3-2-1-3-99 · Riigikohus

3-2-1-3-99

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 6. jaanuaril 1999. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa, kostja

esindaja vandeadvokaat A. Hallmägi ja hageja esindaja vandeadvokaat M. Kaasiku osavõtul, vaatas

läbi avalikul kohtuistungil 7. detsembril 1998. a

AS Loodus kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 12. juuni

1998. a otsuse Thomesto Sverige AB hagis AS Loodus vastu 2 267 087 krooni 85 sendi

saamiseks ning AS Loodus vastuhagis 561 951 krooni 80 sendi saamiseks.

Tallinna Linnakohtule 26. septembril 1996. a esitatud hagis palus Thomesto Sverige AB välja mõista

AS-lt Loodus 2 267 087 krooni 85 senti. Hagi põhjenduste kohaselt tarnis hageja kostjale viimase

tellimiskirjade alusel kaupa. Vastavalt kostja tellimuste täitmisele väljastas hageja kostjale arveid

kokku summas 2 369 763, 96 SEK. Saadud kaupade eest on kostja jätnud hagejale tasumata 2 267

087 krooni 85 senti. Hageja tugines TsK §-dele 162, 166 lg 2, 173 ja 174.

Kostja leidis, et asjas tuleb menetlus TsKS § 218 p 1 alusel lõpetada. Hageja nõue tuleneb poolte

vahel 10. jaanuaril 1993. a sõlmitud lepingust nr THOM/Loodus 001/94, mille p 14 näeb ette

vaidluse lahendamise vahekohtus.

15. novembri 1996. a määrusega lõpetas linnakohus asjas menetluse, leides, et pooltevaheline leping

näeb ette vaidluste lahendamise vahekohtus.

Tallinna Ringkonnakohus tühistas 20. detsembri 1996. a määrusega linnakohtu määruse menetluse

lõpetamise osas ja saatis asja linnakohtule arutamiseks. Apellatsioonikohtu määruse põhjenduste

kohaselt tugines linnakohus kohtualluvuse küsimuse lahendamisel venekeelse lepingu tõestamata

ärakirjale ja ise ebaõigesti lepingu p 14 tõlkinud ja tõlgendanud, mis viis ebaõige kohtulahendi

tegemiseni kohtualluvuse osas.

Kostja esitas vastuhagi 561 951 krooni 80 saamiseks. Vastuhagi põhjenduste kohaselt oli kostja

1991. aastast erinevate lepingute alusel hageja müügiagendiks Eestis. Koostöö toimus 10. jaanuari

1993. a lepingu nr THOM/Loodus 001/94 alusel. Rikkudes selle lepingu 16. punkti, andis hageja

alates 1. jaanuarist 1995. a agendi õigused üle kolmandale isikule AS-le Metsamasin. Hageja jättis

kostjale hankimata kõik 1995. aastaks prognoositud kaubatellimused ning läks AS Metsamasin kaudu

otsesidemetesse kostja poolt loodud müügivõrguga. Kostja palus hagejalt välja mõista hageja sellise

tegevusega talle tekitatud kahju.

Hageja vastuhagi ei tunnistanud. Hageja leidis, et lepingu nr THOM/Loodus 001/94 objektiks oli

mootorsaagide ost-müük üldsummas 270 048 krooni tarnetähtajaga 1994. a esimene kvartal ning see

leping on täidetud.

Tallinna Linnakohtu 27. märtsi 1998. a otsusega rahuldati hagi, vastuhagi aga jäeti rahuldamata.

Linnakohus leidis, et poolte vahel 10. jaanuaril 1993. a sõlmitud leping lõppes kohustise

mõlemapoolse täitmisega 1994. a esimese kvartali lõpuks. Hilisem kauba ost-müük toimus

tellimiskirjade ning saatelehtede alusel. Kostja jättis hageja poolt esitatud arved 29. septembrist

1994. a tasumata. Kuna kauba maksumust kostja ei ole vaidlustanud, siis tuleb 2 269 515 krooni 10

senti kostjalt välja mõista. Vastuhagi ei ole tõendatud. Lepingu p 16 kohaselt ei või lepingu pool oma

lepingujärgseid õigusi ja kohustusi üle anda kolmandatele isikutele teise poole kirjaliku nõusolekuta.

Lepingu kehtivuse ajal, s.o 10. jaanuarist 1993. a kuni 1994. a esimese kvartali lõpuni, hageja lepingu

p 16 ei ole rikkunud. Lepingus toodud kauba koguse osas ei ole hageja oma lepingujärgseid õigusi ja

kohustusi kolmandatele isikutele üle andnud. Alus tsiviilasja menetluse lõpetamiseks puudub.

Ringkonnakohtu 20. detsembri 1996. a määrus, millega asi saadeti linnakohtule lahendamiseks, on

seadusjõus.

Ringkonnakohus jättis kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja linnakohtu otsuse muutmata.

Apellatsioonikohtu otsuse põhjenduste kohaselt on linnakohus õigesti leidnud, et asi allub üldkohtule

ning hagi sisuliselt lahendanud. Pealegi on hagi olnud kohtu menetluses peaaegu 2 aastat ja asja

suunamine vahekohtule uueks arutamiseks oleks vastuolus TsKS § 3 lg-s 2 sätestatud

tsiviilkohtumenetluse ülesandega, milleks on tsiviilasja õige ja võimalikult kiire läbivaatamine.

Tõendamist leidis, et hageja hankis kostjale kaupu, mille eest kostja ei tasunud. Kostja leidis, et ta ei

ole süüdi kauba eest tasumata jätmises, kuna hageja lõpetas talle uute kaupade hankimise ja seetõttu

ei olnud tal piisavalt raha. Seda asjaolu ei saa käsitleda süü puudumisena kohustiste täitmisest

keeldumisel. Vastuhagi ei pidanud kohus õigesti tõendatuks. Õige on kostja väide, et kohus ei andnud

hinnangut lepingu numbri olemasolule hageja poolt esitatud arvetel. See rikkumine ei viinud aga asja

ebaõigele lahendamisele. Poolte kirjavahetuse ja asjaolu põhjal, et hageja ise märkis hilisematele

arvetele lepingu numbri, võib eeldada, et pooled olid lepinguga seotudühe aasta jooksul. See aga ei

muuda vastuhagi põhjendatuks ja tõendatuks. Hageja ja kostja vahelisest lepingupraktikast nähtuvalt

koostati iga aasta algul uus leping, kus lepiti kokku esialgne hangitava kauba kogus. Hiljem hangiti

kaupa juurde igakordsete tellimiskirjade alusel. Lepingust ei tulene, et see oleks sõlmitud pikema

perioodi peale või suuremate kaubakoguste hankimiseks, kui on lepingus näidatud. Samuti ei tulene

lepingust kostja õigus nõuda uue lepingu sõlmimist järgmiseks aastaks. Millelegi ei tugine kostja

seisukoht, nagu oleks leping kestnud üle aasta. Asjaolu, et hageja ei sõlminud kostjaga 1995. aastaks

uut lepingut ja hakkas kaupa hankima teisele partnerile, ei ole käsitletav pooltevahelise lepingu p 16

rikkumisena.

Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ning menetluse nii hagis kui

vastuhagis lõpetada, menetluse lõpetamata jätmise korral aga saata asi esimese astme kohtule uueks

läbivaatamiseks. Kaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus rikkunud TsKS § 232 lg 4 sätteid.

Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et 1994. a leping hõlmas ainult esimest kvartalit ning poolte

edasised lepingusuhted rajanesid vaid tellimiskirjadel. Ringkonnakohus ei ole analüüsinud ega

esitanud seisukohta selle kohta, et hageja viitas kõigis tellimiskirjades ning arvetes lepingule nr

THOM/Loodus 001/94, pidades nii tellimiskirju kui arveid just selle lepingu hulka kuuluvateks.

Lepingus oli näidatud lisa 1 ning sellele järgnesid tellimiskirjadena lisad 2, 3, 4 jne. Advokaadibüroo

Tark & Co märkis hageja esindajana kostjale saadetud pretensioonis, et lepingutest lähtudes ostis

kostja hagejalt kaupu 1995. aastani. Seega oli tegemist aastalepinguga, mitte kvartalilepinguga.

Linnakohtul ei olnud pädevust asja lahendada, kuna lepingu p 14 kohaselt allus vaidlus vahekohtule.

Aluseta on ringkonnakohtu väide, nagu muudaks vaidluse kohtualluvust see, et asja on kaks aastat

menetletud linnakohtus. Linnakohtu väide, et tulenevalt Tallinna Ringkonnakohtu 20. detsembri

1996. a määrusest puudub alus menetluse lõpetamiseks, ei ole õige. Sellel, kas vaidlus kuulub üld-

või vahekohtu kompetentsi, on määrav tähtsus. Lahendi, mille on teinud kohus, kellel puudus

vaidluse lahendamise pädevus, on iseenesest tühine. Kostja keeldus 1994. aasta lõpust kaupade eest

tasumast seetõttu, et hageja katkestas lepingu ning keeldus kostja tellimusi täitmast, mistõttu olid

rahalised vahendid kostjale vajalikud oma tegevuse jätkamiseks. Seega polnud kostja arvete tasumata

jätmises süüdi. Vastuhagi on ebaõigesti jäetud rahuldamata. Rikkudes lepingu p 16, andis hageja

1. jaanuarist 1995. a agendiõigused üle kolmandale isikule. Hageja jättis kostjale kõik 1995. aastaks

prognoositud kaubatellimused hankimata, mis põhjustas kostjale suurt materiaalset ja moraalset

kahju.

Vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja, et lepingu nr THOM/Loodus 001/94 kohaselt kohustus

ta müüma kostjale 120 mootorsaagi. Hageja täitis nimetatud lepinguga võetud kohustused ja tarnis

kostjale kauba lepingu p-s 8 ettenähtud ajal - 1994. aasta esimeses kvartalis. Hageja jätkas kostjale

kauba hankimist viimase tellimiskirjade alusel. Kassatsioonkaebusest ei nähtu, milles seisneb kostja

õiguste rikkumine asja lahendamisel poolte vahel mittekokkulepitud vahekohtu asemel Tallinna

Linnakohtus. Hageja lõpetas kostjale kauba tarnimise seetõttu, et kostja ei tasunud ega kavatsenudki

tasuda juba saadud kauba eest.

Kolleegiumi istungil palus kostja esindaja kassatsioonkaebuse rahuldada selles toodud motiividel,

hageja esindaja aga palus jätta kaebuse rahuldamata.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 2 alusel tühistada

protsessiõigusenormi olulise rikkumise tõttu.

TsKS § 301 lg 1 kohaselt pidi ringkonnakohus apellatsioonkaebuse alusel kontrollima esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust. Kostja, vaidlustades esimese astme kohtu otsuse hagi

rahuldamise osas, väitis apellatsioonkaebuses, et linnakohus on TsKS § 232 lg 4 rikkumisega vääralt

leidnud, et 1994. a esimese kvartali järel toimus kauba ost-müük vaid tellimiskirjade ja saatelehtede

alusel. Oma väidet põhjendas kostja muu hulgas sellega, et pooled täpsustasid hiljem lepingut nr

THOM/Loodus 001/94 tellimiskirjadega, mille puhul lisandusid lepingule lisad 2, 3, 4 jne, ning et

tellimiskirjades viitas hageja lepingule nr THOM/Loodus 001/94, pidades nii edasisi tellimiskirju kui

arveid selle lepingu hulka kuuluvateks. Kuna kohtualluvuse küsimuse otsustamiseks tuli esmalt võtta

seisukoht selles, kas vaidlus poolte vahel tuleneb lepingust nr THOM/Loodus 001/94 või mitte, siis ei

tohtinud apellatsioonikohus jätta kostja lepingusse puutuvaid väiteid tähelepanuta. Kontrollides

linnakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust hagi rahuldamise osas, ei ole ringkonnakohus

kostjale vastanud ning apellatsioonkaebuse põhjendustele õiguslikku hinnangut andnud. Sellega

rikkus ringkonnakohus TsKS § 232 lg 4 sätteid. Õige on kassaatori seisukoht, et vaidluse

kohtualluvust ei muuda see, kui asja on menetlenud kohus, kellel ei ole pädevust asja lahendada.

Arvestades seda, et asja uuel läbivaatamisel kuulub lahendamisele hagi kohtualluvuse küsimus ning

sellega seondub vastuhagi kohtualluvus, siis tuleb apellatsioonikohtu otsus tühistada tervikuna.

Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 12. mai 1998. a otsus ja saata asi samale

apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Tagastada AS-le Loodus 10. juulil 1998. a tasutud kautsjon 5000 (viis tuhat) krooni.

Eesistuja J. Luik

Liikmed: A. Kull, L. Laarmaa