3-1-1-2-99 · Riigikohus

3-1-1-2 -99

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel

Tartus 5. jaanuaril 1999. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

E. L.-i süüdistuses KrK § 143 lg 2 p-de 1 ja 11 ning § 207 lg 1 järgi ja M. L.-i süüdistuses KrK § 143 lg 2 p-

de 1 ja 11 ning § 186 järgi.

Kohtuistungist võtsid osa menetlusosalistena süüdimõistetud E. L.-i ja M. L.-i, nende kaitsja vandeadvokaat Sirje Must ning Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Tartu Linnakohtu 5. mai 1998. a otsusega tunnistati M. L.-i süüdi KrK § 143 lg 2 p-de 1 ja 11 järgi ning karistati kaheaastase vabadusekaotusega, samuti KrK § 186 järgi ja karistati kuuekuulise vabadusekaotusega. KrK § 40 lg 1 alusel mõisteti M. L.-ile kuritegude kogumi eest lõplikuks karistuseks kaks aastat ja kuus kuud vabadusekaotust poolkinnises vanglas. Sama kohtuotsusega tunnistati E. L. süüdi KrK § 143 lg 2 p-de 1 ja 11 järgi ning karistati kaheaastase vabadusekaotusega, samuti § 207 lg 1 järgi ja karistati kolmekuulise vabadusekaotusega. KrK § 40 lg 1 alusel mõisteti E. L.-ile kuritegude kogumi eest lõplikuks karistuseks kaks aastat ja kolm kuud vabadusekaotust poolkinnises vanglas. Kohtuotsusega rahuldati ka tsiviilhagi ja mõisteti kohtualustelt solidaarselt AS H. kasuks välja 467 506 kr ja 35 s.

M. L.-i tunnistati KrK § 186 järgi süüdi selles, et tema, olles saanud enda valdusse K. U. poolt kaotatud passi, kleepis sellesse oma foto ning K. U. nimelt esinedes ostis 23. novembril 1996. a AS V. aktsiad, sai enda valdusesse selle äriühingu dokumendid ja pitsati ning avas samal päeval ühes Tallinnas asuvas X panga kontoris K. U. nimele konto nr 22-718594 ja järgmisel päeval AS V. nimele kontod nr 22- 711545 ning nr 22-711546. KrK § 143 lg 2 p-de 1 ja 11 järgi tunnistati M. L.-i ja E. L. süüdi selles, et 10. jaanuaril 1997 a ja 13. jaanuaril 1997 a võttis E. L. Tartu linnas telefoni ja modemi teel T. teenust ning AS T. identifitseerimistunnust ja paroole kasutades ühendust AS-iga H., ning andis korralduse kanda AS T. arveldusarvelt 22-511809 Xpangas AS V. ja K. U. arvetele kokku 467 506,35 kr., millest M. L.-i võttis sularahas välja 370 000 kr ja M. L.-i ning E. L. võtsid koos veel välja 2600 kr.

KrK § 207 lg 1 järgi tunnistati E. L.-i süüdi selles, et ta oli oma elukohas Tartus A. tn. C ilma loata hoidnud kolme TT tüüpi püstoli-, üheksat Makarov tüüpi püstolija viitteist sportpüssi padrunit ning 13,35 grammi suitsuta püssirohtu. Apellatsioonkaebuses taotles E. L.-i kaitsja vandeadvokaat Sirje Must kohtualuse õigeksmõistmist süüdistuses KrK § 143 lg 2 p-de 1 ja 11 järgi seoses kohtuotsuses sisalduvate järelduste mittevastavusega faktilistele asjaoludele, kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisega ja kriminaalseaduse ebaõige kohaldamisega. Samuti taotles kaitsja kohtualusele KrK § 207 lg 1 järgi kergema karistuse mõistmist ning AS H. vara ebaseaduslikust arestist vabastamist.

M. L.-i ja tema kaitsja vandeadvokaadi abi Martin Traadi apellatsioonkaebustes taotleti M. L.-i õigeksmõistmist seoses kohtuotsuses sisalduvate järelduste mittevastavusega faktilistele asjaoludele, kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisega ja kriminaalseaduse ebaõige kohaldamisega. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 19. oktoobri 1998. a otsusega rahuldati E. L.-i taotlus talle KrK § 207 lg 1 järgi mõistetud karistuse kergendamise osas ja talle mõisteti karistuseks rahatrahv 50 päevamäära so 400 kr ulatuses. M. L.-i apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et esimese astme kohus on hinnanud tõendeid objektiivselt ja kohtuotsus on seaduslik ning küllaldaselt põhjendatud. Ringkonnakohtu otsuse peale on esitanud kassatsioonkaebused süüdimõistetu E. L.-i ja süüdimõistetu M. L.-i kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Margus Mets.

E. L. väidab kassatsioonkaebuses esiteks seda, et ta ei ole toime pannud KrK § 143 lg 2 p-de 1 ja 11 järgi kvalifitseeritavat tegu. Kassaator osutab sellele, et kriminaalkoodeksit täiendati 14. peatükiga (arvutija andme-töötlusalased kuriteod) ning sealhulgas §-ga 268 (arvutikelmus) alles 12. märtsil 1997. a - seega pärast süüdimõistetule inkrimineeritud kelmuse toimepanemist. Tuginedes Tartu Ülikooli kriminaalõiguse professori J. S.-i viitamata seisukohtadele rõhutab kassaator, et KrK §-s 143 sätestatud nn tavaline kelmus ei hõlma arvutikelmust, sest vastasel juhul poleks seadusandja täiendanud KrK-d §-ga 268. J. S.-ga nõustudes leiab kassaator, et nn tavaline kelmus eeldab süüdlase ja füüsilisest isikust kannatanu vahelist isiklikku suhet, mille tulemiks on kannatanu petmine. Petmise tulemiks omakorda on aga kannatanu poolt vara vabatahtlik üleandmine süüdlasele. Arvutikelmuse puhul polevat aga võimalike kannatanute ring piiratud. Kuna kannatanuks pole füüsiline isik, siis puudub ka otsene suhe kannatanuga - puudub suhe, mille tulemina viiakse konkreetne kannatanu eksitusse. Tulenevalt eelöeldust leiab kassaaator, et tema süüditunnistamisel KrK § 143 lg 2 p-de 1 ja 11 järgi on rikutud KrK § 6 lg-s 3 sätestatut.

E. L. vaidlustab kassatsioonkaebuses ka tõendite hindamist enda süüditunnistamisel KrK § 143 lg 2 pde 1 ja 11 järgi ning AS Ho. vara arestimist. Kokkuvõtvalt taotleb E. L. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 19. oktoobri 1998. a otsus tühistamist tema süüditunnistamises KrK § 143 lg 2 p-de 1 ja 11 järgi ja kriminaalasja saatmist selles osas uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. Vandeadvokaadi vanemabi M. Mets vaidlustab kassatsioonkaebuses kõigepealt oma kaitsealuse tegude kvalifitseerimise KrK § 143 lg 2 p 1 järgi. Tuginedes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt 7. oktoobril 1997. a T. T. süüdistusasjas KrK § 85 lg 2 järgi tehtud otsusele väidab kassaator, et kuna M. L.-i ei valitsenud tegu, siis ei saanudki ta olla kaastäideviijaks. Nimelt rõhutab kassaator, et süüdistusest lähtuvalt tuleks lugeda kelmus lõpule viiduks juba rahaliste vahendite väljumisega AS T. käsutusest ja nende laekumisega teistele arvetele. Kassaator märgib, et “kuna summad olid AS T. käsutusest väljunud ja nende kasutamiseks olid tekkinud kõik võimalused ainult isiku(te)l, kelle(de) kontole rahaline ülekanne tehti. Siit lähtuvalt ei ole õige pidada konto omanikku (olgu ta või vale nime all pangas regitreeritud isik) kelmuse kaastäideviijaks, kuna ta ei valitsenud tegu.” Tulenevalt eelöeldust ei saa kassaatori arvates rääkida ka kelmuse toimepenemisest isikute grupi poolt. Kassaator leiab sedagi, et ei ole mõeldav KrK §-des 143 ja 186 ettenähtud kuritegude konkurents, sest juhul, mil kelmus seisnes võltsitud dokumendi kasutamises, on võltsitud dokumendi kasutamine kelmusega hõlmatud.

M. Mets leiab, et “käesoleva casus’e puhul on tegemist teoga, millel on KrK §-s 268 sätestatud teo tunnused, kuid kuna nn arvutikelmus kriminaliseeriti alles 12. märtsil 1997. a , siis - kooskõlas KrK §-ga 6 ei saa kõnalune tegu olla karistatav. Kokkuvõtvalt taotleb kassaator Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 19. oktoobri 1998. a otsuse tühistamist M. L.-i süüditunnistamise osas ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. Riigikohtu istungil esitatud seletustes jäid nii süüdimõistetud E. L. ja M. L.-i kui ka nende kaitsja vandeadvokaat S. Must kassatsioonkaebustes esitatud taotluste juurde. Prokurör taotles kassatsioonkaebuste rahuldamata jätmist ja Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse muutmata jätmist. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste seletused,

l e i d i s:

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 19. oktoobri 1998. a otsus on seaduslik ja põhjendatud ning sellest tulenevalt puudub alus selle muutmiseks.

1. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei loe põhjendatuks mõlemas kassatsioonkaebuses väidetavat, et enne

12. märtsi 1997. a ei olnud Eestis põhimõtteliselt üldse võimalik arvutit kasutades panna toime kelmust

- so KrK §-s 143 ettenähtud kuritegu. Kriminaalkoodeksi eriosa täiendamine uute paragrahvidega ei pruugi mitte alati tähendada selliste tegude esmakordset kriminaliseerimist, mis varem ei olnud üldse kriminaalõiguslikult relevantsed. Seadusandja võib lülitada kriminaalkoodeksisse uusi paragrahve ka olemasolevaid paragrahve osadeks jagades eesmärgiga diferentseerida kriminaalvastutust. Ilmselt ajendaski arvuti vahendusel toimepandavate kelmuste sagenemine, selleliigilise kelmuse spetsiifika ja suurem ohtlikkus Eesti seadusandjat arvutikelmuse spetsiifiliseks, rangemat kriminaalvastutust ettenägevaks regulatsiooniks KrK §-s 268. Arvutikelmuse kui kuriteo diferentseerumine kriminaalkoodeksi eriosa iseseisvasse paragrahvi ei välista kriminaalvastutust diferentseerumise eelselt arvuti vahendusel toimepandud kelmuse eest. Käesoleva kriminaalasja kontekstis tuleb aga rõhutada asjaolu, et kohtuotsustega tõsikindlalt tuvastatu kohaselt ei seisnenud E. L.-i ja M. L.-i poolne kelmus mitte üksnes ebaseaduslikes arvutimanipulatsioonides. Ebaseaduslik arvutikorraldus raha ülekandmiseks teatud arveldusarvetele oli kohtuotsustega tuvastatu kohaselt vaid üks lüli süüdimõistetute kelmuslikus käitumises. Lisaks sellele hõlmas kõnealune kuritegelik käitumine ka väära identiteedi all arvete avamist pangas, samuti ebaseaduslike arvutimanipulatsioonide tulemina arvetele kantud sularaha väljavõtmist. Kokkuvõtvalt on kohtud õigesti lugenud tõendatuks, et E. L.-i ja M. L.-i ühine ja kooskõlastatud tegevus kuritegeliku eesmärgi saavutamiseks, mis seisnes erinevate, kuid omavahel kooskõlastatud sammude astumises 467 506,35 kr ülekandmiseks AS T. arveldusarvelt 22-511809 X pangas AS

V. ja K. U. arvetele ja nendelt arvetelt raha väljavõtmises, on kõigi oma tunnuste poolest käsitatav KrK §

143 lg 2 p-des 1 ja 11 ettenähtud kuriteona.

2. Tulenevalt sellest, et kohtuotsustega tõsikindlalt tuvastatu kohaselt ei seisnenud E. L.-i ja M. L.-i kelmus mitte üksnes ebaseaduslikes arvutimanipulatsioonides, ei saa lugeda põhjendatuks M. L.-i kaitsja kassatsioonkaebuses esitatud väidet, et “käesoleva kaasuse puhul on tegemist teoga, millel on KrK §-s 268 sätestatud teo tunnused.” Sellest tulenevalt ei pea Riigikohtu kriminaalkolleegium välistatuks, et sõltuvalt asjaoludest võiks ka pärast 12. märtsi 1997. a arvuti abil toime pandud kelmusi kvalifitseerida KrK § 143 järgi.

3. E. L.-i kassatsioonkaebuses sisalduv tõendite hindamise vaidlustamine ei saa olla kassatsioonimenetluse esemeks, sest kooskõlas AKKS § 65 lg-ga 4 ei või Riigikohus ise tuvastada faktilisi asjaolusid. Samas puudub kassatsioonkaebuses viide AKKS § 39 lg 3 p-le 7. Seega ei leia kassaatorid, et vaidlustatud kohtuotsustes puuduksid motiivid.

4. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 19. oktoobri 1998. a otsuses sisalduvate põhjendustega AS Ho. vara arestimise seaduslikkuse kohta ja peab vajalikuks lisada, et oma tegude eest vastutuse vääramatuse põhimõttest tulenevalt on nn ühemehe aktsiaseltsi puhul aktsiaseltsi kogu vara käsitatav KrMK § 146 lg 1 mõttes arestimisele kuuluva süüdistatava varaga.

5. M. L.-i kaitsja kassatsioonkaebuses sisalduv viide Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt 7. oktoobril 1997. a T. T. süüdistusasjas KrK § 85 lg 2 järgi tehtud otsusele ei ole asjakohane põhjusel, et kohtuotsustega tuvastatu kohaselt valitsesid nii M. L.-i kui ka E. L. edukalt nende poolt toime pandud tegu – see on kelmust. Erinevalt kassaatori arvamusest on kohtuotsustega tõsikindlalt tuvastatud, et M. L.-i oli isik, kes teadis täpselt, millised rahad ja millistel asjaoludel tema arvetele laekuvad.

6. Nõustuda ei saa M. L.-i kaitsja kassatsioonkaebuses väidetavaga, et ei ole mõeldav KrK §-des 143 ja

186 ettenähtud kuritegude konkurents, sest juhul, mil kelmus seisnes võltsitud dokumendi kasutamises, on võltsitud dokumendi kasutamine kelmusega hõlmatud. KrK §-s 186 ettenähtud kuritegu viidi Tartu Linnakohtu 5. mai 1998. a otsuses õigesti märgitu kohaselt lõpule ajal, mil M. L.-i esitas võltsitud dokumente eesmärgiga omandada õigusi K. U. ja AS V. nimele. Selleviisiline dokumentide esitamine piirneb kahtlemata vahetult kogu selle pettuste ahelaga, mis oli kelmuse sisuks, kuid ei ole siiski hõlmatav kogu tuvastatud pettusega ja seega ka mitte kelmusega. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s :

1. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 19. oktoobri 1998. a otsus E. L.-i ja M. L.-i süüdistusasjas jätta muutmata.

2. Kassatsioonkaebused jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub 5. jaanuaril 1999. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Jüri Ilvest

Liikmed Ott Järvesaar

Eerik Kergandberg