonkaebuses palus E. Ostrat tühistada Tartu Ringkonnakohtu otsuse osas, millega jäeti

rahuldamata viivise nõue ja töötasu nõue alates 25. oktoobrist 1997. a ning saata asi tühistatud osas

uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. TIO põhikirja alusel juhib ühingut juhatus ning juhatusel

oli õigus sõlmida 23. oktoobril 1997. a tööleping juhatuse esimehe E. Ostratiga. Kõik töölepingu

kohustuslikud tingimused on täidetud. Selle töölepingu kehtetuks tunnistamise nõuet pole esitatud.

TIO üldkoosolek pole ka töölepingut kehtetuks tunnistanud vaid on töösuhte tekkimise ja

jätkumisega nõustunud. Kohtul puudus seaduslik alus omal algatusel töölepingut kehtetuks lugeda.

TLS §-st 8 tuleneb, et pooled sõlmisid töölepingu ja hagejal õigus nõuda nii palka kui viivist selle

maksmisega viivitamise eest. Ringkonnakohus ei täpsustanud, millise tsiviilõigusliku suhtega oli

tegemist.

Tartu Invaorganisatsioon kassatsioonkaebusele vastanud ei ole.

Kolleegiumi istungil jäid kassaator ja tema esindaja kaebuse väidete juurde.

Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebus ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks.

1. oktoobril 1996. a jõustunud mittetulundusühingute seaduse § 19 p 5 kohaselt kuulub

mittetulundusühingu üldkoosolekupädevusse juhatuse liikmega tehingu tegemise otsustamine ja

selles tehingus mittetulundusühingu esindaja määramine. Sama seaduse § 91 lg 2 kohaselt kohaldati

§-s 19 p 5 sätestatut ka enne 1. oktoobrit 1996. a asutatud mittetulundusühingutele. Ringkonnakohus

tuvastas, et E. Ostrat valiti TIO juhatuse liikmeks üldkoosoleku 28. novembri 1996. a otsusega, kuid

üldkoosolek pole otsustanud temaga töölepingu sõlmimist ega heaks kiitnud tema ja juhatuse liikmete

vahel 23. oktoobril 1997. a sõlmitud lepingut. Seega on nimetatud lepingu TIO esindajana sõlminud

isikud, kellel puudusid selleks volitused. Ringkonnakohus on aga ekslikult andnud sellele lepingule

õigusliku hinnangu TLS § 125 lg 2 järgi. Selles osas kuulub kohtuotsus muutmisele. Ekslikud on ka

kassaatori väited, et tema ja TIO vahel on töösuhe ja palga maksmisega viivitamisel kuulub viivis

väljamõistmisele palgaseaduse alusel. 8. juunil 1996. a jõustunud TLS § 7 p 10 redaktsiooni kohaselt

ei laiene töölepingu seadus juriidilise isiku organi liikme suhetele juriidilise isikuga. Seega on kohtud

tsiviilkoodeksi sätetele tuginedes põhjendatult jätnud viivisenõude rahuldamata. Juhatuse liikmete

poolt hagejaga ilma volituseta sõlmitud lepingule tuleb hinnang anda lähtudes TsÜS §-s 103 lg 1

sätestatust. Selle kohaselt on tehing, mille teise isiku nimel sõlmis isik, kellel ei olnud volitust või kes

volituse piire ületas, tühine. Kuna TIO üldkoosolek pole seda lepingut hiljem heaks kiitnud, siis

puudub alus tehingu TsÜS § 103 lg 2 alusel algusest peale kehtivaks lugemiseks.

Ekslik on kassaatori väide, et kohtul polnud õigust omal algatusel lepingut kehtetuks lugeda.

Tuvastanud hageja TIO juhatuse liikmeks oleku ja temaga üldkoosoleku otsuseta tehingu sõlmimise,

oli ringkonnakohtul ja on kassatsioonikohtul õigus anda eeltoodule õiguslik hinnang.

Juhindudes TsMS §-st 362 p 5, kolleegium

o t s u s t a s:

Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 14. oktoobri 1998. a otsus muuta põhjenduse osas.

Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Eesistuja J. Luik

Liikmed H. Jõks, L. Laarmaa