3-2-1-133-98 · Riigikohus

3-2-1-133-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 28. detsembril 1998. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja A. Kull, liikmed L. Laarmaa ja T. Vernik, hageja

L. Aaviksoo esindaja vandeadvokaat Maria Mägi osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil

30. novembril 1998. a

Laine Aaviksoo kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 15. juuni

1998. a otsuse Laine Aaviksoo hagis Rapla Tarbijate Ühistu vastu 461 777 krooni saamiseks.

Laine Aaviksoo esitas 19. aprillil 1996. a Rapla Maakohtule hagi Rapla Tarbijate Ühistu vastu 461

777 krooni 50 sendi saamiseks. Hagiavalduse kohaselt laenas hageja ema Aline-Rosalie Andok Rapla

Tarvitajate Ühingule 13. veebruaril 1938. a laenutähe nr 8 järgi 3200 krooni ja 25. aprillil 1940. a

laenutähe nr 117 järgi 1500 krooni. Mõlema laenutähe järgi oli laen üheaastase tähtajaga. Laenu

tingimuste kohaselt loeti juhul, kui laenu 7 päeva jooksul pärast aastast tähtaega tagasi ei nõuta, see

uuesti laenuks antuks senise tähtaja peale sel ajal makstava protsendimääraga. Samuti võidi nii

toimida ka uutel järgmistel tähtpäevadel. Laenutähe nr 8 järgi on laenutajale tagasi makstud 30. mail

1940. a 100 krooni, 5. aprillil 1941. a 800 rubla ja 19. juunil 1941. a 250 rubla. Laenutähe nr 117 järgi

ei ole laenu tagasi makstud. Hageja ema suri 22. mail 1975. a. Laenu tagasinõudmise avalduse esitas

hageja 10. juunil 1995. a. Kostja keeldus laenu ja intresse maksmast. Hageja leidis, et laenulepingute

tingimusi arvestades on 31. detsembri 1995. a seisuga tagastamata laenu ja intresse 46 177 krooni 75

senti. Arvestades toimunud rahakursi muutust, palus hageja kostjalt välja mõista 461 777 krooni 50

senti.

Kostja vaidles hagile vastu. Hageja esitas tagasinõude 10. juunil 1995. a. Nõue ei kuulu

rahuldamisele, kuna omandireformi aluste seaduse § 11 kohaselt ei ole laenutähed omandireformi

objektiks.

Maakohus jättis hagi rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt suri A.-R. Andok 22. mail

1975. aastal. Tõendatud on, et hageja sai laenutähtedest ja oma õiguste rikkumisest teada

1975. aastal. Õigusrikkumise teadasaamisest hakkab kulgema hagi aegumise tähtaeg ning sel ajal

kehtinud tsiviilkoodeksi sätete järgi on hagi aegunud. Kohus leidis, et kohaldamisele ei kuulu Balti

Eraseaduse sätted hagi aegumise tähtaja kulgemise kohta. Samuti nähtub 12. aprilli 1988. a

testamendijärgse pärimisõiguse tunnistusest, et hageja päris Kanarbiku majavalduse, kuid ei nähtu

laenutähtede nr 8 ja 117 pärimist. Tõendatud on, et kostja on Rapla Tarvitajate Ühingu õigusjärglane

ning hageja on arvestanud hagisumma kindlakstegemisel 1941., 1942., 1943., 1944., 1947. ja

1992. aastal toimunud rahareforme.

Ringkonnakohus leidis, et lõppjäreldustes on maakohtu otsus õige, kuid tuleb täpsustada otsuse

motiive. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole laenutäht vara, mis võiks kuuluda pärandvara koosseisu,

vaid kirjalik laenuleping. Vara hulka võib kuuluda laenulepingust tulenev nõudeõigus. Hageja leidis,

et ta muutus laenutajaks laenulepingu järgi laenutähed pärandvarana vastu võttes. Tsiviilkoodeksi

sätted ei näinud ette, et pärija võiks pärandaja surma korral astuda tehingus pärandaja asemele.

Pärijale läks üle pärandaja vara tema surmapäeva seisuga. Seega ei muutunud hageja oma ema

surmaga ema ja Rapla Tarvitajate Ühingu vahel sõlmitud laenulepingu pooleks. Apellandile läks

pärimise teel üle vaid võla tagasinõude õigus.

Nõue laenu tagasisaamiseks on aegunud. Laenutähtede järgi on intresse tasutud kuni 1944. aastani.

Kuna laenaja ei täitnud enam laenulepingut nõuetekohaselt, oli laenutajal õigus esitada rikutud õiguse

kaitseks hagi. Sel ajal Eestis kehtinud Vene NFSV tsiviilkoodeksi § 44 lg 3 kohaselt kehtis vaidlustes,

mille üheks pooleks oli füüsiline isik, kolmeaastane hagi aegumistähtaeg. Seega aegus hagi laenutaja

eluajal. Laenutaja surmaga läks hagejale üle aegunud nõue, millest tulenevale õigusele TsK § 90 lg 1

kohaselt ei saanud taotleda kohtulikku kaitset. Linnakohus sai hagi aegumist kohaldada, sest kostja

esindaja viitas hagi aegumisele neljal esimese astme kohtu istungil. Pealegi tuli nii Eestis kehtinud

Vene NFSV tsiviilkoodeksi V osa mõtte kui ka TsK § 85 kohaselt aegumist kohaldada poolte soovist

sõltumata. Asjaolu, et apellant on riigilõivu tasumiseks teinud märkimisväärseid kulutusi, ei anna

alust hagi rahuldamiseks.

Kassatsioonkaebuses palus hageja tühistada ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse normi väära

kohaldamise tõttu ja uue otsusega hagi rahuldada.

Põhjendamatu on apellatsioonikohtu seisukoht, nagu pärija ei astu pärandaja surma korral tehingusse

pärandaja asemele. Hageja võttis oma ema pärandi vastu ja kogu pärandvara läks üle talle.

Pärandavara hulgas läksid talle üle ka laenulepingust tulenevad laenutaja õigused ning laenukohustise

lõppemise aluseks ei ole kreeditori surm. TsK § 241 alusel ei lõpeta kreeditori ega võlgniku surm

kohustist. Vastavalt TsK §-le 241 lg 1 p 2 lõpeb kohustis, kui täitmine oli ettenähtud isiklikult

kreeditorile. Laenulepingu kohaselt ei ole laenutaja isikuks, kelle õigused on seotud tema isikuga.

TsÜS § 114 lg 2 alusel kohaldab kohus hagi aegumist ainult huvitatud poole nõudel. Kostja ei

esitanud taotlust hagi aegumise kohaldamiseks. Hagi ei ole aegunud, sest kohustise täitmise tähtaeg

sõltus laenutaja soovist. Kuna hageja ei olnud nõuet laenu tagasimaksmiseks esitanud, siis ei ole tema

õigusi ka rikutud. Ta esitas nõude laenu tagastamiseks 1995. aastal. Ebaõige on apellatsioonikohtu

seisukoht, et intresside maksmise peatamine oli laenulepingu rikkumine. Laenuleping ei sätesta

laenutaja poolt intresside väljamaksmise või laenule liitmise soovi avaldamise viisi. Laenulepingu

alusel soovis laenutaja, et intressid kirjutataks laenule juurde. Kuna A.-R. Andok ei pidanud

vajalikuks esitada nõuet kohustise täitmiseks, läks see õigus üle tema pärijale. Seega vastavalt TsK §-

le 177 lg 2 on võlgnik kohustatud kohustise täitma seitsme päeva jooksul peale võlausaldaja

sellesisulise nõude esitamist.

Vastustaja leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks.

Laenutähel märgitud laenutingimused on üheselt seotud laenutaja isikuga. Hageja ei ole tõendanud, et

1944. aastast tuli intressid laenule juurde kirjutada.

Kolleegiumi istungil jäi kassaatori esindaja kassatsioonkaebuses väidetu juurde.

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 1 alusel materiaalõiguse

normi väära kohaldamise tõttu.

Apellatsioonikohus asus seisukohale, et kuna laenutaja ei olnud pärast 1944. aastat ise aegumistähtaja

jooksul laenu tagasi nõudnud, siis läks hagejale 1975. aastal üle aegunud nõue. Sellest järeldub, et

kostja ei rikkunud hageja õigusi, sest hagejale ei saanud laenu tagasinõude õigus üle minna.

Apellatsioonikohtu sellise seisukohaga on loogilises vastuolus kohtu järeldus, et hageja nõue on

aegunud.

Alates 1. jaanuarist 1941. a kehtestati Eestis VNFSV tsiviilkoodeks. Sellest ajast tuli isikute

tsiviilõiguslikule seisundile, mis oli kujunenud VNFSV tsiviilkoodeksi jõustumise hetkeks, kohaldata

selle koodeksi vastavaid eeskirju. Kohtud on tuvastanud, et kuni 1944. aastani maksti laenutähtede

alusel hageja emale intresse ning osaliselt maksti laenutähe nr 8 alusel tagasi ka laenu.

Apellatsioonikohtul tuli anda õiguslik hinnang nii laenutähtede kehtivuse kui ka intresside arvestuse

kohta. Aegumise tõttu hagi rahuldamata jätmine eeldab hageja õiguste rikkumise tuvastamist.

Väär on apellatsioonikohtu seisukoht, et hageja ei asunud oma ema surma järel ema ja kostja

õiguseellase vahel sõlmitud laenulepingus laenutaja asemele, vaid hagejale läks pärimise teel üle vaid

võla tagasinõude õigus. 1965. aastast kehtiva tsiviilkoodeksi § 241 lg 1 p 2 kohaselt lõpeb kohustis

kreeditori surmaga, kui täitmine on ette nähtud isiklikult kreeditorile. Nimetatud säte laieneb ainult

nendele kohustistele, mis on lahutamatult seotud kreeditori isiksusega. Seega kreeditori surm ei

lõpeta sellist varalist kohustist, millest tulenevad õigused ja kohustused lähevad pärimisõiguse alusel

üle surnud kreeditori pärijale, kes pärandi vastu võtab. Hageja võttis pärandi vastu. Pärandi

vastuvõtmisega muutus hageja oma ema õigusjärglaseks ja tulenevalt laenulepingute järgi emale

kuulunud õiguste sisust ka kreeditoriks. Vastavalt laenulepingute tingimustele uuenesid

laenulepingud tähtpäeva saabumisel, kui laenutaja ei nõudnud 7 päeva jooksul laenu väljamaksmist,

uueks samaks üheaastase tähtajaga laenulepinguteks. Kuna ei hageja ema egahiljem ka hageja ei

nõudnud laenu tagasi, siis lepingute tingimuste järgi uuenesid lepingud igal aastal järgmiseks samaks

tähtajaks. Hageja esitas vastava nõude alles 1995. aastal. VNFSV tsiviilkoodeksi § 111 kohaselt pidi

kohustuste täitmine toimuma seadusega või lepinguga määratud tähtajal, sama põhimõte on

sätestatud ka TsK §-s 173 lg 1, mille kohaselt tuleb kohustised täita nõuetekohasel viisil ja

kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt lepingu sätetele.

Vastavalt laenutähtede nr 8 ja nr 117 p-le 2 tuli intressid laenutajale välja maksta intresside maksmise

tähtaja möödumisel või kirjutada need tema soovil laenule juurde. Kohtud pole tuvastanud, et

laenutaja oleks avaldanud soovi intresside arvutamiseks põhivõlale juurde. Kuna VNFSV

tsiviilkoodeksi § 213 kohaselt tuli intresse arvutada ainult peavõlalt, siis oli intresside arvutamine

intressidelt keelatud. Kui kohus tuvastab, et kostja on hageja õigusi rikkunud, siis tuleb kohtul

arvestada ka laenulepingu tingimust, et laenutajal oli õigus leping lõpetada kindlal tähtpäeval ning

seetõttu tuleb väljamaksmisele kuuluva laenusumma arvutamisel arvestada toimunud rahareforme.

Kuna kostja on viidanud hagi aegumisele, siis tuleb kohtul hagi aegumise kohaldamine otsustada

eraldi põhivõla ja intresside osas.

Vastavalt TsÜS § 114 lg 2 kohaldab kohus aegumist huvitatud poole nõudel. TsKS § 230 lg 2

kohaselt ei võinud kohus kohaldada omal algatusel hagi aegumist, kui pooled selle ei viita. Seadus ei

sätesta, mil viisil peab pool aegumise nõude esitama. Seega on ebaõige kaebuse väide, et hagi

aegumise kohaldamise nõue peab olema esitatud taotlusena. Kaebuse viide TsK § 177 lg-le 2 ei ole

asjakohane. See säte kuulub kohaldamisele siis, kui kohustise täitmise tähtaega ei ole kindlaks

määratud.

Juhindudes TsMS § 362 p 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 15. juuni 1998. a otsus tühistada ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Tagastada AS-le Concordia 16. juulil 1998. a makstud kautsjon 4618 (neli tuhat kuussada

kaheksateist) krooni.

Eesistuja A. Kull

Liikmed L. Laarmaa, T. Vernik