3-2-3-1-99 · Riigikohus

3-2-3-1-99

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 6. jaanuaril 1999. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa, hageja

L. Rangi ja tema esindaja vandeadvokaat A. Pohla ning kostja A. Tenno esindaja vandeadvokaat

A. Glikmanni osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 7. detsembril 1998. a

Larissa Rangi kohtuvigade parandamise avalduse alusel Tallinna Ringkonnakohtu

tsiviilkolleegiumi 13. juuni 1996. a otsuse Larissa Rangi hagis Vanalinna Kinnisvarahoolduse

ME ja Ann Tenno vastu ostu-müügilepingu tühistamiseks.

Tallinna Ringkonnakohtu 13. juuni 1996. a otsuse järgi kuulus hageja isale Jakob Rangile Tallinnas

(endisel kinnistul nr 649) korteriühingus Uus 22 korter nr 4 (endine nr 3). Majavaldus Uus 22

natsionaliseeriti. Hageja esitas Tallinna Linnavalitsusele 1991. aastal avalduse korteri tagastamiseks.

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni (edaspidi

komisjon) 7. märtsi 1994. a otsusega nr 1896 jäeti hageja avaldus korteri tagastamiseks rahuldamata

ja teda ei tunnistatud Uus 22"4 korteri suhtes omandireformi õigustatud subjektiks. Hageja sai otsuse

nr 1896 kätte 28. aprillil 1994. aastal. 4. mail 1994. a esitas ta tähtaegselt kaebuse Tallinna

Linnavalitsusele. Kaebust menetles komisjon ja 12. septembri 1994. a otsusega nr 3799 tunnistati

L. Rang omandireformi õigustatud subjektiks. Tallinna Vanalinna EEV müüs vaidlusaluse korteri

5. mail 1994. a Ann Tennole.

Hageja palus tunnistada 5. mail 1994. a Tallinna Vanalinna EEV ja Ann Tenno vahel sõlmitud korteri

ostu-müügilepingu tühisust omandireformi aluste seaduse § 18 lg 1 sätete rikkumise tõttu.

Tallinna Linnakohus jättis hagi rahuldamata. Kohus leidis, et ostu-müügilepingu tühistamiseks alust

ei ole. Uue otsuse tegi sama komisjon hageja esitatud täiendavate tõendite alusel. Seetõttu ei saa

hageja 4. mai 1994. a kaebust vaadelda kaebusena 7. märtsi 1994. a komisjoni otsuse peale. Lähtuda

tuleb EV Valitsuse 28. augusti 1991. a määrusega nr 161 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja

hindamise korra p-st 36 (edaspidi kord) ja käsitleda kaebust kui avaldust otsuse muutmiseks uute

asjaolude ilmnemisel. Vaidlusaluse korteri tagastamise küsimus oli lahendatud 7. märtsil 1994. a

komisjoni otsusega. Kostja A. Tenno on omandanud korteri heauskselt.

Ringkonnakohus leidis, et linnakohtu otsus on vastavuses esitatud tõenditega ning piisavalt

motiveeritud ja jättis linnakohtu otsuse muutmata. Halduskohtu 25. aprillil 1996. a jõustunud

otsusega tunnistati 12. septembri 1994. a komisjoni otsus nr 3799 täielikult seadusevastaseks ja tehti

ettepanek asi uuesti läbi vaadata. 27. mail 1996. a komisjoni otsusega jäeti hageja avaldus

rahuldamata. Seega ei ole hagejat tunnistatud vaidlusaluse korteri osas omandireformi õigustatud

subjektiks.

L. Rang esitas 19. juunil 1998. a kohtuvigade parandamise avalduse ja palus tühistada Tallinna

Ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja protsessiõiguse normi olulise

rikkumise tõttu. Avaldaja leidis, et apellatsioonikohus tõlgendas vääralt ORAS § 18 lg 1 ja EES § 3

lg 5 p 4, millega sätestati omandireformi objektiks oleva vara omandivormi muutmise keeld kuni

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise otsustamiseni. Ta esitas Tallinna Linnavalitsusele

kaebuse korra p-s 35 ettenähtud edasikaebe tähtaja jooksul. Ta sai komisjoni 7. märtsi 1994. a otsuse

kätte 28. aprillil 1994. a ning 4. mail 1994. a esitas kaebuse komisjoni otsuse vaidlustamiseks.

5. maiks 1994. a, kui kostjad sõlmisid korteri erastamise ostu-müügilepingu, ei olnud vara

tagastamine lõplikult ja eitavalt lahendatud. Tallinna Linnavalitsus oleks pidanud tegema otsuse ühe

kuu jooksul kaebuse saabumise päevast arvates, kuid ei ole seda siiani teinud, rikkudes sellega tema

kui omandireformi õigustatud subjekti õigusi. Enne komisjoni otsusele edasikaebamise tähtaja

möödumist ei võinud korterit Ann Tennole erastada. Seega on väär kohtute järeldus, et vaidlustatud

ostu-müügilepingu sõlmimise ajal oli jõus komisjoni 7. märtsi 1994. a otsus, millega jäeti L. Rang

õigustatud subjektiks tunnistamata. Tallinna Vanalinna EEV esitas notarile väärinformatsiooni

sisaldava õiendi, et nimetatud eluruumi tagastamine on lahendatud

Avaldaja leidis, et ringkonnakohus rikkus protsessiõiguse normi ja väljus oma pädevuse piiridest, kui

ta asus seisukohale, et 12. septembril 1994. a vaadati komisjoni otsus läbi uute asjaolude ilmnemise

korras.

Vastustaja A. Tenno palus kohtuvigade parandamise avalduse rahuldamata jätta. 7. märtsil 1994. a

otsustas komisjon L. Rangi avalduse Uus tn 22 korteri 4 tagastamata jätta põhjusel, et avaldaja ei

kuulu ORAS §-s 8 märgitud omandireformi õigustatud subjektide ringi, kuna J. Rang ei olnud

korteriühingu liige. Sellega oli korteri tagastamine lahendatud eitavalt, mistõttu lõppes ORAS §-s 18

lg 1 sätestatud vara omandivormi muutmise keeld. Juhul kui uute asjaolude ilmnemisel tühistatakse

otsus, millega avaldus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks on jäetud rahuldamata ja

tehakse uus otsus, ei saa see tagasiulatuvalt muuta kehtetuks ostu-müügilepingut, mis tehti ajal, kui

oli jõus vara tagastamata jätmise otsus. Avaldaja väited protsessiõiguse normide rikkumise kohta on

põhjendamatud.

Kolleegiumi istungil jäid avaldaja ja tema esindaja avalduses väidetu juurde. A. Tenno esindaja leidis,

et kohtuvigade parandamise avaldus on põhjendamatu, kuna avaldaja ei kuulu TsMS § 372 loetletud

isikute ringi, kes võivad taotleda kohtuvea parandamist.

Kolleegium leidis, et kohtuvigade parandamise avaldus kuulub rahuldamise.

Kuna L. Rang esitas kohtuvigade parandamise avalduse enne 1. septembrit 1998. a ning TsMS § 387

lõikest 1 ei tulene, et sama seadustiku paragrahvis 372 kehtestatud piirang laieneb isikule, kes

kohtuvea parandamise avalduse esitas enne nimetatud seadustiku jõustumist, siis on Riigikohus

õigustatud L. Rangi avaldust läbi vaatama.

Omandireformi aluste seaduse § 18 lg 1 (1994. aastal kehtinud sõnastuses) järgi on kuni

omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise otsustamiseni riigi- ja

kohaliku omavalitsuse organitel ning teistel juriidilistel ja füüsilistel isikutel, kelle omanduses või

valduses on vara, keelatud vara omandivormi muuta. Seda keeldu rikkuvad tehingud on kehtetud.

Eluruumide erastamise seaduse § 3 lg 5 p 4 (18. novembri 1993. a sõnastuses) sätestab, et

erastamisele ei kuulu õigusvastaselt võõrandatud eluruumid, mille tagastamiseks või

kompenseerimiseks on ettenähtud korras avaldus esitatud, kuni tagastamise või kompenseerimise

lahendamiseni. Kuna apellatsioonikohus leidis, et linnakohtu otsus on vastavuses esitatud tõenditega

ja piisavalt motiveeritud, siis luges ta tuvastatuks, et komisjoni 7. märtsi 1994. a otsus, millega

avaldajat ei tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks, oli ostu-müügilepingu sõlmimise ajal

seadusjõus ja kuna komisjon tegi uue otsuse, siis ei saanud 4. mail 1994. a esitatud kaebust Tallinna

Linnavalitsusele vaadelda kaebusena komisjoni otsusele. Seega leidis apellatsioonikohus, et korteri

tagastamine oli avaldaja suhtes lahendatud. Selline seisukoht ei ole kooskõlas ei omandireformi

aluste seaduse ega eluruumide erastamise seaduse sätetega ega korra p-ga 35.

Kohtud on tuvastanud, et hageja sai otsuse kätte 28. aprillil 1994. a ja esitas kaebuse ettenähtud

tähtaja jooksul. EV Valitsuse 28. augusti 1991. a määrusega nr 161 kinnitatud õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite

esitamise ja hindamise korra p 35 (5. veebruari 1993. a sõnastuses) kohaselt tuli kohaliku komisjoni

otsus teha 10 päeva jooksul teatavaks taotlejale, kellel oli otsusega mittenõustumisel õigus pöörduda

10 päeva jooksul otsuse saamise päevast arvates kaebusega Tallinna Linnavalitsuse poole, kes pidi

tegema otsuse ühe kuu jooksul kaebuse saamise päevast arvates. Kuna komisjon pidi otsuse

avaldajale teatavaks tegema ja avaldajal oli otsuse kättesaamise päevast arvates 10 päeva jooksul

õigus esitada sellele kaebus Tallinna Linnavalitsusele, siis ei olnud 5. maiks 1994. a õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise menetlus lõppenud.

Kord eristab komisjoni otsusele edasikaebamise korda (p35) ja pärast komisjoni otsuse tegemist uute

asjaolude ilmnemisel avalduse vastuvõtja poolt materjalide esitamist komisjonile (p 36). Avaldaja

esitas Tallinna Linnavalitsusele kaebuse (tlk 25"26) komisjoni 7. märtsi 1994.a otsuse nr 1896

tühistamiseks. Asjaolu, et Tallinna Linnavalitsus kaebust ei menetlenud ja komisjon ise vaatas otsuse

uuesti läbi, ei andnud kohtutele õiguslikku alust lugeda kaebust avalduseks, millega taotletakse otsuse

läbivaatamist uute asjaolude ilmnemisel.

Juhindudes TsMS §-dest 362 p 2 ja 373 lg 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 13. juuni 1996. a otsus tühistada ja asi saata uueks

läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule.

Kohtuvigade parandamise avaldus rahuldada.

Tagastada Ilmar Rangile 18. juunil 1998. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

Eesistuja J. Odar

Liikmed: H. Jõks, L. Laarmaa