3-1-1-1-99 · Riigikohus
Legislator summary
AI generatedKohtuistungist võtsid osa E. V. kaitsja vandeadvokaat Jüri Aland ja A. Perolaineni kaitsja vandeadvokaat Tallinna Linnakohtu 9. septembri 1998.a. otsusega tunnistati E. V. süüdi KrK § 139 lg 2 p 1 alusel ning
Legislator headnote
AI generated3-1-1-1-99 · Riigikohus: määral ringkonnakohtu põhjendustega E. V. tegevuse kvalifitseerimisel ning rõhutab siinkohal alljärgnevat.
Full text
3-1-1-1-99
K O H T U O T S U S
Eesti Vabariigi nimel
Tartus 5. jaanuaril 1999. a.
Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Ott Järvesaar ja Eerik
Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja
E. V. süüdistuses KrK § 17 lg 6 ja 139 lg 2 p 1 järgi
ja Andres Perolaineni süüdistuses KrK § 139 lg 2 p 1 ja § 202 järgi.
Kohtuistungist võtsid osa E. V. kaitsja vandeadvokaat Jüri Aland ja A. Perolaineni kaitsja vandeadvokaat
Kaljo Kuusmaa ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.
Tallinna Linnakohtu 9. septembri 1998.a. otsusega tunnistati E. V. süüdi KrK § 139 lg 2 p 1 alusel ning
karistati 4-kuulise vabadusekaotusega KrK § 47 kohaldamisega tingimisi üheaastase katseajaga.
A. Perolainen mõisteti süüdi KrK § 139 lg 2 p 1 ja § 202 järgi ning karistati KrK § 40 kohaselt
vabadusekaotusega kaheks aastaks tingimisi üheaastase katseajaga.
Kohtuotsuse kohaselt varastas E. V. koos A. Perolaineniga Tallinnas X tee 102 asuva maja juures V. K.-le
kuuluvalt sõiduautolt Opel Ascona parempoolse esitule, tekitades kahju summas 600 krooni. Ajal, mil
A. Perolainen esituld tööriistade abil maha keeras, valvas E. V., et keegi ei tuleks vargust takistama.
Linnakohus kvalifitseeris E. V. ja A. Perolaineni tegevuse KrK § 139 lg 2 p 1 järgi võõra vara salajase
vargusena isikute grupi poolt, jättes esialgsest süüdistusest välja vara asukohta pääsemist takistanud tõkke
või lukustuse kõrvaldamise.
E. V. taotles apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist karistuse osas ja uueks karistuseks rahatrahvi
mõistmist. Oma kaebust põhjendas kohtualune sellega, et kohus lähtus karistust mõistes valedest
isikuandmetest.
Ringkonnakohus jättis kaebuse rahuldamata, kuna linnakohus ei lähtunud E. V.-le karistuse mõistmisel mitte
ainult ankeetandmetest, vaid arvestas ka kurjategija isiksust ja toimepandud teo iseloomu ning raskust.
Samas leidis ringkonnakohus, et E. V. pole mitte varguse kaastäideviija vaid vargusele kaasaaitaja. Kuriteo
täideviijaks on kriminaalkoodeksi eriosa dispositsioonis ettenähtud ning kuriteo objektiivsesse külge kuuluva
teo vahetu toimepanija. Seega oli varguse täideviijaks ringkonnakohtu arvetes A. Perolainen ja E. V. lõi oma
tegevusega " ümbruskonna valvamisega " soodusolukorra varguse toimepanemiseks ning on seega
kaasaaitaja. Ainuüksi kohtualuste eelnev kokkulepe ei anna alust lugeda neid kaastäideviijateks. Ka kuriteost
osavõtu kaasaaitamise vormile on omane aktiivne ja kooskõlastatud tegevus, mis on subjektiivsest küljest
vaadatuna ühise kuritegeliku kavatsuse ja eesmärgiga. Lähtudes eeltoodust kvalifitseeris ringkonnakohus
E. V. tegevuse KrK § 17 lg 6 ja § 139 lg 1 järgi ning karistas teda 3-kuulise vabadusekaotusega tingimisi
üheaastase katseajaga, A. Perolaineni tegevuse aga KrK § 139 lg 1 järgi, jättes linnakohtu mõistetud
karistuse muutmata.
Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kaassatsioonprotesti riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber. Protestis
vaidlustatakse E. V. ja A. Perolaineni tegevuse ümberkvalifitseerimist. Prokurör leiab, et süüdimõistetutel oli
eelnev ühine kuritegelik eesmärk ja mõlemad tegutsesid selle nimel, täites kumbki aktiivset rolli, milles nad
olid eelnevalt kokku leppinud. Samuti viitab prokurör asjaolule, et sõiduauto esilaterna lahtimonteerimisel ei
saa tegutseda üheaegselt kaks isikut. Kuna mõlemal süüdimõistetul oli soov omastada vara , siis on E. V.
tegevus käsitletav kuriteo kaastäideviimisena.
Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, ära kuulanud prokuröri, kes taotles
kassatsioonprotesti rahuldamist ja kaitsjad, kes taotlesid selle rahuldamata jätmist,
l e i d i s:
Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on kõiki asjas kogutud tõendeid hinnates tulnud õigele
järeldusele nii kohtualuste süü kui ka nende tegevuse õigusliku hinnangu osas. Riigikohus nõustub täiel
määral ringkonnakohtu põhjendustega E. V. tegevuse kvalifitseerimisel ning rõhutab siinkohal alljärgnevat.
Hinnates kuriteost osavõtu astet, tuleb - nagu ka protestis märgitud - arvestada, kas teo toimepanijatel oli
ühtne kuritegelik eesmärk ning kas nad tegutsesid selle saavutamise nimel. Kuid selle asjaolu tuvastamine ei
anna ammendavat vastust küsimusele, kas isik tegutses kuriteo kaastäideviijana või sellest osavõtjana, kuna
ühine eesmärk ning selle nimel aktiivne tegutsemine on omane nii kaastäideviimisele kui ka osavõtule. Vaid
selle kriteeriumiga piirdumine välistaks üldse isiku tegevuse kvalifitseerimise kuriteost osavõtuna KrK § 17
vastava lõike järgi, sest kõik kuriteost osavõtjad oleksid käsitatavad kaastäideviijatena. Seetõttu on
piiritlemisel vajalik eristada, kes kuriteo toimepannud isikutest realiseeris kavatsuse vahetult, kes aga
tegutses abistavas, kaasaaitavas rollis. Samuti tuleb silmas pidada, et kuriteo objektiivse külje realiseerimisel
on vaid täideviija käitumise ja saabunud kuritegeliku tagajärje vahel vahetu põhjuslik seos. Teised kuriteost
osavõtjad on tagajärjega seotud täideviija kaudu ning seetõttu nende tegevus on tagajärjega vahendlikus
põhjuslikus seoses.
Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et E. V. valvuriroll kuriteo toimepanemisel seisnes vaid
soodusolukorra loomises, hõlbustamaks A. Perolaineni poolt vara vahetut hõivamist. See tähendab, et E. V.
ei pannud vahetult toime ühtegi KrK § 139 dispositsioonis ettenähtud teo objektiivsesse külge kuuluvat
tegevust. Kuna tema käitumise ja saabunud tagajärje vahel on vahendlik põhjuslik seos, mida vahendas
A. Perolainen, on ringkonnakohus tema tegevuse õigesti kvalifitseeritud viitega KrK § 17 lg-le 6.
Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium
o t s u s t a s:
Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 29. oktoobri 1998. a kohtuotsus E. V. ja Andres Perolaineni
suhtes jätta muutmata, kassatsioonprotest jätta rahuldamata.
Mõista välja E. V.-lt 849 krooni ja 60 senti ning Andres Perolainenilt 849 krooni ja 60 senti kaitsjatasu
riigieelarve tuludesse.
Kohtuotsus jõustub 05. jaanuaril 1999. a ega kuulu edasikaebamisele.
Eesistuja: Jüri Ilvest
Liikmed: Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg