3-1-3-1-99 · Riigikohus

3-1-3-1-99

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 5. jaanuar 1999. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg ja Ott

Järvesaar vaatas avalikul kohtuistungil kohtuvea parandamise korras läbi kriminaalasja

M.K. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi.

Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa M.K. kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas ja

Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

Tallinna Linnakohtu 20. mai 1998. a otsusega tunnistati M.K. süüdi KrK § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning

teda karistati 3 kuulise vabadusekaotusega. KrK § 41 alusel liideti mõistetud karistusele osaliselt Harju

Maakohtu 25. aprilli 1996. a otsusega mõistetud 10 kuuline vabadusekaotus ja lõplikuks karistuseks mõisteti

8 kuuline vabadusekaotus poolkinnises vanglas.

M.K. tunnistati süüdi selles, et ta, ajavahemikul 26.-27. mai 1997. a Tallinnas K t x, varastas salaja K

Põhikooli õppealajuhataja ruumist koolile kuuluva magnetofoni - CD mängija CFD - 8 "Sony" väärtusega

1995 krooni ja õpetaja I.E-le kuuluva spordikoti väärtusega 500 krooni.

Tallinna Linnakohtu 20. mai 1998. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse M.K. kaitsja Madis Vainomaa,

kes taotles karistuse kergendamist.

Tallinna Ringkonnakohtu 26. augusti 1998. a otsusega jäeti Tallinna Linnakohtu 20. mai 1998. a otsus

muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

20. novembril 1998. a esitas riigiprokuröri asetäitja riigiprokuröri ülesannetes Jaan Naaber avalduse

kohtuvea parandamiseks, milles taotleb Tallinna Linnakohtu 20. mai 1998. a ja Tallinna Ringkonnakohtu

26. augusti 1998. a otsuste tühistamist mitme kohtuotsusega mõistetud karistuste liitmise ja lõpliku karistuse

osas ning selles osas kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule teises kohtukoosseisus.

Avaldust kohtuvea parandamiseks on põhjendatud sellega, et karistuste liitmisel ning lõpliku karistuse

mõistmisel on linnakohus ebaõigesti tõlgendanud ja sellest tulenevalt ka ebaõigesti kohaldanud KrK § 41

sätteid. Karistuse mõistmise üldpõhimõtte järgi ei tohi uute kuritegude toimepanemine tuua kaasa kohtualuse

olukorra kergendamist. Sellest tulenevalt ei tohi katseajal uue kuriteo toimepanemisel lõplik karistus olla

kergem tingimuslikult mittekohaldatud vabadusekaotuse tähtajast ega uue kuriteo eest mõistetud karistusest.

Tallinna Linnakohus mõistis M.K-le mitme kohtuotsuse järgi kergema lõpliku karistuse (8 kuud

vabadusekaotust) kui oli eelmise kohtuotsusega mõistetud ärakandmata karistus (10 kuud vabadusekaotust),

mistõttu sai võimalikuks isiku olukorra kergendamine seoses uue kuriteo toimepanemisega tema poolt.

Kohtuistungil taotles prokurör kohtuvea parandamiseks esitatud avalduse rahuldamist. Kaitsja ei vaielnud

sisuliselt avaldusele vastu, kuid leidis, et kriminaalasja ei ole vaja saata uueks arutamiseks Tallinna

Linnakohtule, vaid Riigikohus võiks teha ise uue otsuse.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud süüdimõistetu

kaitsja ning prokuröri seletused,

l e i d i s:

Avaldus kohtuvea parandamiseks on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

Kui isik paneb katseajal toime uue tahtliku kuriteo, mille eest teda karistatakse vabadusekaotusega, peab

kohus KrK § 47 lg 7 alusel mõistma karistuse vastavalt KrK § 41 sätetele. KrK § 41 lg 1 näeb ette karistuste

osalise või täieliku liitmise, kuid ei võimalda kergema karistuse kaetuks lugemist raskema karistusega.

Mitme kohtuotsusega mõistetud vabadusekaotuslike karistuste liitmisel peab lõplik vabadusekaotuse tähtaeg

olema suurem nii igast liitmisele kuuluvast vabadusekaotuse tähtajast kui ka uue kuriteo eest mõistetud

vabadusekaotuse tähtajast.

Tallinna Linnakohus rikkus ülaltoodud põhimõtteid 20. mai 1998. a otsuse tegemisel M.K. suhtes.

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et M.K. oli süüdi tunnistatud ja karistatud Harju Maakohtu 25. aprilli

1996. a otsusega KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi 10 kuulise vabadusekaotusega tingimuslikult 2 aastase

katseajaga KrK § 47 alusel (t. l 35-38). Seda vabadusekaotuslikku karistust M.K. kandnud ei ole. Katseaja

kestel (25.-27. maini 1997. a) pani M.K. toime uue tahtliku kuriteo KrK § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi, mille

eest teda karistati Tallinna Linnakohtu 20. mai 1998. a otsusega 3 kuulise vabadusekaotusega. Seega peab

M.K-le KrK § 41 lg 1 alusel karistuste liitmise teel mõistetud lõplik karistus olema suurem kui 10 kuuline

vabadusekaotus. Tallinna Linnakohus aga mõistis KrK § 41 lg 1 alusel M.K. lõplikuks karistuseks 8 kuulise

vabadusekaotuse. Tallinna Ringkonnakohtul puudus võimalus kohtuvea parandamiseks

apellatsioonimenetluse käigus.

Ülaltoodu alusel kuuluvad Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. augusti 1998. a ja Tallinna

Linnakohtu 20. mai 1998. a otsused M.K. süüdistusasjas tühistamisele KrK § 41 alusel karistuste liitmise teel

M.K-le mõistetud lõpliku karistuse osas.

AKKS § 63 p 3 alusel puudub Riigikohtu kriminaalkolleegiumil võimalus käesolevas asjas uue otsuse

tegemiseks ja uue lõpliku karistuse mõistmiseks tuleb kriminaalasi saata uueks arutamiseks Tallinna

Linnakohtule.

Juhindudes AKKS, § 63 p-st 3, § 64 p-st 3, § 65 lg-st 3 ja § 779 Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. augusti 1998. a otsus ja Tallinna Linnakohtu

20. mai 1998. a otsus M.K-le KrK § 41 alusel mõistetud lõpliku karistuse osas ning saata kriminaalasi selles

osas uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule teises kohtukoosseisus.

2. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

3. Avaldus kohtuvea parandamiseks rahuldada.

4. Välja mõista M.K-lt riigieelarve tuludesse 1062 (üks tuhat kuuskümmend kaks) krooni kaitsjatasu

kohtukulude katteks.

Kohtuotsus jõustub 5. jaanuaril 1999. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja:Jüri Ilvest

Liikmed: Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar